mis ei olnud senimaani ühtki juhtlõnga andnud, mõtles Bäckström. Olsson möliseb, tavapärased liimipersed kiidavad takka ja aeg muudkui jookseb, mõtles ta ja proovis mitte kuulata, tehes nägu, nagu loeks oma pabereid.
Kõigepealt oli otsustatud lõpetada otsingud kuriteopaiga läheduses, ohvri teekonnal ja kurjategija oletataval põgenemisteel. Juba kolm päeva, ja kui nüüdseks ei ole midagi leitud, ei leita hiljem enam ammugi.
„Seega oleks minu meelest parem suunata ressursid mujale,” ütles Olsson ja sai tasuks palju heakskiitvaid noogutusi.
Nagu näiteks väike otsing papakese juures, mõtles Bäckström, aga seda ta ei öelnud, sest sellest tahtis ta Olssoniga nelja silma all rääkida.
„Ja ma tahaksin südamest tänada kõiki kolleege, kes sellega on tegelenud,” jätkas Olsson. „Te olete kõik teinud suurepärast tööd.”
Pole tänu väärt, mõtles Bäckström. Ise leidsin ma ainult ühe valvekaamera, mis ülejäänud pimesikkudel kahe silma vahele oli jäänud.
Ka naabrite küsitlemisega tõmmati tagasi. Neile, kellega ei olnud ühendust saadud, oli jäetud postkasti kirjake, ja kõige huvitavamad naabrid – keda iganes selle all mõeldi – tuli halvimal juhul suvilast üles otsida.
„Mille puhul on hea see, et saame vabaks mõne politseiniku, kellest oleks mujal rohkem kasu,” nentis rahulolev komissar Olsson.
Näiteks väikesel otsingul papakese juures, mõtles Bäckström, kes ei kavatsenud ikka veel midagi öelda.
Siis oli aeg käia läbi see uurimismaterjal, mis oli õnnestunud kuriteopaigalt ja Lundi kohtuarsti käest kokku kraapida.
„Meie vaatenurgast on pilt päris hea,” ütles Enoksson. „Aga kannatage veel paar päeva. Muu hulgas ootame igasuguste proovide vastuseid, ent siis luban ma oma kolleegidega uuesti asja juurde tagasi tulla. Esialgu peate leppima sellega, millest õhtulehed räägivad, kuigi mina oleksin sellega pisut ettevaatlik,” lisas ta ühtäkki.
Ai-ai-ai, mõtles Bäckström. Täitsa lõpp. Enokssoni soonib miski, mõtles ta.
Olsson ei paistnud kommentaari märkavatki ja nii ehk naa ei kippunud ta kuriteopaiga küljest lahti laskma.
„Kui ma õigesti aru olen saanud,” ütles Olsson, „siis ta kägistati ja teda vägistati vähemalt paar korda, ja ta sureb vahetult enne kella viit.”
„Jah,” vastas Enoksson. „Millalgi poole viie ja viie vahel ta sureb.”
Tubli poiss, jää endale kindlaks, mõtles Bäckström. Annad sellisele sõrme, see võtab kohe terve käe.
„Need kuriteo rituaalsemat sorti nüansid … piinamislaadsed … otsesõnu öeldes see, et ohver seoti kinni, talle pandi tropp suhu ja teda löödi korduvalt noaga. Kaugele te sellega olete jõudnud?”
„Löömine on liialdus,” väitis Enoksson vastu. „Pigem torgati või torgiti.”
„Kui ma õigesti aru olen saanud,” kordas Olsson, „on jutt kolmeteistkümnest hoobist. Või torkest, kui sulle see sõna rohkem meeldib.”
„Jah. Kolmteist ja minu meelest me pole selles eksinud. Verd jooksis omajagu, kui need tehti, kuigi torked pole kuigi sügavad, mis peaks tähendama, et ohver oli elus ja võitles vastu, ja eks selles asja uba oligi,” nentis Enoksson, kes paistis ühtäkki üpris kurnatud.
„Kolmteist noahoopi,” ütles Olsson ja tema hääl kõlas sedamoodi, nagu oleks tõde ja valgus end talle ilmutanud. „Vaevalt saab see kokkusattumus olla?”
„Ma ei saa aru, mida sa silmas pead,” vastas Enoksson ja ilme järgi võinuks arvata, et ta mõtles seda tõsiselt.
