ükskõik, kes te olete! Ärge oma last minu nina alla toppige, nagu peaksin ma ühtäkki hoolima. Ma tunnen teile südamest kaasa …” Estheri range hääletoon oli õnnetu ilmega vastuolus. „Südamest kaasa, kuid teil pole minuga vähimatki pistmist.”
Tatjana astus sammu tagasi. „Andke andeks,” ütles ta. „Teil on õigus. Ma lihtsalt tahtsin, et te …”
„Ma tean, mida te tahtsite. Toote mulle oma sohilapse. Mida? Kas see teeb asja paremaks?”
„Teeb mis asja paremaks?” küsis Vikki.
Esther ei vastanud Vikkile, vaid tõstis endiselt häält. „Kas te teate, mida teie äiapapa mulle ütles, kui ta neliteist aastat tagasi viimast korda mu majast lahkus? Ta ütles: Minu poeg pole sinu asi, lits. Vaat mida ta mulle ütles! Minu lihane vennapoeg, minu Alexander pole minu asi. Ma tahtsin neid aidata. Ma ütlesin, et hoian vennapojal silma peal, sellal kui vend ja tema naine Nõukogude Liidus oma elu karile ajavad, aga tema sülitas mu pakkumise peale. Ta ei tahtnud mingit tegemist teha minuga, meie perekonnaga. Ta ei kirjutanud mulle kordagi, ei saatnud ainustki telegrammi. Ma ei kuulnud temalt sõnakestki.” Ta pidas pausi, hingeldas. „Mida see kaabakas siis praegu teeb ka?”
„Ta on surnud,” ütles Tatjana jõuetult.
Esther ei suutnud isegi „Oi” ütelda. Ukselingi külge klammerdudes vaarus ta sammu tagasi ja ütles: „Noh, tore. Ärge nüüd teie, kes te ka pole, teie, võhivõõras, tulge mulle ütlema, et teie võhivõõras laps on minu asi.” Väriseva käega lõi Esther ukse kinni nii valju pauguga, nagu suutis, ja neiud jäid ukse taha seisma.
„Hmm,” tegi Vikki. „Kuidas sa ise seda kohtumist ette kujutasid?”
Püüdes kõigest väest pisaraid tagasi hoida, keeras Tatjana ringi ja astus trepist alla. „Küllap veidi ilusamini.”
Mida ta oli oodanud? Ta ei teadnud, millised olid Alexanderi isa ja tädi vahelised suhted enne seda, kui Barringtonid Ameerika Ühendriikidest lahkusid, aga Estheri reaktsioonile tuginedes oli ta kindel ühes – Esther polnud Nõukogude Liidust sõnakestki kuulnud, ei oma venna, ei vennanaise ega Alexanderi kohta. Ja tegelikult oli see ainus, mida Tatjana oli tulnud välja selgitama – kas Estheril on informatsiooni, mis võiks Tatjanat aidata. Ei olnud. Tatjana oli omadega läbi. Kaugete sugulaste leidmine või ehk poja perekondlike sidemete taastamine oli Tatjanale liiga ebamäärane ajal, mil ta oli keskendunud vaid ühele eesmärgile – saada teada tõde Aleksandri saatuse kohta.
Ta pani Anthony uuesti vankrisse ja nad läksid mööda rada tänavale. „Neliteist aastat,” ütles Vikki. „Võiks arvata, et selle ajaga peaks solvangust üle saama. Mõnel inimesel on nii pikk mälu.”
„Vihkamiseks jah,” vastas Tatjana.
Nad sammusid pikkamisi mööda tänavat. „Kuule, mis sõna see oli?” küsis Tatjana. „Kelleks Alexanderi isa oma õde enne lahkumist nimetas?”
„Pole tähtis. Naised sellist keelt ei kasuta. Meie Estheris on veidike sõdurit. Ühel päeval õpetan sulle ingliskeelseid nilbusi.”
Tatjana ütles: „Ma tean ingliskeelseid nilbusi.” Vaikselt. „Ainult seda mitte.”
„Kuidas sa üldse midagi tead? Sõnaraamatutes neid sõnu ei ole. Vestmikes neid pole.” Vikki suskas teda sõrmega. „Mitte üheski vestmikus, mida mina näinud olen.”
„Kunagi,” vastas Tatjana, „oli mul väga hea õpetaja.”
