aasta enne tema surma, hoolimata sellest, et enamasti jäädvustati temasuguste mälestust sedaviisi alles pärast surma, ning hoolimata sellest, et need majad, mis temanimelist tänavat ääristama pidid hakkama, olid olemas ainult detailplaneeringul.
Nüüd oli ühest neist saanud Jan Lewini kuriteopaik, ning niipea kui ta aega leiab ja tingimused selleks soodsad on, pidas ta plaani seda külastada. Aga mitte täna õhtul, mõtles ta. Mitte täna õhtul, sest tehnikaosakonna kolleegid peavad saama rahus tööd teha.
Selle asemel läks ta linna peale jalutama. Hilisõhtuselt tühjadele tänavatele, mis viisid ta neljasaja meetri kaugusel asuva uue politseimajani, kus ta polnud kunagi varem käinud ja millest pidi lähemaks ajaks saama tema töökoht.
Politseimaja asus Oxtorgeti ääres Sandgärdsgatanil. Valmis sai see moodsa aja õiguse ja õigluse tempel uue aastatuhande alguseks. Kasti meenutav hoone, neli või viis korrust sõltuvalt sellest, kuidas lugeda, kahvatukollane fassaad, politseiga ühe katuse all olid prokuratuur, eeluurimisistungite saal, arestimaja ja kriminaalhooldus. Õigluse koda, praktiliselt läbi mõeldud, nii et ruumi jätkus tervele õigusahelale ja jäi veel ülegi. Selge sõnum, mis oli nõrk lohutus sinna sattunuile ning kehv tugi teesile, et iga kahtlusalust tuleb kohelda nii, nagu ta oleks süütu, kuni pole viimase kahtlusekriipsuni tõestatud vastupidist.
Sissepääsust vasakul leidis Lewin väikese vasktahvli, mis teatas, et varem asusid samal kohal Växjö vana meierei ja kohaliku kariloomaäri lehmalaudad. Seda Pär Lagerkvisti ajal ja isegi veel tükk aega pärast talle Nobeli auhinna loovutamist, ja kõige selle juures tundis Lewin end äkitselt tujutuna, ta pööras ringi ja läks tagasi hotelli, et proovida paar tundi magada, enne kui päris elu lahti läheb.
Enne uinumist oli ta mingil põhjusel mõtisklenud ängi üle. Vaevalt see noorele luuletajale ebatavaline aines on, isegi kui tema kaasajal valitsenud olud kõrvale jätta. Raudselt täiesti tavaline aines kirjanikele sõltumata vanusest keset maailmasõda, kui terve Euroopa oli leekides.
Ängist teadis Jan Lewin nii mõndagi. Eraelulised ja isiklikud kogemused ängist, mis oli talle pärandatud juba lapseeas. Mis külastas teda küll aina harvemini, mida vanemaks ta sai, aga mis ikka veel varitses kusagil, pidevalt olemas, iga hetk valmis kallale viskuma, niipea kui ta ei olnud enese kaitsmiseks piisavalt tugev. Äkki, ootamatult, saatja iga kord erinev. Oma tagajärgedelt selgemast selgem, kuigi sõnum jäi alati hämaraks, nii selle sisu kui põhjused.
Sinna juurde veel see äng, mida ta on kohanud oma töös neil kordadel, kui see on põhjustanud vägivallategusid, mida tema on pidanud uurima. Kohtumised, mis olid väljunud kontrolli alt, suhted, mis olid kiskunud kiiva ja millest sai viljakas pinnas hirmule ja vihale. Vahel sattusid need Stockholmis mõrvarühmas tema lauale.
Kõige viimasena see äng, mis võis otse teolt tabada ka kõige kalestunumat ja südametunnistuseta kurjategijat, kes äkitselt mõistab oma teo ulatust. Eeldusel muidugi, et politsei saab ta kätte sellest pimedusest, kus ta end varjab. Ja kus ta on kogu aeg teadlik sellest, et Jan Lewini sugused on otsinud sedasama pimedust, et leida just teda.
Või siis hoopis selleks, et iseenda ängi leevendada, mõtles Jan Lewin ning uinus.
8
KAS MUL OLI õigus või oli mul õigus, mõtles Bäckström, kui ta laupäeval hotelli vestibüüli astus, et minna hommikust sööma. Õhtulehed olid juba kohal. Kuigi kell oli alles veerand üheksa, olid need vastuvõtulaua kõrval ajaleheriiulis. Bäckström haaras kaasa mõlemad väljaanded ning võttis suuna hommikusöögisaali ja oma kolleegide poole. Kui see on väike komplikatsioon, siis peame siiralt lootma, et me mõne suurema otsa ei satu, mõtles ta.
