jäi kallim maha? Ma näen. Sa tunned temast puudust. Ma näen palju sinusuguseid mehi.”
„Kindla peale.”
„Nad tunnevad ennast alati paremini, kui on minuga olnud. Selline kergendus. Ole nüüd. Mida hullu ikka juhtuda saab? Kas see, et veedad mõnusasti aega?”
„Jah,” vastas Aleksander. „See on kõige hullem, mis juhtuda saab.”
Naine sirutas käe, pihus kondoom. „Tule nüüd. Karta pole midagi.”
„Ma ei karda,” vastas Aleksander.
„Oh, ole nüüd.”
Aleksander pani rihmapandla kinni. „Lähme. Ma saadan sind.”
„Kas sul šokolaadi on?” küsis naine naeratades. „Ma imen sind suutäie šokolaadi eest.”
Aleksander kõhkles, pilk naise paljastel rindadel. „Selgub, et mul on tõesti veidi šokolaadi,” ütles ta ja kogu tema keha, süda kaasa arvatud, hakkas tuikama. „Sa võid selle kõik endale võtta.” Aleksander pidas pausi. „Ja sul pole isegi vaja mind imeda.”
Poolatari pilk selgis hetkeks. „Tõesti?”
„Tõesti.” Aleksander pistis käe kotti ja ulatas poolatarile mõne hõbepaberisse keeratud šokolaaditüki.
Naine toppis šokolaaditükid aplalt suhu ja neelas tervelt alla. Aleksander kergitas kulme. „Parem šokolaad kui mina,” ütles ta tasa.
Poolatar naeris. „Kas sa tõesti saadad mind?” küsis ta. „Sest tänavad pole minusugusele tüdrukule ohutud.”
Aleksander võttis püstolkuulipilduja. „Muidugi. Läki.”
Nad kõndisid läbi Lublini öiselt vaiksete tänavate. Kaugelt kostis meestesalga naeru, klaasi klirinat, peomelu. Tüdruk võttis Aleksandril käe alt kinni. Ta oli pikka kasvu, kuid pehme naisekeha surve tekitas Aleksandri kehas mõrkjasmagusat kõdi.
Niuded pinguldusid, Aleksander tajus oma tuikavat südant, tuikavat ihu. Ta surus tüdruku käsivarre vastu oma keha ning pani kõndides korraks silmad kinni, kujutledes kergendust ja mõnu. Aleksander tegi silmad lahti, judises kergelt ja ohkas.
„Te lähete Visla äärde, eks? Puławysse?” küsis tüdruk.
Aleksander ei vastanud.
„Ma tean, et lähete, tead, kust? Kaks Nõukogude diviisi, üks soomusdiviis ja üks jalaväediviis, kokku tuhat meest, läksid sinnapoole. Keegi ei tulnud tagasi.”
„Nad ei peagi tagasi tulema.”
„Sa ei kuula. Nad ei liigu ka edasi. Nad kõik on jões. Iga viimne kui teie Nõukogude sõdur.”
Aleksander silmitses naist mõtlikult.
„Ma ei hooli neist küünevõrdki, nagu ei hooli ka sakslastest. Kuid sina kohtlesid mind üsna lugupidavalt. Ma annan sulle paremat nõu,” ütles naine.
Aleksander jäi kuulama.
„Te lähete liiga kaugele põhja. Võtate suuna otse Saksa kaitseliinidele. Sakslasi on seal sadu tuhandeid. Nad varitsevad teid Visla teisel kaldal. Nad tapavad teid kõiki ja tapavad ka sinu. Pea meeles, et Valgevenes tuli võit kergelt, kuna sakslased ei hoolinud Valgevenest karvavõrdki.”
Aleksander oleks tahtnud vastu vaielda, et Valgevenes ei tulnud võit kergelt, kuid pidas suu.
„Visla on viimane suur jõgi enne Odrat Poola ja Saksamaa piiril, ja Odra voolab niisama hästi kui läbi Berliini. Kui ületate jõe Varssavist põhja pool, ei pääse te iial läbi, ükskõik kui palju tanke ja lennukeid teil ka pole.”
„Lennukeid pole mul üldse,” vastas Aleksander. „Ja tanke on ainult üks.”
