aasta jooksul. Växjö kolleeg kirjeldas teda kui lõbusat selli, ja arvestades, et üks neist on viiskümmend, üks viiskümmend seitse ja lõbus sell on koguni seitsekümmend, siis …” Knutsson ohkas uuesti ja kehitas kõnekalt õlgu. „Siis on meil üks, kes ajas käe tööandja rahakotti. Kelmuse eest tingimisi. Üks, kes üheksa aastat tagasi oma naist peksis, teda me kodunt kätte ei saanud, pidavat olema suvekodus, üks maksukurjategija ja veel kaks noorukit, kuusteist ja kaheksateist, kellel on tavaline rida, näppamine, grafiti, kivi vaateaknasse, kaklused teiste nolkidega.” Knutsson ohkas taas.
„See, kes naist peksis,” ütles Bäckström uudishimulikult.
„Peaks olema sellesama naisega koos maal. Õnnelikus abielus nende naabrite jutu järgi, kellega meie kolleegidel rääkida õnnestus,” vastas Knutsson.
„Siis ei ole tal kindlasti midagi selle vastu, et vabatahtlikult DNA-d anda,” ütles Bäckström. Õnnelikel inimestel tavaliselt ei ole, mõtles ta.
„Võib olla veel üks, kes minus isiklikult natuke huvi äratas,” ütles Knutsson. „Tema nimi on Marian Gross ja pärit on ta Poolast. Nelikümmend kuus aastat vana, tuli lapsena koos vanematega siia, olid poliitilised põgenikud, tal on Rootsi kodakondsus alates 1975. aastast. Talvel on tema kohta esitatud avaldus seoses ähvardamise ja seksuaalse tagakiusamisega, või ahistamisega, nagu seda nimetatakse, ja veel nipet-näpet. Üksik, lapsi ei ole, töötab ülikoolis raamatukoguhoidjana,” lõpetas ta.
„Oot-oot, Knutsson,” ütles Bäckström ja tõstis tõrjuvalt käed. „See on mingi lilla, saad ju ise ka kirjeldusest aru? Marian. Mis kuradi nimi see on? Raamatukoguhoidja, üksik, lapsi ei ole,” ütles Bäckström ja ajas väikese sõrme harali. „Rääkida tuleks ainult selle väikese pedega, kes tema kohta avalduse esitas.”
„Vaevalt küll,” vastas Knutsson. „Avalduse esitas temast viisteist aastat noorem naiskolleeg.”
„Oh,” ohkas Bäckström, „veel üks raamatukoguhoidja. Mis see mees siis temaga tegi? Näitas ülikooli jõulupeol poola praevorsti või?”
„Ta on saatnud anonüümseid meile ja muid sõnumeid, mis mulle isiklikult tunduvad üpris ebameeldivad. Iseenesest tavaline rõvetsemine, aga neis on ka midagi ähvardavat.” Knutsson vangutas pead ja tegi vastikust väljendava grimassi.
„Tavaline rõvetsemine?” Bäckström vaatas Knutssonile uudishimulikult otsa. „Kas sa ei võiks olla veidi …” Bäckström viibutas tähendusrikkalt paremat kätt.
„Võin küll,” vastas Knutsson ja ohkas tõeliselt sügavalt, otsekui hoogu võttes. „Toon sulle mõne näite. Klassikaline juhtum dildoga, mis saadetakse naisele tööle. Suurim musta värvi mudel, millega on kaasas anonüümkiri, mille autor väidab, et dildo on valmistatud tema enda peenise järgi.”
„Minu meelest ütlesid sa, et ta on poolakas,” mühatas Bäckström. „Tüüp on äkki värvipime. Või siis hakkab see tal küljest ära kukkuma, et igaks juhuks koopia teeb.” Bäckström naeris nii, et suur vats vabises.
„Tavalised meilid ja kirjad, kus Gross teatab, et oli teda linna peal ja raamatukogus näinud, ja kus ta avaldab arvamust naise aluspesuvaliku kohta. Kas piisab?” Knutsson vaatas küsivalt Bäckströmile otsa.
„Kõlab sedamoodi, nagu oleks tegu täiesti normaalse vennikesega,” ütles Bäckström. Ei tea, mis nüüd Tiku ühtäkki nii härdaks on teinud, mõtles ta. Ega ta ometi kriisiterapeudi juurest läbi astunud?
„No ega ma päris selle peale ei reageerinudki,” ütles Knutsson pahuralt.
„Mille peale siis?” küsis Bäckström. „Et ta on poolakas?”