Terve esikülg ja suur osa järgmistest rääkis tema mõrvast ja vaatenurk oli täpselt see, millega ta oli arvestanud: „POLITSEINIKU SEKSUAALMÕRV,” karjus suurem pealkiri, kröömikese väiksem proovis aga veelgi valjemini kisendada: „NOOR NAISPOLITSEINIK TAPETUD … Kägistatud, vägistatud, piinatud.” Või nii, mõtles Bäckström. Pistis ajalehe kaenla alla, võttis kandiku ja hakkas sinna hommikusööki laduma. Tühja kõhuga küll keegi mõrvajuhtumit ei uuri, mõtles ta, kuhjates taldrikule munaputru, peekonit ja viinereid.
„Kas sa õhtulehti oled näinud?” küsis Lewin, kui Bäckström teiste juurde laua äärde istus. „Mida küll tüdruku lähedased seda lugedes mõtlevad?”
Peast päris lolliks läinud, mõtles Bäckström, kes sirvis juba vasaku käega innukalt lehti, pistes parema käega suhu munaputru ja viinereid.
„Ikka täitsa … sitt lugu,” nõustus Thorén, kes ei ropendanud peaaegu iialgi.
Veel üks, mõtles Bäckström. Mühatas kahe suutäie vahel ja luges edasi.
„Miks poliitikud nendega kunagi midagi ette ei võta?” toetas Knutsson omalt poolt. „Selline asi peaks olema seadusega keelatud. See on ju peaaegu samasugune vägivald kui … noh … see, mida ohvri kallal tarvitati.”
Ah soo, kujuta pilti. Et miks poliitikud seda ei tee? Keelaks ajalehtedel igasuguse saasta kirjutamise, mõtles Bäckström, ise samal ajal edasi süües ja silmadega üle ajalehe libistades.
Nii jätkasid nad oma tubli viis minutit, samal ajal kui Bäckström viisaka inimesena söögi ajal ei rääkinud ja jõudis ühele poole nii söögi kui ajalehtedega. Ainus, kes terve see aeg sõnagi ei lausunud, oli Rogersson. Teisalt ei olnud see tema puhul sellisel kellaajal kuigi haruldane.
Vähemalt üks, kellel on piisavalt aru peas, et lõuad pidada, mõtles Bäckström, samal ajal kui esimene kolmanda riigivõimu esindaja nende juurde astus, end esitles ja küsis, kas ta võib mõne küsimuse esitada. Siis avas kolleeg Rogersson lõpuks suu.
„Ei või,” teatas Rogersson ja koosmõjus tema pilguga oli vastus ilmselgelt ammendav, sest küsimuse esitaja kadus kui tuul.
Rogge on hea, mõtles Bäckström. Ta ei pidanud isegi urisema ega hambaid näitama, mis oli muidu tema leivanumber.
„Üks teine asi teeb mulle rohkem muret,” ütles Bäckström. „Kuigi sellega võiksime tegeleda siis, kui omavahel oleme.”
Esimene võimalus selleks avanes alles siis, kui nad olid parkinud oma autod politseimaja hoovi lukustatud väravate taha.
„Ma oletan, et kõik on jõudnud õhtulehti lugeda,” ütles Bäckström.
„Ma vaatasin ka hommikutelevisiooni, ega seal parem ei olnud,” ütles Lewin.
„See on sõna otseses mõttes sitt lugu,” nõustus Thorén, kes oleks nagu hakanud tasapisi üle saama suuremast vastumeelsusest rootsi keele leebemate vägisõnade vastu.
„Minule teeb muret see,” ütles Bäckström, „et kõik, millest me eile rääkisime, on täna juba lehes. Persse need väljendid ja muu värk ja kõik need kuradi spekulatsioonid, aga mõelge sellele, millised konkreetsed andmed seal on, ja seega on ainuvõimalik järeldus see, et meie purjekas lekib juba praegu nagu sõelapõhi.” Bäckström noogutas peaga politseimaja poole, millest pidi lähemaks ajaks nende töökoht saama. „Kui me sellele asjale piiri ei pane, siis tuleb meil suurem jama, kui me ära oleme teeninud.”
Mitte kellelgi ei olnud vastuväiteid.
Kõigepealt kohtus Bäckström lääni politseiülema ja Växjö kolleegiga, kellest pidi saama eeluurimise juht ja seega tema otsene ülemus. Formaalselt, mõtles Bäckström, sest nii oli juriidiliselt alati, kui tema ja mõrvarühma kolleegid kusagile sõitsid ja proovisid kohalike võsavõmmide kokku
