rääkis, töötaks kindlasti kas või tasuta. Keda kuradit nad nüüdsel ajal kõik tööle võtavad, mõtles ta.
Bäckström tõusis ohkides oma kohalt ja läks faksiaparaadi juurde. Kas võib nii sitta kanti vedada, et ma saan esiteks süüaluse ja ühtlasi ka tervele psühhigängile ära teha, mõtles ta.
Juurdluse esimene poolakas, filosoofiamagister ja raamatukoguhoidja Marian Gross oli politseiga juba sama päeva ennelõunal kokku puutunud. Oma korteriukse postipilu kaudu oli ta Växjö politsei inspektorile von Essenile ja konstaabel Adolfssonile teada andnud, et ta on terve päeva väga hõivatud, aga järgmisel päeval saaks teda kätte telefoni teel. Kuna ei von Essen ega Adolfsson polnud just rõõmsas tujus, eriti veel selle juhtumi puhul ja selles majas, oli Adolfsson vastu lõuanud, et astugu eest ära, kui ei taha omaenda korteriuksega pähe saada, ja seejärel oli ta sooritanud väikese kontroll-löögi, et teha kindlaks, kas peaks minema sõrgkangi järele, mida ta hoidis ametiauto pagasiruumis. Põhjustel, mis lähemalt kunagi ei selgunudki – osapoolte andmed olid väga vastuolulised juba selles avalduses, mis üsna vahetult pärast kirjeldatud sündmust politsei sisekontrolli osakonna lauale jõudis –, oli Gross otsekohe ukse avanud.
„Aga seal sa oledki, Gross,” ütles Adolfsson korteriomanikule laia naeratuse saatel. „Kas astud ise või tahad, et sind lohistataks?”
Veerand tundi hiljem olid von Essen ja Adolfsson, Gross nende vahel, uurimisrühma ruumidesse sisenenud. Gross oli kõndinud oma jalgadel, käeraudu tal ei olnud ja saabunud oli ta ülimalt diskreetselt politseimaja garaaži kaudu.
„Tellisite poolaka,” võttis Adolfsson projekti kokku, kui andis mehe üle Salomonsonile ja Rogerssonile, kes pidid teda üle kuulama.
„Ma kuulsin küll, mida sa ütlesid,” möirgas Gross, kes oli kõik see aeg näost tulipunane, aga polnud terve teekonna jooksul piiksugi kuuldavale toonud. „Esitan ebaseadusliku diskrimineerimise kohta avalduse. Kuradi fašistid niisugused.”
„Kui doktor Gross oleks nüüd nii kena ja tuleks meiega kaasa, siis korraldame praktilise poole kohe ära,” ütles Salomonson ja viipas viisakalt ülekuulamisruumi poole.
Mõrvaohvri naabri Marian Grossi ülekuulamine algas ennelõunal natuke pärast kella ühtteist. Ülekuulamist juhtis Växjö kriminaalpolitsei inspektor Nils Salomonson ja tunnistajaks oli Stockholmi kripo inspektor Jan Rogersson. See kestis koos lõunapausi, kahe kohvipausi ja paari jalasirutuspausiga ligi kaksteist tundi. Alles õhtul pärast kümmet sai ülekuulamine läbi. Marian Gross oli keeldunud pakkumisest, et ta koju viiakse, ning käskinud neil talle takso tellida. Veerand üksteist oli ta politseimajast lahkunud, ning arvestades seda, kui palju politseil kõigest sellest tolku oli, oleks ta võinud sinna üleüldse tulemata jätta.
Gross tahtis suuremalt jaolt rääkida iseendast ja sellest, kuidas politsei teda juba peaaegu pool aastat on ahistanud täiesti pöörase avalduse alusel, mille esitas „üks hull naiskolleeg, kelle seksuaalsetele vihjetele ma pole vastanud”. Selle naise süüdistused lükkasid kivi veerema ja kui nüüd tema naabri tütar tapeti, oli ta politsei jaoks enesestmõistetav saak.
„Te ei usu ometi päriselt, et minusugune inimene sellise asjaga hakkama saaks?” küsis Gross ja vaatas kordamööda Salomonsoni ja Rogerssoni otsa.
Vastust ta muidugi ei saanud. Selle asemel oli Salomonson rööpaid vahetanud ja suundunud piirnevale alale, kus oleks võinud olla kasu Grossi sõrmejälgedest, mis olid võetud juba seoses esimese, töökaaslase vastu suunatud seksuaalse ahistamise uurimisega. Kahjuks ei olnud koos nendega võetud tema DNA-d.