„Te peate viiskümmend kilomeetrit lõuna poole minema ja jõe ületama kõige kitsamas kohas. Seal on sild, ehkki ma olen kindel, et see on mineeritud …”
„Kust sina seda tead?”
Naine naeratas. „Esiteks elasin ma kunagi sealsamas lähedal Tarnówis. Ja teiseks rääkisid kuramuse fritsud kuu aega tagasi sealt läbi minnes saksa keelt, arvasid, et ma ei saa aru. Nad arvavad, et me kõik oleme idioodid. Ma olen kindel, et sealne väike sinivalge sild on mineeritud. Ärge sillast üle minge. Kuid jõgi on madal. Sügavamate kohtade tarvis võite pontoonid ehitada, aga ma võin kihla vedada, et te kõik oskate ujuda. Te saate isegi tanki üle viia. Mets on kehvasti kaitstud: see on liiga tihe ja mägine. Ma ei ütle, et see on kaitsmata. Lihtsalt kehvasti kaitstud. Seal on enamasti partisanirühmad – nii Saksa kui ka Nõukogude omad. Kui üle saate, pääsete metsa, ja selle metsa taga olete peaaegu Saksamaal. Vähemasti on teil võimalus. Kui te aga Puławy või Dolny juures üle Visla lähete, olete kõik surmalapsed.”
Poolatar seisatas. „Noh, olemegi kohal.” Ta osutas väikesele elamule. Kõik tuled põlesid. Naine naeratas. „Sellest tunned meid, patuseid. Tuled põlevad kogu öö.”
Aleksander naeratas vastu.
„Aitäh,” ütles poolatar. „Mul on hea meel, et ma ei pidanud täna veel ühte ette võtma. Ma olen surmväsinud.” Ta puudutas Aleksandri rinda. „Kuigi sinu vastu poleks mul midagi olnud.”
Aleksander silus tema kleiti. „Aitäh sulle,” ütles ta. „Mis su nimi on?”
Tüdruk naeratas. „Vera,” vastas ta. „See tähendab vene keeles usku, eks ole? Ja sinu nimi?”
„Mina olen Aleksander,” vastas mees. „Kas sel Tarnówi-lähedasel sillal … nimi ka on?”
Vera suudles teda kergelt huultele. „Most do Świętokrzyż. Püha Risti sild.”
Järgmisel hommikul saatis Aleksander viis meest põhja poole Puławysse Visla äärde luureretkele. Mehed ei tulnud tagasi. Ta saatis veel viis meest Dolnysse. Mehed ei tulnud tagasi.
Oli augusti algus ja Varssavist tulevad teated liikusid aeglaselt ning olid sünged. Hoolimata suuresõnalistest lubadustest sakslased Varssavist ja läbi linna voolava Lääne-Visla äärest minema lüüa, jäid sakslased sinna, kus olid, Nõukogude armee kaotused olid kohutavad, poolakad, kelle venelased olid üles kütnud ja keda kannustasid valelubadused Nõukogude armee abist, olid ise sakslaste vastu üles tõusnud ning neile said osaks tapatalgud.
Aleksander ootas veel mõne päeva, kuid kuna häid uudiseid ei tulnud, võttis Uspenski kaasa ning nad läksid läbi metsa Visla äärde, varjusid kalda lähistele ja silmitsesid vaikset pilliroogu vastaskaldal. Nad olid peaaegu kahekesi – kui otse ette vaatasid. Nende selja taga oli kaks NKGB-last, püss seljas. Ühelgi karistuspataljoni ohvitseril ei lubatud üksi mööda Poolat kolada, olgu nad või näiliselt luureretkel. NKGB oli kõikjal. Nad ei võidelnud sakslastega, nad lihtsalt valvasid GULAG-i vange. Möödunud aasta jooksul polnud ainustki päeva, mil nad poleks Aleksandrile silma hakanud.
„Ma vihkan neid värdjaid,” pomises Uspenski.
„Ma ei mõtle neile.” Aleksander surus hambad kokku.
„Peaksite mõtlema. Nad soovivad teile halba.”
„Ma ei võta seda isiklikult.”
„Peaksite
