kahe eraldi kõlariga muusikakeskus. Seintel pildid, eranditult maastikumaalid või portreed.
„Puuduva diivanipadja võtsime meie ära,” ütles noorem kriminalist. „Ja need nüüdseks üle ilma kuulsad aluspüksid, mille kohta me varsti kindlasti ka oma kallitest õhtulehtedest üksikasjalikult lugeda võime, ja mitte üksnes kui meesterahvale tüüpilisest rõivaesemest, olid kokku kägardatult diivani all põrandal.”
Küll sina ikka oskad ilusaid lauseid moodustada. Käisid mingil koolitusel või, mõtles Bäckström, aga kuna sääraste küsimuste arutamiseks oli paremaidki hetki, rahuldus ta nõustuva mühatusega, samal ajal kui tema kolleeg ja võitluskaaslane oli niisama vaikne kui tavaliselt.
Magamistoas olid tehnikaosakonna kolleegid ilmselgelt endast parima andnud. Laiast männipuust voodist olid madrats ja voodiriided kadunud ning nii seintel-põrandal kui ka mööblil oli näha sõrmejäljepulbri ja ka mitmesuguste keemiliste vedelike jälgi. Lisaks oli põranda vaipkattest suur tükk välja lõigatud.
„Jah, siin tundub siis see peamine sündmuskoht olevat,” ütles vanem kriminalist. „Sündmuste kese, kui nii võib öelda. Materjal, mida me ei ole veel Linköpingisse ekspertiisi saatnud, on meie osakonnas hoiul, juhuks kui soovite pilgu peale heita.”
„Saame hakkama,” vastas Bäckström ja naeratas seltsimehelikult. „Me täname väga.” Viimane aeg paar õlut libistada, mõtles ta.
Bäckström ja Rogersson tellisid õhtusöögi üles Bäckströmi tuppa. Piisas põgusast pilgust restorani klientuurile ja kohe oli selge, et see oli kogu Växjö kõige halvem koht, kui sa oled lihtne keskkriminaalpolitsei mõrvarühma konstaabel ja tahad rahulikult midagi suhu pista, paar õlut ja võib-olla mõne teravagi võtta.
„Proosit, vennas,” ütles Rogersson ja tõstis pitsi veel enne, kui Bäckström oli jõudnud neile õlle klaasidesse valada.
Nüüd tundub see vana hobusevaras märksa rohkem elevil olevat, mõtles Bäckström, aga ega tema polnud mõni sihuke, kes hakkaks tüli kiskuma pisiasjast, et see oli ikka veel tema isiklik viin, mida nad endale sisse kallasid.
„Proosit, vennas,” ütles Bäckström. Lõpuks ometi laupäev, mõtles ta ja valas esimese pitsi kõrist alla. Ma olen õnnelik mees, tõdes ta, kui tundis kõhus ja peas levivat õndsat soojust.
11
KRIMINAALKOMISSAR JAN LEWIN ei olnud tööasjus kunagi varem Växjös käinud. Kui arvestada tõsiasja, et oma kahekümne kripos mõrvauurijana töötatud aasta jooksul oli ta külastanud enamikku Rootsi linnu, mis olid suuremad, sama suured ja paljudel juhtudel isegi väiksemad, ei olnud see sugugi tähtsusetu detail. Oli kuidas oli. Nüüd oli ta seal. Lõpuks ometi Växjös, mõtles Lewin ja muigas kõveralt. Kõigist sellesinatse maailma paigust, mõtles ta ja vangutas pead.
Niipea kui sissejuhatav koosolek läbi sai, oli ta söönud kiire lõuna ja istunud seejärel kirjutuslaua taha, et proovida üha kasvavates paberikuhjades mingitki korda luua. Ta oli istunud seal peaaegu kaksteist tundi jutti, terve laupäeva, ja kui ta lõpuks Sandgärdsgatani politseimajast lahkus, et lähedal asuvasse hotelli jalutada, oli kell juba üle kesköö ja käes oli pühapäev. Ning paberikuhjad olid tema laua peal kummalisel kombel veel kõrgemaks kasvanud, kui need olid siis, kui ta pärast lõunat tööd alustas.
Hotellikoridoris, kus tema ja ta kolleegid elasid, valitses vaikus ja uksed olid kinni. Lewin avas koridori lukustatud ukse ettevaatlikult, et oma magavaid kolleege mitte häirida. Eva Svanströmi ukse ees ta peatus ja mõtles hetke, et äkki koputaks – õrn, väga õrn koputus –, et kontrollida, kas Eva on veel ärkvel ja sooviks seltsi. Ei, täna öösel mitte, mõtles ta. Jäägu see mõneks teiseks, paremaks ööks.
Siis hiilis ta oma tuppa ja pesi end kraanikausi kohal märja käterätikuga. Nägu, kaenlaaluseid ja jalgevahet. Ainult strateegilised kohad, täpselt niisuguses järjekorras ja hoolimata sellest, et just sel hetkel oleks ta üle kõige tahtnud duši alla minna ja lasta veel voolata. Seda teen hommikul, mõtles ta. Mitte pool üks öösel, kui teised juba magavad.