„Miks just kolmteist?” ei jätnud Olsson jonni. „Kolmteist, ebaõnne number. Kui sa minu käest küsiksid, siis ei ole kolmteist küll juhus. Ma olen üsna kindel, et kurjategija tahtis meile teate jätta.”
„Aga mina jällegi arvan, et torkeid oli täiesti juhuslikult kolmteist, mitte kümme või kaksteist või kakskümmend,” vastas Enoksson lühidalt.
„Mõtleme selle üle,” ütles Olsson ja oli sama rahulolev kui kõik teised, kes olid juba mõelnud ja teadsid vastust.
Nüüd aitab, mõtles Bäckström. Noogutas heatujuliselt, samal ajal piisavalt valjusti mühatades, et tähelepanu endale tõmmata.
„Ma kaldun sinuga nõustuma, Bengt,” ütles Bäckström ja naeratas Olssonile peaaegu armastusväärselt. „Mõrva kuupäev ei ole samuti kindlasti juhus, aga selle peale tulin ma alles siis, kui meenutasin Anna suurepärast ülevaadet, kus ta ju osutab ka sellele, et ohver elas lapsena mõned aastad Ameerikas. Siis neljas juuli. Vaevalt see juhus on?”
„Nüüd ei saa ma hästi aru,” ütles Olsson kõhklevalt.
Aga kõik teised küll said, arvestades nende kikkis kõrvu ja küünitavaid kaelu, mõtles Bäckström. Vedas sitta kanti, mõtles ta.
„Ameerika rahvuspüha,” ütles Bäckström ja noogutas rõhukalt. „Kas te ei arva, et selle teo taga võib olla mingi al-Qaida-vana?”
Nihelejaid oli rohkem kui neid, kes muigasid või irvitasid, aga sõnum jõudis vähemalt kohale, mõtles Bäckström.
„Ma sain torkest aru, kuigi see oli väga peen,” ütles Olsson ja naeratas puiselt. „Aga kui me nüüd edasi läheksime, siis ma olen kuulnud, et meie huviorbiiti on sattunud ka üks eriti põnev isik,” jätkas ta ja pöördus Knutssoni poole.
Rotid kavatsevad laeva vahetada, mõtles Bäckström ja silmitses Knutssonit, kellel näis parajasti oma paberitega parasjagu sahmerdamist olevat.
„Jah,” vastas Knutsson. „See ohvri poolakast naaber. Marian Gross, paljud teist on kindlasti juba kursis.”
Just, ja miks te temaga juba reedel ühele poole ei saanud, et ma temaga enam tegelema ei peaks, mõtles Bäckström. Nojah, sellepärast et korrakaitsepolitseinikud, kes teie eest naabreid küsitlesid, ei teadnud, kes ta on, ning kuna uurijal, kes temaga talvest saadik on jahunud, ei käinud kordagi peast läbi mõte, et mees elab ohvriga samas majas, enne kui see väike keskkriminaalpolitsei mässaja Tiku omaenese väikeste uurimistulemustega tema nina ees vehkima hakkas, mõtles ta.
Siis jätkati poolaka kui juba tuntud seksihullu, ja mitte ainult mõeldava, vaid isegi tõenäolise kurjategija teemal. Arutelu lainetas sinnatänna oma veerand tundi, Bäckström proovis muudele asjadele mõelda ja kui Olsson äkki otse talle küsimuse esitas, ei olnud tal õrna aimugi, mille kohta see küsimus käis. Peale selle, et see pidi kahtlemata puudutama poolakat, mõtles Bäckström.
„Või mida sina, Bäckström, arvad?” küsis Olsson.
„Ma teen ettepaneku, et teeme nii,” ütles Bäckström. „Sõitke tema juurde koju ja kuulake ta üle. Ja vaadake, et temalt proovi saaks.”
„Ma kardan, et see ei pruugi nii lihtne olla,” väitis Salomonson, kes istus pisut eemal laua ääres. „Jah, mina olen tegelenud nende seksuaalse ahistamise juhtumitega, kui keegi siin laua ümber veel ei tea. Gross on haruldaselt keeruline inimene.”
Siis pole muud kui ta siia tuua, mõtles Bäckström. Käerauad peale ja Oxtorgeti-poolsest suurest sissepääsust majja, nii et ajakirjanikud saaksid tüübist mõne hea
