Enamasti rääkis küll üks vanem kolleeg. Ta oli enne politseinikuks hakkamist kirikuõpetaja ja töötab juba aastaid linna korrakaitseosakonnas. Ta oskab selliseid asju eriti hästi. Täitsa jube on meenutada. Ta ehmatas ikka kohutavalt, Linda isa siis. Niipea kui me politseimajja jõudsime, kutsusime arsti.”
„Õudne,” ütles Bäckström. Nüüd on naisel jälle selline nägu peas, et tasub gaasi anda, enne kui pill lahti läheb. Kõik nad on samasugused, naised, kirikuõpetajad, korrakaitsjad, mõtles ta. Ikka jumalast poolearulised.
„Ma nägin, et Linda elukohaks oli märgitud isakodu,” ütles Bäckström, „nii et ma oletan, et tal oli seal oma tuba.”
„Oo jaa,” vastas Anna. „See on tohutu suur maja, mõis. Fantastiline koht.”
„Kui te tema tuba seal isa juures läbi otsisite. Kas te leidsite midagi huvitavat? Ma mõtlen päevikuid, isiklikke märkmikke, kalendreid ja selliseid asju, vanu kirju, fotosid, mingite tähtpäevade videoid. No kogu see krempel. Saad aru küll, mida ma mõtlen.”
„Selleks ei jäänudki aega,” ütles Anna. „Me jõudsime peaaegu ainult esikusse, kui juba tagasi sõitsime. Isa oli omadega täiesti läbi. Kuigi kalendermärkmik on küll meie käes. See oli tal kotis, samas kotis, mis tal kaasas oli, kui ta reedel väljas käis.”
„Kas selles on midagi huvitavat?” küsis Bäckström.
„Ei midagi,” vastas Anna pead raputades. „Tavalised märkmed. Kohtumised, loengud koolis, sõbrad, kellega ta on kohtunud. Tavalised asjad. Kui tahad, võid pilgu peale visata.”
„Pärastpoole,” vastas Bäckström. „Aga hiljem, mis hiljem toimus?”
„Ei midagi erilist,” nentis Anna. „Ma võtsin selle juba reedel Bengtiga jutuks, komissar Olssoniga, eks, aga siis oli isa siit juba koos ühe arsti ja paari sõbraga ära sõitnud ja Bengt arvas, et sellega peaks natuke kannatama. Tähendab et juhtunut arvestades tasuks isa rahule jätta. Aga pärast ei olegi eriti midagi toimunud. Kuigi ma tean, et kriminalistid on seda meelde tuletanud.”
„Aga te ei ole siis ikka veel isa juures tema tuba läbi otsinud?” Mis kuradi kohta ma sattunud olen, mõtles Bäckström.
„Ei, minu teada ei ole,” vastas Anna ja raputas pead. „Kriminalistid on vist täiskoormusega mõrvapaigas. Aga ma saan aru, mida sa silmas pead.”
„Homme räägin sellest Olssoniga,” sõnas Bäckström. Siis jääb talle veel pool ööpäeva, et end lolliks teha, mõtles ta.
Rogersson istus kinnise ukse taga, kõrvaklapid peas ja makk ees laual, kui Bäckström ta kabinetti astus.
„Millega ma saan kriminaalkomissari aidata?” küsis Rogersson, võttis klapid peast ja noogutas raskelt, samal ajal makki välja lülitades.
„Hotelli kaasasõitmisega, minu tuppa siirdumisega, söömisega ja paari õlle joomisega,” vastas Bäckström.
„Mul on kuulmekäikudes vist juba ekseem, terve pärastlõuna ja pool õhtut olen käianud ainult mõttetuid ülekuulamisi,” ütles Rogersson. „Kuni siseneb komissar Bäckström ja mu kõrvus hakkab kõlama sulnis muusika.”
„Jäta pooleli, tõmbame uttu,” ütles Bäckström. Vennike hakkab sentimentaalseks muutuma. Vähese viina viga, mõtles ta.
„Aah,” kostis Rogerssoni suust. Ta ohkas sügavalt mõnutundest ja pühkis suunurgast vasaku käega pisut vahtu ära. „Õlle leiutaja peaks küll saama kõik Nobeli preemiad. Alates rahupreemiast kuni kirjanduspreemiani. Kogu krempel.”
