Keegi, keda too varasemast ei tundnud, ja halvimal juhul ei tundnud teda ka keegi teine.
„Nii et tõotab küll tõsist jälitustööd,” võttis Thorén oma jutu kokku.
„Okei,” ütles Bäckström. „Tuleme toime. Nüüd lähme sööma ja siis saate rahulikult enne magamajäämist kõik paberid läbi lugeda. Ärge neid kusagile ripakile jätke, et ma neid ajalehest ei peaks leidma. Terve see putka siin kubiseb ajakirjanikest ja teistest laibarüvetajatest. Aga nüüd pean vähemalt mina küll sööma. Hommikust saadik pole midagi süüa saanud, nälg tahab silmanägemise ära võtta.”
„Kui te kirjutate oma nime nurga peale ja annate need minu kätte, siis ma võin need söögi ajaks oma seifi luku taha panna,” ütles Svanström.
„Suurepärane mõte,” lausus Bäckström. Igavene lobamokk ja tüütus, mõtles ta. Liiga kondine pealekauba.
Pärast õhtusööki pöördusid kõik oma tubadesse, et juhtumist ülevaade saada. Vähemalt nii ütlesid nad Bäckströmile, ning Knutsson ja Thorén mõtlesid seda loomulikult koos teha. Ka Rogerssoni, kes oli üldiselt päris normaalne vend, oli tabanud lugemiskirg. Alustuseks suundus ta küll koos Bäckströmiga tolle tuppa ja võttis paar õlut. Bäckströmi pakkumisest lõpetuseks üks väike terav teha ta aga keeldus.
„Ega sa ometi haigeks ei hakka jääma, Rogge?” küsis Bäckström. „Hakka või muretsema.” Eriline memmepoeg, mõtles ta.
„Ah ei,” raputas Rogersson pead. „Ära muretse. Paar tundi tuleb ikka magada, et must homme asja oleks.”
Niisiis lahkusid nad teineteisest Bäckströmi toas, ja eks see mõistlik oligi, sest niikuinii oli Bäckström plaaninud linnas ühe tagasihoidliku tiiru teha. Vähemalt selleks, et olukorrast ülevaade saada, ja sellise asjaga sai ta väga edukalt ka üksi hakkama.
Bäckström oli hotellist tagaukse kaudu välja lipsanud ja jalutas huupi mööda kesklinna. Maavanema residentsist ja toomkirikust mööda, mööda kõikidest vanadest ilusatest majadest, mis olid väärikalt üles vuntsitud, mitmest välikohvikust, kus istusid suvises rõivastuses inimesed, kellele ei paistnud sugugi korda minevat see juhtum, mis Bäckströmi nende linnakesse oli toonud. Kuidas saab üldse keegi kellegi sellisel moel sellises kohas ära tappa, mõtles Bäckström. Kindlasti on see kohalikus kriminaalajaloos pretsedent, ja ise ei olnud ta iialgi varem Växjös käinud. Ei töö- ega eraasjus.
Mitu meeldivat kohta tee peal, õhusooja ligi kakskümmend kraadi, kuigi kell oli juba üksteist läbi, aga Bäckström jäi endale kindlaks ja talitses end, kuni hotelli tagasi jõudis.
Siis tellis ta välikohvikus ühe õlle ja istus kõige kaugemasse ja hämaramasse lauda, et saaks rahus olla. Eriti palju rahvast polegi, mõtles ta. Tema kolleegid hiilgasid oma puudumisega ja kõige lihtsam seletus oli see, et nad olid teinud täpselt seda, mida nad olid lubanud teha. Isegi kui tal olid teatavad kahtlused, mis puudutasid Lewini ja Svanströmi-tädi, kelle puhul ei pruukinud lugemine olla siiski prioriteet. Knutssoni ja Thoréniga oli asi kindlasti palju lihtsam. Need istusid ühe või teise toas ja rääkisid mõrvast, ja nad laseksid niimoodi pool ööd jutti, kui keegi neid ei takistaks. Kes seda küll võis teha, lisaks on need oinad kindlasti ka tuttkained, mõtles Bäckström ja maitses oma õlut. Ja kui ta oli mõtetes sinnamaale jõudnud, teda katkestati.
„Kas see koht siin on vaba?”
Küsija oli naisterahvas. Määramatus vanuses 35 ja 45 vahel ning naisterahvaste parim-enne-kuupäev selgelt möödas, mõtles Bäckström. Aga vähemalt ei olnud naine kõhn, pigem täidlasevõitu, ja parem juba niipidi, mõtles ta.
„Sõltub sellest, kes küsib,” vastas Bäckström. Ajakirjanik, mõtles ta.
