samal ajal nõusoleku märgiks noogutades nagu kõik teisedki laua ümber istujad peale Rogerssoni, kes ei liigutanud oimugi.
Pärast koosolekut sai Bäckström Olssoni kätte, enne kui too jõudis oma kabinetti lipsata ja ukse enda järel kinni panna.
„On sul hetk aega?” küsis Bäckström sõbralikult naeratades.
„Minu uks on sinule alati lahti,” kinnitas Olsson ja tema hääl kõlas niisama sõbralikult.
„Läbiotsimine tüdruku toas kodus isa juures,” ütles Bäckström. „Seal ta ju elas, vähemasti suurema osa ajast. Viimane aeg.”
Olssoni ilme oli pigem piinatud, sugugi mitte niisama teotahteline kui koosoleku lõpu poole. Isa tundis end väga halvasti. Mõni aasta varem oli tal infarkt olnud ja ta pidi peaaegu surema. Tema ainus tütar võeti temalt ära kõige jõhkramal moel ning kui ta teleka või raadio käima pani või lehte luges, meenutati talle tema tragöödiat eriti taktitundetult. Lisaks tundus olevat peaaegu uskumatu, et temal endal oleks tütre surmaga midagi pistmist. Näiteks oli ta vabatahtlikult andnud tavapäraseks võrdlemiseks oma sõrmejäljed, kui ta politseimajja tuli.
„Ka mina ei arva, et ta oma tütre ära tappis,” nõustus Bäckström, kelle mõtteis oli juba hoopis midagi muud. Sama ebatõenäoline kui see kuradi poolakas, mõtles ta, aga praegu ei ole asi üldse selles.
„Hea teada, et me oleme ühel nõul,” nentis Olsson. „Teen ettepaneku, et ootame veel paar päeva, et Linda isa saaks aega end koguda. Ühesõnaga, kui meil selle poolaka Grossiga veab, on lugu loodetavasti läbi niipea, kui saame DNA-proovide vastused.”
„Sina otsustad,” ütles Bäckström ja astus seejärel lihtsalt minema.
Pärast lõunat oli Bäckström saanud Knutssonilt uue kahtlaste isikute nimekirja, Knutsson ise nägi teadmata põhjustel pisut süüdlaslik välja.
„Ma sain Rogerssonist niimoodi aru, et sina ei usu poolaka versiooni,” ütles Knutsson põiklevalt.
„Mida Rogge siis ütles?” küsis Bäckström.
„Tead ju küll, milline ta on, kui ta selles tujus on?”
„Mida ta siis ütles?” küsis Bäckström ja vaatas ootusrikkalt Knutssonile otsa. „Otsene tsitaat.”
„Ta ütles, et ma võin Grossi endale … no … sinna kohta pista,” vastas Knutsson puiselt.
„See ei ole ilusti öeldud,” ütles Bäckström. Kuigi Rogge kohta pole väga vigagi, mõtles ta, kui võtta arvesse, mida kõike muud võib ta kuuldavale tuua, kui ta selles tujus on.
„Oled sa huvitatud? Nimekiri, viimane versioon,” ütles Knutsson, kes ilmselt soovis teemat vahetada.
„Minu uks on alati lahti,” ütles Bäckström ja naaldus tooli seljatoele.
Knutssoni hinnangul oli töö pärast nende eelmisel päeval peetud samateemalist vestlust edenenud. Temal ja tema kolleegidel oli õnnestunud seitsmekümnest Växjö ja selle lähiümbruse kõige huvipakkuvamast ja vägivaldsemast kaabakast maha tõmmata kakskümmend. Veel kümmekonnalt oli DNA-proov juba võetud seoses varasemate kuritegudega, ning niipea kui kriminalistikalaborist vastus tuleb, hakatakse neid võrdlema.
„Pole paha,” ütles Bäckström. „Vaata, et kõigilt võimalikult kiiresti DNA-proov võetaks.”
„Meil on väike probleem,” ütles Knutsson.
„Ma kuulan,” ütles Bäckström.
Pärast nimekirja läbiarutamist Thoréni ja teistega, kes sama asja kallal töötasid, võeti vastu otsus võimalike kurjategijate rühma laiendada.
„Sellisel aastaajal on ju palju murdvargaid liikvel, eriti kui rahvas on puhkusele sõitnud,” põhjendas Knutsson. „Nii et me kaasasime kõige aktiivsemad neist samuti siia rühma sõltumata sellest, kas nad on varem vägivallakuritegusid toime pannud.”
