meelest on ülevaade päris asjalik,” tõmbas politseinik Sandberg otsad kokku. „Kõik naised teavad ju, et enda üles löömine võtab oma aja, kui õhtul pidusse lähed. Sellega ta vast tegeleski, kui ei rääkinud isaga või ei vaadanud telekat või ei vedelenud niisama. Ta lihtsalt lõi ennast õhtuks üles,” lõpetas ta ja nägi äkki üsna norgus välja.
„Mis ööklubis juhtub?” küsis Bäckström. Kõik eided on ikka ühesugused ja kui nii hakkabki olema, on psühholoogimutil varsti käed-jalad tööd täis.
Mis seal toimus, ei olnud veel täpselt kaardistatud ning seda loomulikel põhjustel. Rahvast oli palju, suur virvarr nagu ikka kõrtsis, ning paljusid ei olnud jõutud veel üle kuulata. Too õhtu oli pealegi olnud rahvarohkem kui tavaliselt, sest seltskonda olid kutsutud mõned kohalikud kuulsused, kes olid tõsieluseepides kaasa teinud ja elatusid nüüdsel ajal meelelahutusärist.
Tegelikult ei paistnud, et oleks juhtunud midagi dramaatilist või isegi huvipakkuvat, arvestades seda, mis oli Lindaga toimunud paar tundi hiljem. Linda oli ringi liikunud nagu enamik teisi ja nagu tavaliselt peol ikka. Ta oli istunud kahes seltskonnas. Oli vestelnud ja tantsinud ja paistnud olevat heas tujus. Ta ei olnud tülitsenud ega isegi vaielnud kellegagi ja keegi ei olnud teda rünnanud. Ta ei olnud ka kuigi purjus olnud. Jõi ühe õlle, võib-olla ühe kokteili ja seejärel kõige rohkem paar klaasi valget veini, mis üks politseimaja naissoost töökaaslane talle välja oli teinud.
Millalgi poole kolme ja kolme vahel hommikul oli ta oma politseikooli kursusekaaslase üles otsinud ja öelnud, et kavatseb koju minna ja välja magada. Uksehoidja oli teda lahkumas näinud – „natuke enne kolme, ma pakun” – ja tema arvates oli Linda kaine ja üksi ning ei kurb ega rõõmus, kui ta kadus põiki üle väljaku, maavanema residentsist mööda Pär Lagerkvisti teel asuva korteri poole.
Halvimal juhul seal mähkubki ta politsei jaoks uttu. Ükski tunnistaja ei olnud näinud teda läbimas kilomeetripikkust teed baari ja kodu vahel. Vähemalt ei olnud keegi endast märku andnud. Tema mobiiliga ei olnud helistatud, ei sisse ega välja. Linn oli pealekauba rahulik ja seda eriti neil tänavatel, mida mööda Linda tõenäoliselt kõndis.
„Olgu,” ütles Bäckström ja puuris pilguga oma uurimisrühma. „See osa on kuradima tähtis, nagu te kindlasti aru saate. Ma tahan teada pisimatki üksikasja, mis baaris toimus. Iga tüüp, kes jala üle baari ukse tõstis, tuleb üle kuulata, kõik külastajad, kõik töötajad ja kindlasti ka need seebistaarid. Nemad veel eriti. Samamoodi tema teekond koju. Nii et ükski tunnistaja pole endast märku andnud?” Bäckström silmitses küsivalt konstaabel Sandbergi, kes näis peaaegu süüdlaslik, kui ta pead raputas.
„Valvekaamerad,” ütles Bäckström rõhuga. „Sa nimetasid pangaautomaati. Seal peab vähemalt mingi kaamera olema?” Kuramuse amatöörid, mõtles ta.
„Selle filmi saime kätte,” ütles Sandberg. „Kahjuks ei ole me veel jõudnud seda vaadata. Lihtsalt aega pole olnud.”
„Mis kaamerad veel tema koduteele jäävad?” Bäckström kõigutas end küünarnukkidel ja tema ilme oli morn.
„Me uurime seda parajasti,” vastas Sandberg. „Ma olen kõige selle peale mõelnud, aga lihtsalt pole veel aega olnud.”
„Siis tuleb see tähtsusejärjekorras esikohale seada,” pistis Bäckström vastu. „Enne kui nurgapoe müüjale ja kõikidele teistele, kes tema moodi mõtlevad, tuleb pähe, et ta on unustanud oma väikesele turvakaamerale luba taotleda, ja ta otsustab selle ära peita ja reedeõhtuse salvestuse ära kustutada.”