„Ta elab ohvriga samas majas,” vastas Knutsson. „Täpselt ohvri korteri peal, kui ma õigesti aru sain.”
„DNA võtta,” möirgas Bäckström, kohendas asendit ja sihtis oma töntsaka nimetissõrmega Knutssonit. „Sellest oleksid võinudki alustada. Saada keegi proovi võtma, ja kui ta vabatahtlikult ei nõustu, peame ta siia tooma.” Asi hakkab ilmet võtma, mõtles ta.
Alles hilisel pärastlõunal laekus kohtuarstilt lubatud esialgne hinnang. See saabus tehnikaosakonna faksile ja oli suunatud vastutavale kriminalistile, Växjö läänipolitsei komissar Enokssonile, ja niipea kui ta selle läbi oli lugenud, otsis ta üles Bäckströmi, et selle sisu arutada.
„Kohtuarsti andmetel suri ta hommikul kella kolme ja seitsme vahel. Lämbumine kägistamise tagajärjel,” ütles kriminalist.
„Selle taipamiseks ei pea küll valge kittel seljas olema,” ütles Bäckström. „Kui sa minu käest küsid, siis suri ta poole viie ja kõige rohkem viie vahel,” lisas ta. Tüüpiline kohtuarst, mõtles ta. Kuradi argpüks.
„Mis aega puutub, siis olen ma sinuga nõus,” kinnitas Enoksson. „Muidu näib tüdrukut olevat vägistatud vähemalt kaks korda. Esiteks genitaalselt ja teiseks anaalselt, oletatavasti selles järjekorras. Võib-olla ka rohkem kui kaks korda. Lõpule viidud vägistamine, ejakulatsioon toimus.”
„Kas ta ütleb midagi sellist ka, mida me juba oma peaga välja ei oleks mõelnud?” küsis Bäckström. „Need noahoobid … tema … istmikus?” Ma ei julge enam isegi väikest peput nimetada, mõtles ta. Mis kuradi kohta ma sattunud olen?
„Hoobid on võib-olla palju öelda,” väitis Enoksson. „Torked pigem, kuigi sealt tuli päris palju verd. Jah, ta on need meie jaoks ära mõõtnud. See pole ju meie rida. Kokku võisime me need muidugi lugeda ja selles oleme ühel meelel. Kolmteist torget kaarekujuliselt üles vöökoha ja keha keskjoone poole ja arvatavasti vasakult tuharalt paremale.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström.
„Ühe teraga nuga, kindlasti see, mille me kuriteopaigalt leidsime, torkesügavus paar kuni viis millimeetrit ja kõige sügavam peaaegu sentimeeter. Jätab peaaegu talitsetud mulje, eriti kui arvestada, et tüdruk pani kindlasti vastu ja viskles. Paremal sügavamad kui vasakul. Köidikute ja suutropi ja nendest kehale jäänud jälgedega võime tegeleda vast siis, kui oleme kriminalistikalaborist vastused saanud.”
„Mul ei ole vastuväiteid,” ütles Bäckström. „Ja see, millega arstionu meid seni on abistanud, oli meile juba teada.” Vähemalt mulle, mõtles ta.
„Jah. Üldjoontes küll. Aga ta võib siia meiega rääkima tulla, kui me tahame,” ütles kriminalist. „Ma mõtlesin, et see on ehk kõige targem siis, kui ma olen oma kolleegidega töö lõpetanud ja proovidele on vastused tulnud. Võimalik, et tal on mõtteid, mida ta tahaks kohtumisel suuliselt välja pakkuda. Et kõik oleks konkreetses seoses. Või mis sa ise arvad?”
„Hea mõte,” vastas Bäckström. Parem oleks, kui see juhtuks sel suvel, mõtles ta.
Seejärel kutsus Bäckström inspektor Anna Sandbergi kõrvale, et veel rohkem süveneda ohvri isikusse, aga enamjaolt selleks, et oma väsinud silmi puhata.
„Ma loodan, et ma ei mõju liiga tüütult, Anna,” ütles Bäckström ja naeratas sõbralikult, „aga nagu sa kindlasti sama hästi aru saad kui mina, on ohvri isikut puudutav osa juurdluses ehk kõige olulisem.” Tule taevas appi, mõtles ta, mida kõike nende tibukeste nimel ei tehta.
„Minu meelest ei ole sa üldse tüütu,” vastas Anna. „Vastupidi, mul on hea meel neid sõnu kuulda. Siin majas on liiga palju selliseid uurijaid, kes ei võta ohvreid tõsiselt.” Ta vaatas Bäckströmile tõsisel pilgul otsa.
Kena
