Sest üks asi, leitnant, jäi Punaarmeel kahe silma vahele.”
„Mis see on, seltsimees kapten?”
„Minul,” vastas Aleksander, „pole mingit tahtmist surra.”
Kahekümne neljas peatükk
Barrington, august 1944
„Kuhu me läheme?” küsis Vikki. „Ja miks? Ma ei taha rongiga Massachusettsisse sõita. Ma ei taha nii kaugele minna. Mis häda sul nende rongisõitudega on? Alles jõudsid Arizonast tagasi, kas sellest pole küll? Vihma sajab, ilm on jube, ma töötasin eile kaks vahetust ja esmaspäeval teen samuti kaks vahetust. Kas ma ei võiks lihtsalt koju jääda? Vanaema teeb lasanjet. Ma pean küüned ja soengu korda tegema, kleiti triikima, ja kas sa oled kuulnud, et nüüd raseerivad naised oma jalgu ja kaenlaaluseid. See on viimane moeröögatus. Ma kavatsesin proovi teha. Seda räägiti mulle Lady Be Beautifulis, kuhu sa muide lubasid tulla koos minuga. Miks me peame üldse kusagile sõitma? Kas ma ei võiks lihtsalt koju jääda ja vannis käia?”
„Ei. Me peame minema,” ütles Tatjana Anthony vankrit lükates ja Vikkit tagant tõugates.
„Miks mina pean sinuga kaasa tulema?”
„Sest ma ei taha üksi minna. Sest mu inglise keel pole nii hea. Sest sa oled mu sõber.”
Vikki ohkas.
Ta ohkas rongis viis tundi, kogu tee Bostonisse. „Vikki, ma lugesin ära. Kolm ohet miili kohta. Me läbisime kakssada nelikümmend miili. See teeb kokku seitsesada ohet.”
„See polnud ohkamine,” ütles Vikki turtsakalt. „See oli hingamine.”
„Ärritatud hingamine, jah.” Tatjana tundis oma vennast puudust. Paša oleks temaga tulnud ainustki kaebust kuuldavale toomata, ta oleks lihtsalt stoiliselt tema kõrval püsinud. Õde oleks siiski kurtnud, pidevalt, umbes samamoodi nagu Vikki. „Ma oleksin pidanud Edwardit paluma,” pomises Tatjana Anthonyt kinni kattes. Ka Bostonis sadas.
„Miks sa siis ei palunud?”
„Kas sa pead ilmtingimata igast viimasest kui tundevirvendusest mulle teada andma? Ma ei taha teada, et sa oled tusane, kuna pead mulle teene osutama. Lihtsalt tee seda ja jäta virin.”
Vikki ei ohkinud enam.
Neiud sõitsid Bostonist Barringtoni taksoga, sest rongiühendust ei olnud. Taksojuht ütles: „Nii pikk sõit maksab kakskümmend dollarit.”
Vikki ahhetas, seejärel kiljatas, sest Tatjana pigistas tema reit. „Sobib,” ütles Tatjana taksojuhile.
„Kakskümmend dollarit? Oled sa hull?” Neiud istusid takso tagaistmele, Anthony Tatjana süles, ja takso võttis kummide kriginal paigast. „See on mu poole nädala palk. Kui palju sulle makstakse?”
„Vähem. Kuidas me sinu arust oleksime pidanud sinna saama?”
„Ma ei tea. Bussiga?”
„Noh, bussipeatusse on liiga pikk tee.”
„Aga tagasisõit maksab veel kakskümmend dollarit.”
„Jah.”
„Kas sa võiksid nüüd mulle öelda, mida me teeme?”
„Lähme ühele Anthony sugulasele külla.” Tatjana teadis, et ta ei tohiks seda teha, Sam oli öelnud, et ei tohiks, kuid ta ei saanud midagi parata. Millegipärast tundis ta, et kõik läheb korda. Pealegi kahtlustas ta, et tal on peagi mõne Anthony sugulase abi vaja.”
„Sul on Ameerika Ühendriikides sugulasi?”
„Minul mitte. Anthonyl on. Mul on sinu tuge vaja. Kui ma abi vajan, näpistan su käsivart tõeliselt tugevasti, niimoodi.”
„Ai!”
„Just. Kuni ma pole seda teinud, seisad ja naeratad ega lausu sõnagi.”
Tund aega hiljem olid nad Barringtonis. „Kuhu ma teid Barringtonis viin?” küsis taksojuht.
„Peatuge siinsamas,” üles Tatjana, osutades peatänava uhkele valgele majale. Ta maksis ja neiud tulid autost välja. Barrington oli mustade aknaluukidega valge linn ning puhtaid tänavaid ääristasid haljad tammed. Linn oli hubane ja väike ning seda ehtisid üle puulatvade kiikavad valged kirikutornid. Peatänava ääres olid mõned avatud poed: rauapood, kohvik, vanavarapood ning tänavail liikus mõni naine. Ükski neist ei lükanud lapsevankrit – näha polnud ühtegi väikelast peale Tatjana Anthony.
„Kas sa tõesti kulutasid äsja siiasõidule rohkem kui poole kuu palga?” küsis Vikki ja võttis harja, et sassis juukseid sugeda.
„Kas sa tead, kui palju raha ma Inglismaalt Ameerikasse sõitmiseks kulutasin? Viissada dollarit. Kas asi oli seda väärt?”
„Muidugi. Aga siiatulek?”
„Lükka õige lapsevankrit.”
„Oota, mul on tegemist.” Vikki harjas endiselt juukseid.
Tatjana vaatas teda altkulmu.
„Ah, olgu peale.”
„Lähme küsime, kus on Maple Street.”
Peatänava nurgal asuvast ajaleheputkast kuulsid nad, et Maple Street on vaid paari kvartali kaugusel. Nad kõndisid vihmasajus sinna.
„Kuule, mulle turgatas just praegu midagi pähe,” ütles Vikki. „Linna nimi on Barrington ja sinu perekonnanimi on Barrington. Kas see on kokkusattumus?”
„See turgatas sulle alles nüüd pähe? Seis. Oleme kohal.” Nad peatusid suure koloniaalstiilis, valgete voodrilaudade ja mustade aknaluukidega maja ees, mille eesaias kasvasid vanad vahtrad. Nad sammusid mööda tellistega sillutatud rada, läksid kolmest trepiastmest üles ja jäid uksekella juures seisma. Nad seisid, kuid ei helistanud kella.
„Mida me teeme?”
Tatjana ei suutnud julgust kokku võtta. „Võib-olla peaksime ära minema,” ütles ta.
„Nalja teed või? Nii pikk tee vaid selleks, et ära minna?” Vikki andis ise kella. Tatjana jättis Anthony vankri trepi ette ja hoidis last süles.
Ukse avas range väljanägemisega, korrektselt riides, laitmatu soenguga vanem naine. „Jah?” küsis ta järsul toonil. „Kogute raha? Oodake, ma toon rahakoti.”
„Me ei kogu raha,” ütles Tatjana rutakalt. „Me tulime … mina tulin Esther Barringtoniga rääkima.”
„Mina olen Esther Barrington,” ütles Esther. „Kes teie olete?”
„Mina …” Tatjana kõhkles. Ta sirutas poisi Estheri poole. „See on Anthony Alexander Barrington,” ütles ta. „Alexanderi poeg.”
Esther pillas käes olnud võtmed maha. „Kes te olete?”
„Mina olen Alexanderi naine,” vastas Tatjana.
„Kus ta on?”
„Ma
