kapten, kes teil maha jäi?”
„Asi pole selles, kes maha jäi,” vastas Aleksander kiiremini sammudes ja püstolkuulipildujat kõvemini pihku surudes. „Asi on selles, kes minu maha jättis.”
Nad jõudsid silla juurde kolmanda öö hakul. Telefonist läks otsekohe armeegrupp Ukraina diviisi otsima, et kõrgem ülemjuhatus ja Aleksander traadiga ühendada.
Koidu eel Aleksander ärkas. Ta istus jõe kaldal, mis oli kõige rohkem kuus kilomeetrit lai, ning silmitses väikest ohutut silda, vana puust silda, mis oli kunagi valge olnud. „Most do Świętokrzyż,” sosistas Aleksander. Oli pühapäeva hommiku väga varajane tund ja sillal polnud kedagi, kuid teispool silda, kaugemal jõe vastaskaldal paistsid Świętokrzyżi linna kirikutornid ja nende taga Püha Risti mägede tihe tammemets.
Aleksander oli kavatsenud oodata, kuni armeegrupp Ukraina diviis talle järele jõuab, kuid mõtles ümber. Ta tahtis iga hinna eest esimesena jõe ületada.
Oli rahulik. Oli raske uskuda, et üheainsa päeva pärast, järgmisel hommikul, on taevas, maa, vesi tulvil tema meeste verd. Võib-olla teisel kaldal polegi sakslasi, mõtles Aleksander, ja siis saame üle jõe minna ning metsa varjuda. Ameeriklased olid kaks kuud tagasi Euroopasse tunginud. Viimaks jõuavad nad Saksamaale. Ma pean elama vaid niikaua, kuni ameeriklaste kätte satun …
Mõne sellise silla ääres istuks ühel teisel pühapäeval kunstnik ja maaliks võib-olla peresid, kes väikeste paatidega jõel sõuavad, valgete kübaratega naisi, aerudega mehi, valgetes rõivastes lapsi. Võib-olla kannab naine tema maalil sinist kübarat. Võib-olla on laps umbes aastane. Naine hoiab last süles ja naeratab, mees naeratab vastu ja sõuab veidi kiiremini ning veejoom tema selja taga laieneb, kuldvitsa värv helgib ja kunstnik tabab selle kõik oma maalil.
Sel hommikul tahtis Aleksander oma lapsepõlve tagasi. Ta tundis end kaheksakümneaastasena. Millal oli ta viimati, naeratus näol, millelegi vastu jooksnud? Millal oli ta viimati millelegi püssi käes hoidmata vastu jooksnud? Millal oli ta viimati pika sammuga üle tänava läinud?
Ta ei tahtnud neile küsimustele vastata, mitte enne, kui üle silla Świętokrzyżi jõuab.
„TULD! TULD!”
Järgmisel päeval langesid nad jões vaenlase rõhuvas turmtules, ja nad ei surnud pikkamööda. Kõigepealt tormas jõkke Aleksandri jalavägi, kuid nad vajasid otsekohe abi.
Nende tank oli rünklikus põhjas kinni, roomikuteni vees. Verenkov laadis 100-millimeetrise mürsu kahurisse ja tulistas. Plahvatus ja kajavad karjed andsid Aleksandrile märku, et Verenkov polnud mööda lasknud. Ta laadis väiksema mürsu, kuid ei jõudnud tulistada.
Tank oli suur märklaud, Aleksander teadis, et peagi lastakse see puruks. Ta ei tahtnud oma tankist ja relvadest ilma jääda, kuid mehi vajas ta rohkem. „Hüpake!” hüüdis ta oma meeskonnale. „Mürsk on teel!”
Nad kõik hüppasid – või pigem paisati välja, kui mürsk tanki nina tabas ja kokkupõrkel plahvatas. Oma ainsat motoriseeritud suurtükki taga nuttes kahlas Aleksander läbi vee, püstolkuulipilduja pea kohal, ning tulistas lühikeste valangutega enda ees vastaskaldal paistvat väikest sillapead. Uspenski kattis teda tagant ja küljelt. Aleksander kuulis, kuidas Uspenski talle karjus, et ta TAGASI LÄHEKS, TAGASI ASTUKS, TAHAPOOLE LIIGUKS, PAIGAL PÜSIKS, TAGANEKS, VARJUKS! VARJUKS!, nägi, kuidas leitnant kätega vehkis, ta vette tõmbas, vandus, kuid Aleksander tõukas Uspenski eemale, ei teinud temast väljagi ja kahlas edasi. Telikov ja Verenkov haarasid ujudes teineteisest kinni. Ainult Aleksander oli nii pikk, et läbi jõe kahlata; vesi ulatus talle kaelani. Ta sai paremini sihtida kui tema mehed, katse ujudes tulistada oli parimal juhul saamatu.