„Sina ja Linda ema Liselotte Ericson olete nüüd juba paar aastat naabrid olnud,” nentis Salomonson. „Kui hästi sa teda tunned?”
Tavaline naabritevaheline suhtlus, ei midagi rohkemat ega vähemat, isegi kui Linda emal ehk polekski olnud midagi Grossiga lähemate suhete vastu. Lisaks kasutas Gross juhust, et politseinikke parandada.
„Teda hüütakse Lottaks ja nii nimetab ta ennast ka ise,” ütles Gross ja näis mingil põhjusel kaunikesti rahulolev. „Pole sugugi ebameeldiv naisterahvas. Erinevalt oma anorektikust tütrest, kellega nad ei ole tõepoolest kuigi sarnased, näeb tema välja selline, nagu üks naine välja nägema peab,” võttis Gross jutu kokku.
Salomonson jättis tema kirjelduse mõrvaohvrist tähelepanuta.
„Aga ka Lotta Ericson ei ole sinu tüüp?” küsis Salomonson.
Natuke liiga lihtne, ehk isegi pisut vulgaarne ja päris kindlasti seda pealetükkivat sorti, keda ta eriti ei talunud. Grossi arvates pealegi liiga vana.
„Ma näen siit oma paberitest,” pistis Rogersson vahele, „et ta on sinust aasta noorem. Tema on nelikümmend viis ja sina oled nelikümmend kuus.”
„Ma eelistan nooremaid naisi,” vastas Gross. „Mis see teie asi peaks olema?”
„Kas sa oled Lottal tema korteris külas käinud?” küsis Rogersson.
Gross oli mitmel korral tema korteris käinud. Paar korda koos teiste naabritega arutamas ühistu asju, ja üksinda veel mõne korra. Viimati alles paari nädala eest.
„Ta kutsus mind väga järjekindlalt külla, kuigi ma tõepoolest proovisin vältida sellesuunaliste signaalide saatmist,” ütles Gross. „Nagu ma ütlesin, oli ta üsna pealetükkiv.”
Kus ta seal korteris oli käinud? Esikus, elutoas, köögis, tavapärastes kohtades, kus viibitakse, kui sind kohvi jooma kutsutakse. Võimalik, et ta oli ka tualetti kasutanud.
„Kas seda, mis asub magamistoa kõrval?” küsis Salomonson.
„Ma saan aru küll, kuhu te tüürite,” vastas Gross. „Lihtsalt arusaamatuste vältimiseks. Ma ei ole iialgi tõstnud oma jalga tema magamistuppa. Võib-olla olen ma kasutanud esikus asuvat tualetti ja kuna meie korterid on täpselt ühesugused, ei olnud mul vähimatki raskust selle leidmisega. Nii et kui nüüd peaks juhtuma, et te olete leidnud kusagilt minu sõrmejälgi, samu sõrmejälgi, mis te minult puhtalt kriminaalsetel kaalutlustel olete varunud, siis on selleks täiesti loomulik põhjus.”
Ta ei ole suvaline lollpea, mõtles Rogersson. Mõrvakorterist ei leitud Grossi sõrmejälgi ja kui neid ka avastataks, oli nende väärtus tema äsjast ütlust arvestades vägagi piiratud. Seetõttu vahetasid nad teemat ja rääkisid naabri tütrest, mõrvatust.
„Ma ei ole temaga peaaegu rääkinudki,” ütles Gross. „Kuidas mul saaks siis temast mingi nägemus olla? Paistis niisama ennast täis, ärahellitatud ja kasvatamata nagu kõik noored daamid selles vanuses.”
„Ennast täis, ärahellitatud, kasvatamata. Mida sa silmas pead?” küsis Salomonson.
Et tüdruk oli teda vaevu tervitanud neil paaril korral, kui nad kokku juhtusid. Et ta ei vaadanud talle otsa ja oli peaaegu rõhutatult ükskõikne tol ainsal korral, mis nad tema mäletamist mööda üleüldse vestelnud olid. Ja siis oli pealegi ka tüdruku ema juures.
Alles kella kahe paiku tehti lõunasöögiks paus. Gross ise oli nii hilise kellaaja määranud ja küllap ennekõike selleks, et politseinikele tüli teha. Samal ajal kui Salomonson korraldas tema lõunasöögi praktilist poolt, oli Rogersson läinud tualetti ja põit tühjendanud. Kui ta sealt välja tuli, oli Bäckström esimene, kellega ta kokku jooksis.
„Kuidas meie poolakast vennikesega läheb?” küsis Bäckström.
„Olin sunnitud end väheke kergendama,” vastas Rogersson. „Jooksen