Siis heitis ta voodisse ja nagu alati uue juurdluse alguses oli tal raske magama jääda, ning kui see lõpuks õnnestus, hakkasid teda painama unenäod. Nii nagu tihtipeale varemgi uue juurdluse alguses või muudel kordadel, kui ta tundis end lihtsalt rahutult või tujutuna põhjustel, mis talle endalegi enamasti hämaraks jäid. Unenäod, mis põhinesid päriselt juhtunud sündmustel, aga mis omandasid iga kord uue mõtte ja väljundi. Ja nagu paljudel teistel sarnastel öödel Jan Lewini elus, nägi ta ka sel korral unes suve, mil ta oli just saanud seitsmeseks ja oma elu esimese päris jalgratta. Punase Crescent Valianti.
Hommikul poole kuue paiku ärkas ta kolmandat korda ja siis jõudiski ta otsusele. Ta pani lühikesed püksid ja jooksutossud jalga ning lühikeste käiste ja kripo embleemiga sinise särgi selga, pistis hotellitoa võtmekaardi taskusse, haaras kaasa Växjö turistikaardi ning lahkus kiiresti ja vaikselt oma toast. Samahästi võin kohe ära käia, mõtles ta lifti oodates. Arvestades seda, milline nägi välja tema kirjutuslaud, kulub kindlasti tükk aega, enne kui ta tööajast kuriteopaigale jõuab, ning tema maailmas oleks ta pidanud seal juba käinud olema.
Kahvatusinises taevas siras päike ja sooja oli ligi kakskümmend kraadi, kuigi kell oli alles kolmveerand kuus. Peaväljak oli tühi. Mitte ühtegi inimest. Polnud isegi ühtki üksikut ja hüljatud õllepurki, mis oleks viidanud kunagi seal eksisteerinud eluvormidele. Ta peatus ööklubi sissepääsu ees ja võttis kaardi abil suuna Linda elukoha poole. Kõigepealt vaatas ta kella, et näha, kui kaua see aega võtab, ning kui ta kõndima hakkas, proovis ta käia samas tempos, nagu tüdruk võis tema arvates käia, ning loodetavasti sama teed, kuigi selle kohta ei olnud veel täit selgust.
Kirde suunas. Põiki üle väljaku, maavanema maja idatiivast mööda, otse põhja poole Kronobergsgatanile ja senimaani täpselt uksehoidja tunnistuse kohaselt.
Aga nüüd, mõtles Lewin. Ta peatus, vaatas taas kella. Otseteed koju, mõtles ta. Kas Linda ei olnud mitte nii oma sõbrannale enne hotellist lahkumist öelnud, et läheb koju magama, ning Lewin keeras huupi paremale esimesse põiktänavasse ja jõudis saja meetri pärast Linnégatanile. Väga hea, mõtles Lewin. Mööda Linnégatanit otse põhja ja veel oma neljasaja meetri ja sama mitme minuti pärast keeras ta taas paremale ning jõudis Pär Lagerkvisti teele. Seal jäi ta seisma, et ümbrust uurida ja oma vaatlustest kokkuvõtteid teha.
Umbes kuussada meetrit hotellist, umbes kuueminutiline jalutuskäik noorele, heas vormis ja kainele naisterahvale, kes kõndis kiires tempos kohas, mida ta on lapsest saati tundnud. Suured rahulikud südalinna tänavad, väljas täiesti valge ja ainult hullumeelne söandaks sellise teejupi peal kedagi rünnata. Rääkimata sellest, et linn, kus ta parajasti asus, oli Växjö.
Pär Lagerkvisti teel olid eeldused häirimatuks öiseks jalutuskäiguks veelgi paremad. Koduukseni jäi umbes seitsesada meetrit ning teekond kulges mööda laia ja sirget tänavat, mida ääristasid kolme- või neljakorruselised kortermajad. Krohvitud fassaadid, kooperatiivide liidu läikivad sildid, mis andsid tunnistust kohusetundlikust keskealisest keskklassist, hästi korraldatud elust ja headest naabritest. Ei mingit põõsastikku, ei ühtki kangialust, isegi mitte väikest põiktänavat, kus kurjade kavatsustega isik saaks süütut ohvrit varitseda.
Tema enda ohver elas tänava lõpus, majas, mis oli sama hoolitsetud kui kõik teised, kuigi ilma kooperatiivide liidu sildita, sest see kuulus väikesele korteriühistule, mille kõik liikmed elasid seal majas. Nii et siin see siis juhtus, mõtles Jan Lewin ja peatus sinivalgete piirdelintide ees, mis ümbritsesid ikka veel mõrvapaika, mis ühe noore naise tavalise seksuaalmõrva toimumiskohaks oli täiesti ebatõenäoline.
Saab