Kõikjal tema ümber oli kuulipildujatuli. Aleksander ei teadnud, kust see tuli. Tundus, nagu tabaks iga valang tema kiivrit.
Tema mehed hulpisid, mürsud olid paljud neist lõhki rebinud.
Visla värvus punaseks. Aleksander pidi vastaskaldale jõudma. Kui nad kord kuivale maale saavad, on kõik võimalik. Ja see siin on parem kui Dolny, parem kui Puławy? mõtles ta. Siin on sakslaste kaitse nõrk?
Vees ei tundunud miski võimalik.
Uspenski karjus nagu ikka. Seekord polnud tema hõige Aleksandrile suunatud. „Vaadake, kuidas nad kõik kisavad nagu eided! Kellega me võitleme? Meeste või plikadega?”
Aleksander märkas, et üks tema mees klammerdub laiba külge. See oli Jermenko.
„Nooremseersant!” hüüdis Aleksander. „Kus on su lahingupartner?”
Jermenko kergitas laipa. „Siin, seltsimees kapten!”
Aleksander nägi, et Jermenko rabeleb vees. Aleksander ujus kiirelt tema juurde, karjus tema peale, kuid Jermenko rabeles ikka veel. Ta pruukis laipa parvena. „Mis kurat sul viga on?” karjus Aleksander. „Jäta sõdur maha ja uju!”
„Ma ei oska ujuda, seltsimees kapten!”
„Oh kuradi päralt!” Aleksander käskis Uspenskil, Telikovil ja Verenkovil Jermenko üle jõe aidata. Nad kõik olid kaldajoonest kümmekonna meetri kaugusel, kui kaldalähedastest põõsastest kargas välja kolm sakslast. Aleksander ei mõelnud sekunditki. Ta tulistas; sakslased paiskusid õhku.
Siis tuli veel kolm sakslast. Seejärel veel kolm. Aleksander tulistas ikka ja jälle. Neli sakslast hüppas jõkke, võttis suuna otse Aleksandrile ja tõstis relvad. Jermenko viskus Aleksandri ette, suunas oma relva sakslastele ja niitis nad maha. Uspenski, Telikov ja Verenkov moodustasid Aleksandri ette inimmüüri. Uspenski hüüdis: „Tagasi, seltsimees kapten! Taganege!” Ta tulistas õlalt ja laskis mööda. Aleksander tõstis oma Špagini üle Uspenski pea, tulistas õlalt ega lasknud mööda. „Kui mööda lased, tulista uuesti, leitnant!” karjus ta.
Kuid nüüd oli jões viis sakslast, mõne meetri kaugusel, vööni vees. Aleksander tulistas ja püüdis sillapeale lähemale jõuda. Tema mehed võitlesid sakslaste vastu püssipärade ja tääkidega, püüdes kaldale lähemale pääseda, ent edutult. Nende märg ahelik oli jões liiga kaitsetu ning vette tuli üha rohkem sakslasi.
Lahingus olid kolm Aleksandri viiest meelest teravnenud. Ta nägi ohtu nagu öökull pimeduses, haistis verd nagu hüään, kuulis helisid nagu hunt. Tema tähelepanu ei hajunud iial, ta ei sattunud kordagi segadusse, ei muutunud kunagi ebakindlaks, ta nägi, haistis ja kuulis kõike. Ta ei tundnud omaenda vere maiku, ei tajunud omaenda valu.
Ta nägi küljel tulesähvatust ning jõudis just õigel ajal ettepoole viskuda, nii et kuul temast poole meetri kauguselt mööda vilises. Saksa sõdur oli nii maruvihane, kuna oli otselasuga mööda tulistanud, et ründas siis Aleksandrit täägiga. Ta sihtis kaela, kuid Aleksandri kael oli sakslase jaoks liiga kõrgel. Tääk tungis vasakusse õlga ning rebis haava käsivarde. Aleksander viibutas oma tääki ja vähe puudus, et ta oleks sakslasel pea otsast lõiganud. Mees vajus vette, kuid nüüd oli viis meest Aleksandri kallal, ja kuigi tema käsi jooksis verd, võttis ta noa ja täägi ning võitles, kuni sakslased vette vajusid ja Uspenski neilt püssid kätte sai. Nüüd, kui neil oli relv kummaski käes, sai neist kalda poole liikuv kuulilaine ja neid ei saanud peatada.
Põõsastest ei tulnud enam ühtegi sakslast ja ka tuld ei antud enam. Ja ühtäkki valitses vaikus, kui mitte arvestada ellujäänute lõõtsutamist, hingevaakujate surmaagooniat ja surnuid neelava jõe kobrutamist.
Aleksandri mehed roomasid liivale.
Aleksander tahtis suitsu teha,