„Palju meil neid siis nüüd on? Tuhat või rohkem?” Bäckström paistis oma küsimusega päris rahul olevat.
„Päris nii hull see asi ei ole,” vastas Knutsson. „Nimekirjas on hetkel kaheksakümmend kaks varem süüdi mõistetud kurjategijat, kes on selle piirkonnaga seotud.”
„DNA, DNA, DNA,” ütles Bäckström ja tõrjus Knutssoni käeviipega eemale. Puhta lollakas, mõtles ta. Ebausaldusväärne pealekauba, lippas kohe selle oina Olssoni juurde, selle asemel et oma õige ülemusega rääkida.
Pärast lõunat oli keskkriminaalpolitsei VICLAS-e üksus Bäckströmile helistanud, et oma järeldusest teada anda.
„Mul on päris palju tegemist, nii et lühike variant sobib paremini,” hoiatas Bäckström, kes tundis seda Stockholmi kolleegi ja teadis, et too oli üle mõistuse pika jutuga. Nullike-Nylander ehmatas vist neil vaesekestel küll junni jahedaks, mõtles ta.
VICLAS-e rühmas otsiti sarikurjategijaid sel moel, et uusi kuritegusid püüti seostada vanadega ja võimalusel sellistega, mille puhul oli süüdlane teada. Kõigepealt olid kõik Linda mõrva kohta teadaolevad andmed kodeeritud ning seejärel oli mõrva võrreldud varasemate juhtumite ja teadaolevate kurjategijatega, kes olid üksuse arvutisüsteemis juba olemas.
„Saime ühe tulemuse seoses teadaoleva kurjategijaga,” teatas kolleeg ja tema hääl kõlas eriti uhkelt. „Sinu juhtum on väga sarnane sellega, mille eest tema kinni istub. Pole üldse paha vana. Päriselt ka, Bäckström. Paremat sa ei leia.”
„Kes ta siis on?” päris Bäckström. Räägid nii, nagu oleks tegu su oma pojaga, mõtles Bäckström.
„See on see hull poolakas, kes seal Högdalenis selle kosmeetikuplika ära tappis. Tanja-mõrv. Tanja oli ta nimi. Ohvri nimi. Kindlasti mäletad? Leszek, Leszek Baranski. Leo, nagu ta ise enda kohta ütles. See, kes oli varem palju naisi vägistanud. Tõeliselt jõhker tüüp,” täpsustas kolleeg. „Tavaliselt täismäng koos köidikute ja suutropi ja piinamise ja vägistamise ja kägistamisega. Kägistas sama ohvrit mitu korda. Ta kägistas neid natuke, kuni nad minestasid, siis äratas jälle üles, toksis jäänaelaga, kuni nad elumärki ilmutasid, nii et ta sai uut ringi alustada, sümpaatne kutt,” ütles kolleeg, kes lausa pulbitses entusiasmist.
„Aga oota väheke,” ütles Bäckström, kellele äkitselt meenus, kellest jutt. „Kas talle siis eluaegset ei antud?” Kas see tüüp jookseb juba vabalt ringi, mõtles ta.
„Kõigepealt sai ta maakohtus eluaegse. Siis kaebas ta riigikohtusse, mis muutis otsuse psühhiaatriliseks sundraviks, millest vabastamine käib eraldi kohtuotsusega, ja meie andmetel peaks ta ikka veel hullaris istuma, kuigi süüdi mõisteti ta kuue aasta eest. Psühhis on see vist küll uus rekord.”
„Mispärast sa siis helistad?” küsis Bäckström. Poolakate kvoot on meil juba täis, mõtles ta.
„Ah soo, kas ma unustasin öelda,” ütles kolleeg. „Ta istub Växjös Sankt Sigfridis, või vähemalt peaks seal istuma. Ära jama, Bäckström. Sa oled ju juba üht koma teist näinud. Tead ju küll, kuidas psühhis need asjad käivad. Ajuväänajatele võis jääda mulje, et ta peaks natuke värsket õhku saama ja kõtu peale päikest võtma, ja meile unustati sellest teatada.”
„Et sinu arvates võidi talle linnaluba anda?” küsis Bäckström. Sellisele ometi mitte, isegi ajuarst ei saa
