tundi, et öelda, et ka temal on üks uks, mis on pärani lahti, mõtles Bäckström.
„No nii,” ütles Bäckström, niipea kui LO enda järel ukse sulges. „Nüüd võiksime lõpuks midagi ära teha. Meil on üks hullumeelne jooksus ja me peame ta pokri pistma. Mida kiiremini, seda parem.” Ja tegelikult tuleks tüüp seebiks keeta, mõtles ta. Kuigi seda ta valjusti ei öelnud. Iga õige politseinik sai sellest isegi aru. Ilma et seda peaks talle nina peale kirjutama, ja ta oli juba proua kriisiterapeudi etteaste ajal välja peilinud paar nooremat geeniust, kes näoilmeid arvestades näisid vägagi lootustandvad. Võib-olla on siin ruumis isegi tulevane Bäckström, mõtles Bäckström. Nii võimatu, kui see ka tundub.
9
„LÄHEB LAHTI,” ÜTLES Bäckström. Ta kallutas end üle suure laua otsa, kus ta istus, toetus küünarvartele ja lükkas lõua nii kaugele ette, nagu oleks ta olnud keskkriminaalpolitsei ülem.
„Ma mõtlesin, et alustaks olukorra täpsustamisest,” jätkas ta. „Mida me ohvri ja tema tegemiste kohta teame. Praeguse seisuga,” lisas ta.
Nende ohvri nimi oli Linda Wallin. Ta oli kakskümmend aastat vana ja oleks saanud nädal pärast mõrva kakskümmend üks. Sügisel oleks ta alustanud kolmandat semestrit Växjö politseikoolis. Ta oli 172 sentimeetrit pikk ja kaalus 52 kilo. Loomulik blondiin, lühikesed juuksed, sinised silmad. Kena tüdruk, kui kõhnad treenitud tüübid meeldima peaksid, mõtles Bäckström tüdruku fotot silmitsedes. See oli suurendatud koopia pildist, mis oli politseikooli õpilaspiletil ning kujutas avala ilmega ja naeratavat Lindat: pilk otse kaamerasse suunatud, ülimalt elus ja tulvil ootusi. Nagu näiteks sellele suvele, kui ta oli töötanud Växjö politseis asendajana, enamasti küll valvelauas, aga teinud oma tööd eeskujulikult. Mitte ainult ilus vaadata, vaid ka abivalmis, tegus ja kõrgelt hinnatud nii külastajate kui kolleegide seas.
Tuttavad kirjeldasid teda andeka, sarmika, seltskondliku, tubli ja spordihuvilisena. Mis ei olnudki tekkinud olukorda arvestades ehk nii väga ootamatu, ent erandkorras olid selle kohta isegi paberid ette näidata. Väga head hinded gümnaasiumis ja politseikoolis, nii teoreetilistes kui praktilistes ainetes. Lisaks oli ta oma kursuse tüdrukutest kõige kiiremini krossiringi ära jooksnud ja oli kooli naiste jalgpallimeeskonna skoorilt teine väravakütt. Peale selle näis ta sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivne igati korrektsel moel. Koolis oli ta kirjutanud projektitöö teemal „Kuritegevus, rassism ja võõraviha”. Ta polnud tüüpiline naissoost mõrvaohver, aga küllap selline, kes võib kelle tahes endaga koju kaasa vedada, ja arvata võib, et nii lihtne see ongi, mõtles Bäckström.
Nagu kõikidel lastel, nii oli ka Lindal kaks vanemat, ja nagu paljudel tema põlvkonna lastel, olid vanemad lahutatud. Tema puhul siis üle kümne aasta tagasi. Linda oli selle abielu ainuke laps ja pärast lahutust jäi vanematele jagatud hooldusõigus. Lahutusele eelnenud aastatel oli perekond elanud paar aastat Ameerikas, kuna Linda isa oli asutanud New Yorgis ühe ettevõtte. Kui vanemate suhe purunes, oli ema Linda kaasa võtnud ja tagasi koju Rootsi kolinud.
Tema ema oli nelikümmend viis aastat vana ja töötas juba viisteist aastat ühes Växjö põhikoolis õpetajana. Isa oli kakskümmend aastat vanem, edukas ärimees, nüüdseks aktiivsest elust tagasi tõmbunud. Ta oli naasnud Smålandi oma kodukohta mõni aasta pärast Lindat ja tema ema ning elas ühes suuremat sorti mõisas, mis asus paarkümmend kilomeetrit Växjöst edelas Rottneni järve ääres.
Varasemast abielust oli tal ka kaks poega, kes olid umbes kaks korda vanemad kui tütar, kelle ta äsja oli kaotanud. Oli teada, et Lindal ei olnud vanemate poolvendadega peaaegu mingit kontakti. Küll aga olid tal head suhted mõlema vanemaga, kuigi vanemad ei olnud vist omavahel lahutusest saadik kohtunudki. Kostab sedamoodi nagu tavaline abielukamm, mõtles Bäckström, ja viimane aeg oli esitada küsimus.
„Nii et ta elas siis ema juures, mõrvakorteris?” küsis ta.