„Jah, ma vist peaksin end tutvustama,” ütles naine, asetades samal ajal lauale oma õlle ja istudes vabale toolile. „Minu nimi on Carin Ågren,” ütles ta ja ulatas visiitkaardi. „Ma töötan kohalikus raadios.”
„Milline oivaline kokkusattumus,” ütles Bäckström naeratades. „Ja millega ma saan sind siis aidata, Carin?” Peale selle, et rautaks sind väheke üleval toas, mõtles ta.
„Tõesti,” ütles naine ja naeratas valgete hammaste välkudes. „Küll see elu on ikka imelik. Ma tundsin su muide ära. Ma olen sind varem näinud, kui ma paari aasta eest Stockholmis TV4-s töötasin. Kajastasin üht kohtuprotsessi ja sa andsid seal tunnistust. Kolm venelast, kes olid pannud toime ühe vanapaari röövmõrva. Kas tohib küsida, mida keskkriminaalpolitsei mõrvarühm siin teeb?”
„Mul ei ole õrna aimugi,” vastas Bäckström ja võttis oma õlleklaasist suure sõõmu. „Ise tahtsin ma külastada Astrid Lindgreni lapsepõlvekodu.”
„Ehk kohtume veel,” ütles naine ja naeratas. Sama laialt kui enne ja sama valgete hammastega.
„Kindlasti,” ütles Bäckström. Pistis visiitkaardi taskusse. Noogutas ja jõi oma pilsneri lõpuni. Siis tõusis ta püsti ja läkitas naisele oma kõige tõhusama naeratuse. Armilise näoga võmm suurlinnast. Kõva kõikide teiste kõvade meeste vastu, aga maailma kõige armsam poisu, kui oled ise piisavalt pehme ja silitad teda õigest kohast.
„Ma võtan seda kui lubadust,” ütles naine. „Muidu pean hakkama ise sind taga ajama.” Tõstis klaasi ja naeratas talle kolmandat korda.
Ilmselgelt pandav, mõtles Bäckström veerand tunni pärast oma vannitoas peegli ees seistes ja hambaid pestes. Nüüd tuli asju ainult rahulikult ja õiges järjekorras võtta, küllap avaneb naisel siis õige pea võimalus Bäckströmi supersalaamit maitsta, mõtles ta.
7
VASTUPIDI BÄCKSTRÖMI ARVAMUSELE oli komissar Jan Lewin tõmbunud kohe pärast õhtusööki oma tuppa, et oma uusima juhtumi juurdlusdokumendid rahus ja vaikuses läbi lugeda. Ta oli teinud endale selgeks, mis on hea ja mis halb, ning kuigi enamik, mis kirjas oli, oli esialgne hinnang, näis siiski leiduvat üht-teist, millest talle ja tema kolleegidele kasu võiks olla.
Ohvri isik ja kuriteopaik olid teada ning olemas oli vähemalt ligikaudne nägemus kuriteo käigust ja toimumise ajast. Ta jõudis koos kolleegidega kohale vähem kui ööpäev pärast juhtunut ja see ei olnud keskkriminaalpolitsei mõrvarühma puhul just igapäevane nähtus. Kuritegu oli sooritatud siseruumides, mis – muude tingimuste samaks jäädes – oli parem kui see, et see oleks toimunud väljas, ja nende ohver paistis olevat igati normaalne noor inimene ilma eriliste küsitavate harjumuste või kontaktideta.
Siiski haaras Lewini tavapärane näriv rahutus. Kõigepealt oli ta pidanud plaani käia Pär Lagerkvisti teel kuriteopaigas, et toimunust pilt silma ette saada, aga kuna jäi mulje, et tehnilise osakonna kolleegidel olid seal käed tööd täis, otsustas ta neid mõjuva põhjuseta mitte häirida.
Ajaviiteks ja peaasjalikult selleks, et midagi teha, pani ta arvuti käima, logis end internetti ja luges sealt kirjaniku ja Nobeli preemia laureaadi Pär Lagerkvisti kohta, kelle nime kandis tänav, kus nende ohver elu kaotas. Kuigi mida temal sellega õieti pistmist on, mõtles Lewin. Vana on ju juba kolmkümmend aastat surnud.
Mitte eriti ootamatult ilmnes, et Pär Lagerkvist oli pärit Växjöst. Sündinud 1891. aastal seitsmest lapsest noorimana. Kehvad majanduslikud tingimused, isa töötas raudteel, üliandekas noorim poeg, kellel avanes erinevalt oma õdedest-vendadest võimalus õppima minna ning kes oli kaheksateistaastasena lõpetanud Växjö kõrgema rahvakooli.
Siis oli ta jätnud noorpõlve selja taha, lahkunud kodulinnast ja hakanud kirjanikuks. 25-aastasena, aastal 1916, saabus tema