Nad olid peatänaval, kui üks auto kõnnitee ääres seisma jäi ja Esther välja hüppas, mink laiali, silmad punased, hallid soengusse sätitud juuksed sassis. Ta astus Tatjana ette. „Andke andeks,” ütles Esther. „Teie nägemine oli vapustus. Ja me pole mu vennast midagi kuulnud sestpeale, kui ta Ameerikast lahkus. Ma ei teadnud, mis nendega juhtus. Riigidepartemangus ei räägitud meile sõnagi.”
Taas majja naasnud, söödeti neidudele lõhkemiseni sinki, leiba ja singisuppi ning pakuti kohvi, Anthony pandi ülemisele korrusele igast küljest barrikadeeritud voodisse ning lasti tal uinakut teha.
Naise kohta, kes oli üle kümne aasta vimma kandnud, nuttis Esther lohutamatult, kui Tatjana talle tema vennast, tolle naisest ja Alexanderist jutustas.
Esther käis peale, et neiud jääksid pühapäevani, ja nad jäidki. Tatjana meelest oli Esther korralik naisterahvas. Estheril endal lapsi ei olnud. Ta oli kuuekümne ühe aastane, Haroldist aasta noorem, ja ainus elav Barrington. Tema mees oli surnud viis aastat tagasi ja Esther elas nüüd kahekesi Rosaga, kes oli nelikümmend aastat tema majapidaja olnud.
„Kas Alexander elas siin?” Tatjana hoidis pilgu Estheril, kartes ringi vaadata, kartes näha meeneid Aleksandri lapsepõlvest.
Esther raputas pead. „Tema kodu on siit umbes miili kaugusel. Ma ei räägi inimestega, kes seal praegu elavad, nad on igavesed snoobid, aga kui tahate, sõidutan teid sinna, et saaksite majale pilgu heita.”
„Kas nende maja taga oli mets?”
„Enam ei ole,” vastas Esther. „Nüüd on seal ainult majad. Mets oli ilus, Alexanderil oli sõber …”
„Teddy? Või Belinda?”
„Kas tema elus on ka mõni osa, mida te ei tea?”
„Jah,” vastas Tatjana. „Praegune osa.”
„Noh, Teddy langes 42. aastal Midway lahingus. Ja Belindast sai rindeõde ning praegu on ta Põhja-Aafrikas. Või Itaalias. Või kus need väed praegu ongi. Vaene Alexander. Vaene Teddy. Vaene Harold.” Esther vangutas pead. „Rumal Harold. Terve pere hävitatud, ja see poiss – see uskumatu kuldne poiss – kas teil pilti on?”
Tatjana raputas pead. „Ta jäi selliseks, nagu oli toona, Esther. Kas te pole Alexanderilt mingeid teateid saanud?”
„Muidugi mitte.”
„Või Alexanderist kuulnud?”
„Mitte ainustki sõna. Miks te küsite? Mulle ei räägitaks, kui ta oleks surnud, mulle ei räägita midagi.”
Tatjana ajas end jalule. „Me peame minema.”
Esther hüppas püsti. „Mul on teile midagi.”
Ta andis Tatjanale nöörkinnisega väikese puldankoti. Kotist, mis polnud suurem kui magustoidutaldrik, leidis Tatjana kolm nahariba, millest oli hakatud jämedat nahkköit punuma, kolm roostes naela, väikese uhmri, kaks katkist merikarpi ja foto väga noorest, võib-olla kaheksa-aastasest Alexanderist, kes seisab mõõnavas ookeanis turske poisi (Teddy?) kõrval. Alexander naeratab laialt ja avalalt.
„Ja vaadake, Alexanderi titepõlve foto.” Fotol, mille Esther oli välja otsinud, nägi vahest kaheaastane tõmmu, ümaranäoline, naerev Alexander välja nagu oma poja peegelpilt. Foto ulatati Tatjanale ja ta sirutas käe, kuid tema käed värisesid nii kohutavalt, et ta ei suutnud seda vastu võtta. Vikki märkas ja pööras pilgu kõrvale. Esther märkas, pistis halastusrikkalt foto Alexanderi puldankotti ja patsutas Tatjanat õlale.
„Ma pean tõesti tagasi sõitma,” sosistas Tatjana.
New Yorgi rongis vahtis Vikki aknast välja.
„Mis viga, Vik?”
„Ei midagi, ma lihtsalt mõtlesin,” vastas