„Ta elas vist ikka mõlema vanema juures. Aga viimasel ajal olevat ta enamasti ema juures elanud,” selgitas Växjö naispolitseinik, kes tegeles ohvri tausta kaardistamisega.
„Ja millega ta tegeles, enne kui selle kuriteo ohvriks langes?” küsis Bäckström ning tema hääl kõlas nii sõbralikult kui ka huvitatult. Sellised nad peaksidki välja nägema, kui nad just peavad politseis töötama, mõtles ta. Värvitud blondiin, tissid nagu pommid, rõõmus ja meeldiv ja heas vormis kolmekümnene. Ainus mure, et küllap ta on suhtes mingi ajuvaba võsavõmmiga, kes halvimal juhul istub samas ruumis. Ja valvab hoolega.
„Nüüd sattusid sa küll õigelt inimeselt küsima,” vastas naispolitseinik naeratades. „Nimelt viibisin mina ohvriga samas kohas. Me olime Grace’is, see on linnahotelli ööklubi, sest seal oli neljapäeva õhtul korralik pralle. Kuigi Linda läks enne mind koju. Mina olin lõpuni. Tuleb ju juhust kasutada, kui mees ja lapsed on maal kindlas kohas,” seletas ta ega paistnud selle pärast sugugi süümepiinu tundvat. Ning ta polnud ainus, kui otsustada juurdlusrühma nägudel levivate kergete muiete järgi.
„Ah tõesti,” ütles Bäckström ja tema hääl kõlas ikka veel niisama sõbralikult ja huvitatult. Võib-olla polegi see linn päris viimane kolgas, mõtles ta. Eriti kui ta hakkaks liini ajama kellegagi oma töökaaslaste seast. Näiteks inspektor Anna Sandbergiga, 33 aastat vana, Växjö politseist. Sest nii paistis naise nimi olevat vastavalt uurimisrühma liikmete nimekirjale, mis lebas tema ees laual.
„Infot laekub palju,” nentis Sandberg. „Seal oli palju inimesi. Gyllene Tider andis eile Ölandil kontserdi, nii et linnas on märksa rohkem rahvast kui tavaliselt, ja mina ei olnud kaugeltki ainus kolleeg ehk tulevane kolleeg, kes seal oli … nii et … aga mulle tundub küll, et me hakkame kohalviibinutest ülevaadet saama. Kui lühidalt kokku võtta.” Ta heitis Bäckströmile küsiva pilgu ning pälvis vastuseks sõbraliku ja huvitatud noogutuse.
Võta lühidalt kokku jah, pisike, mõtles ta. Üksikasjadesse laskume siis, kui omavahel oleme.
Neljapäeval, mõrvale eelnenud päeval oli Linda olnud politseimaja valvelauas tööl. Koos ühe sõbrannaga, kes oli politseimajas tsiviilametnik, oli ta majast lahkunud õhtupoolikul pärast kella viit. Siis olid nad teinud tiiru linnas, astunud sisse paari kauplusse ja poole seitsme paiku olid nad kumbki söönud pastasalati ning joonud mineraalvee ühes Sandgärdsgatani pitsarestoranis. Siis olid nad ka otsustanud, et kohtuvad hiljem õhtul hotellis.
Kui nad olid eine lõpetanud, läksid nad lahku ja Linda kõndis koju. Tee peal oli ta helistanud oma mobiililt kolm kõnet. Esimese natuke pärast poolt kaheksat, kui ta rääkis oma emaga, kes oli Växjöst paarkümmend kilomeetrit lõuna pool asuvas suvekodus. Lühike argine kõne, kus ta rääkis oma õhtustest plaanidest.
Teise ja kolmanda kõne oli ta helistanud ühele sõbrannale ja politseikooli kursusekaaslasele, et küsida, ega too ei tahaks „hängima tulla”. Kursusekaaslane võttis mõtlemisaja, aga kui Linda talle kümne minuti pärast tagasi helistas ja ütles, et jõudis just koju ja läheb duši alla – juhuks kui teine peaks helistama ja mõtlema, miks ta ei vasta –, oli sõbranna otsustanud kaasa minna. Õhtul veerand kaksteist olid nad kohtunud peaväljakul linnahotelli ees ja suundunud koos hotelli ööklubisse.
Mida ta tegi veerand üheksa ja üheteistkümne vahel samal õhtul, ei olnud veel täpselt selge, aga tõenäoliselt veetis ta kogu selle aja korteris. Ta ei olnud oma mobiiliga välja helistanud ega kõnesid vastu võtnud. Küll aga oli ta helistanud pisut enne üheksat tavalise lauatelefoniga oma isale ja kõne oli kestnud umbkaudu veerand tundi. Isa jutu järgi olid nad rääkinud igapäevastest asjadest, mis tööl oli juhtunud ja tütre õhtustest plaanidest. Selle põhjal, mida Linda oli hiljem baaris kohatud tuttavatele rääkinud, võis oletada, et ta vaatas ka MTV muusikakanalil pool kümme alanud saadet, seejärel vahetanud kanali TV4 ja kümneste uudiste peale.
Umbes