„Selle mõttega ühineksid vist paljud,” ütles Bäckström, „ja ainus asi, mis on parem kui külm õlu, on külm tasuta õlu.” Nii et majanduspreemia oleks ta pidanud kindlasti saama, sest selle võrra oled sa juba kokku hoidnud küll, va ihnuskoi.
Rogersson ei teinud torke peale teist nägugi. Küll aga vahetas ta äkki teemat.
„See poolakas, keda Knutsson püüab meile pähe määrida,” ütles ta pead vangutades.
„Teda on meil kavas hommikul üle kuulata ja talt DNA-proov võtta,” ütles Bäckström. Räägiks parem kogu sellest tasuta õllest, mis sa endale sisse kallad, mõtles ta.
„Mul ei ole tema suhtes mingit tunnet,” ütles Rogersson. „Ta on kuidagi vale.”
„Ah nii,” ütles Bäckström. „Miks ta siis vale on?”
„Ma olen lugenud nii postiljoni kui ka poolaka ülekuulamise protokolle. Rääkisin isegi siinse kolleegi Salomonsoniga, kes uuris seda seksuaalse ahistamise juhtumit ja paistab muuseas täitsa normaalne,” lausus Rogersson. „Poolakas tundub täitsa vale. Nii lihtsalt on,” ütles Rogersson ja lisas oma sõnadele kaalu suure lonksu tasuta õllega.
Rogerssoni arvates kõnelesid kolm arvestatavat põhjust veenvalt selle vastu, et Linda poolakast naaber Marian Gross võinuks ta tappa. Esimene oli vestlus postiljoniga, kes pistis igal hommikul ühel ja samal ajal selle eest maksnud majaelanikele postkasti hommikuse ajalehe.
„Ta oleks ju pidanud taipama,” ütles Rogersson. „Et ajaleht pandi postkasti, mitte et keegi tuleb koju! Kusjuures tal käivad isegi samad hommikulehed kui ohvri emal. Smålandsposten ja Svenska Dagbladet.”
„Võib-olla ta tavaliselt magab, kui leht tuuakse,” väitis Bäckström vastu.
Teine põhjus oli politsei vestlus Grossiga, kui reede pärastlõunal naabreid küsitleti ja kui Gross teatas, et ta olevat sama nädala alguses rääkinud Linda emaga, kes oli öelnud, et ise sõidab ta maale, aga tütar elab tema korteris.
„See räägib ju pigem mehe kahjuks,” ütles Bäckström. „Ta teadis, et tee on vaba.”
„Miks ta siis akna kaudu pidi minema?” küsis Rogersson. „Kõige lihtsam oleks ju olnud kobida tavalist teed Linda uksest välja ja siis trepist või liftiga üles oma korterisse?”
„Keegi seisis ju ukse taga,” pistis Bäckström.
„Postiljon, jah,” ütles Rogersson rõhuga. „Oodanud siis, kuni ta ära läheb.”
Oeh, mõtles Bäckström ja piirdus noogutusega.
Kolmas põhjus oli Grossi kehalised võimed, kui mõelda kurjategija põgenemistee valikule. Tehnilise uurimise andmetel oli aknalaud all laiuvast muruplatsist ligi nelja meetri kõrgusel. Gross oli meeter seitsekümmend pikk ja kaalus üle üheksakümne kilo. Kohmakas ja kehvas vormis.
„Salomonsoni jutu järgi on tegu väikese, pealegi tõeliselt ebameeldiva paksmaoga. Lisaks on mehe füüsiline vorm tema väitel null. Hingeldab nagu auruvedur juba poole trepi peal,” nentis Rogersson. „Nii et sedakaudu minnes oleks ta ilmselt surnuks kukkunud. Kui ta end üldse aknalaualegi hiivata oleks suutnud.”
Väike rasvamagu, mõtles Bäckström, kes ei olnud kuigi palju pikem ega kuigi palju kõhnem, aga kellel oli silma ees märksa atleetlikum kurjategija. Midagi selles jutus on, mõtles ta.
„Midagi su jutus on,” nõustus Bäckström. „Aga DNA-proov tasuks talt ju ikka võtta?”
„Õnn kaasa,” ütles Rogersson. „Nii palju kui mina aru olen saanud, olevat Gross haruldaselt keeruline tüüp.”
14