„Ma saan aru, mida sa silmas pead,” ütles inspektor Sandberg.
„Väga hea,” ütles Bäckström. „Siis on viimane aeg asuda ööklubi ja tüdruku korteri vahel ustele koputama. Las see jääb nendele politseinikele, kes on juba sealse kandiga tegelema hakanud.”
Nüüd piirdus Sandberg ainult noogutusega ja ülestähendusega märkmikusse.
Raisk, mõtles Bäckström ja vaatas oma käekella. Juba kolmas tund, kõht lööb pilli ja kuriteopaigale pole veel üldse jõudnud. Ja et ta ei peaks siin päev otsa istuma ja seletama, oleks targem juhtimine üle võtta, protsessi kiirendada ja hoolitseda selle eest, et tema uurimisrühm oma kohalesõitu õigustaks.
„Okei,” ütles Bäckström ja noogutas vastutavale kriminalistile, kelle nimi oli Enoksson, keda hüüti Enokiks ning kes oli komissar ja osakonna juhataja. „Paranda mind, kui ma eksin, Enoksson. Kuriteopaik on korter, kus ta elas koos emaga, sündmus leidis aset millalgi varahommikul. Umbes kella kolme ja viie vahel reede hommikul. Sinu ja kolleegide hinnangul on ta kägistatud ja vägistatud ning väga tõenäoliselt on tegu üksiku kurjategijaga.”
„Ma ei kavatse sind parandada,” vastas Enoksson, kes nägi ise välja nii, nagu vajaks ta nii toitu kui und. „Täpselt seda me arvame. Pealegi oleme üsna kindlad, et ta lasi jalga läbi magamistoa akna. Aknalaualt saime verd ja nahatükke.”
„Miks ta lihtsalt uksest välja ei läinud?” tahtis Bäckström teada.
„Nagu väitis see naaber, kes tüdruku leidis, oli korteri uks seestpoolt lukus. See on selline lukk, mis ei lähe väljastpoolt niisama lükates lukku. Minul ja mu kolleegidel on teooria, et kurjategija pani jooksu, kui postiljon hommikulehed postipilust sisse lasi. Meie arvates võis talle tunduda, et keegi hakkab korterisse tulema, ja kuna magamistuba on uksest kõige kaugemal, hüppas ta seal aknast välja.”
„Millal see leht siis tuli?” Keerutaja tüüp, mõtles Bäckström.
„Kohe pärast kella viit ja see ajahetk tundub päris kindel.” Enoksson noogutas, et oma sõnu rõhutada.
„Kas me teame veel midagi?” küsis Bäckström.
„Maja välisukse koodlukk oli maha võetud. See jukerdas, nii et postiljon oli ühistule kaevanud. Alates kolmapäevast sai majja niisama vabalt sisse. Lukufirma oli lubanud selle neljapäeval korda teha, aga ju siis ei jõudnud.” Enoksson ohkas ja kehitas õlgu.
„Korteri uks, Enoksson? Kuidas sellega on?”
„Uksel sissemurdmisjälgi ei ole,” vastas too. „Muid vägivallamärke ei ole ka esikus. Nii et tüdruk lasi ta vabatahtlikult sisse või unustas ukse enda järel lukku keerata.”
„Või pani kurjategija talle noa kõrile, kui tüdruk koridori astus, ja sundis teda ust avama. Või võttis tema käest võtmed ära,” jätkas Bäckström.
„Ka seda ei saa välistada,” ütles Enoksson. „Muidugi ei saa. Meil läheb seal korteris veel paar päeva, enne kui pilt selgima hakkab. Ja labori analüüsivastuseid annab ka oodata nagu ikka, aga kohtuarst pidi esialgse hinnangu andma hiljemalt homme, nii et tema tegeleb praegu kindlasti lahkamisega.”
„Nii et natuke häid uudiseid on ka,” ütles Bäckström ja näis äkitselt kaunis heatujuline. Mitmekülgne tuleb olla, mõtles ta. Palju piitsa ja aeg-ajalt präänikut.
„Me saime nii verd, spermat kui sõrmejälgi, seega päris kottpimedas me ei koba,” nentis Enoksson.
„Aga üksikasju sa avaldada ei soovi?” Bäckström naeratas ikka veel.
„Veel mitte, jah, ei mina ega mu kolleegid.” Ta noogutas kinnituseks, nagu oleks kõige jaoks oma aeg, ka Bäckströmi jaoks. „Natuke mõtlemisainet võin siiski pakkuda.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström. Kuigi mitte terve
