Thorne’i oodates natuke lobiseda.
„Kas sa said oma emaga ka kokku, ta on ju siin Escobaril?”
„Jah, aitäh küsimast.” Elena naeratas. „Me olime natuke koos, see oli… tore. Me saime rääkida asjadest, millest me esimesel kohtumisel ei rääkinud.”
Miles uskus, et see oli neile mõlemale hästi mõjunud. Tundus, et mingi osa pidevast pingest Elena tumedates silmades on kadunud. Tasapisi toimus paranemine. „Väga hea.”
Miles tõstis pilgu, kui uks sahinal avanes, aga tuli ainult Quinn, kes ilmus, lukustatud datadiskid käes. Nüüd oli tal jälle seljas täielik ohvitseri igapäevamunder, mis tundus väga mugav ja asjalik. Ta ulatas diskid Milesile, Miles laadis need komkonsooli ja ootas veel natuke. Bel Thorne’ist polnud ikka veel märkigi.
Jutusumin vaibus. Ohvitserid heitsid tema poole tähelepanelikke pilke – hakkame juba asjaga peale. Ilmselt pole mõistlik pikemalt passida, sõrm suus. Ta lülitas konsooliekraani sisse, kuid küsis veel enne: „Kas on mingi põhjus, miks kapten Thorne hilineb?”
Kõik vaatasid talle otsa ja vahetasid siis pilke. Ei saa olla, et Beliga oleks midagi juhtunud – sellest oleks mulle kohe ette kantud. Kuid tema kõhtu tekkis väike tinaraske klomp. „Kus on Bel Thorne?”
Pilgud valisid eestkõnelejaks Elena Bothari-Jeseki. See oli ülimalt halb märk. „Miles…” lausus Elena kõhklevalt. „Kas Bel pidi enne sind tagasi tulema?”
„Tagasi? Kuhu Bel siis läks?”
Elena vaatas teda, nagu kardaks, et ta on hulluks läinud. „Bel sõitis ju koos sinuga ära, „Arieliga”, kolm päeva tagasi.”
Quinni pea nõksatas üles. „See on võimatu!”
„Kolm päeva tagasi olime meie alles Escobari poole teel,” kinnitas Miles. Tinane klomp tema kõhus muutus raskeks nagu neutrontähe tuum.
Ta ei valitsenud seda koosolekusaali sugugi hästi. Tegelikult tundus talle lausa, et see vajub kaldu.
„Sa võtsid Rohelise Rühma kaasa. Bel ütles, et te saite uue lepingu,” lisas Elena.
„Uus leping on see!” ütles Miles ja koputas vastu komkonsooli. Mustast august tema kõhus kerkis aegamisi pähe kohutav seletus. Laua ümber olijate ilmed hakkasid muutuma, need jagunesid kaheks ebavõrdseks leeriks: vähemuse näol, kes teadsid kahe aasta tagusest segadusest Maal, olid hirmsad kahtlused – igatahes, nad teadsid täpselt, mis mõtted praegu Milesi peas liiguvad –, enamiku näol aga, kes polnud tookordsete sündmustega otseselt kokku puutunud, oli täielik mõistmatus…
„Kuhu ma ütlesin, et ma lähen?” uuris Miles. Ta ise arvas, et küsis seda leebelt, aga mitu inimest võpatasid.
„Jackson’s Whole’ile.” Elena vaatas talle otse silma ainitise pilguga nagu zooloog, kes valmistub konna lahkama. Usaldus oli korraga kadunud…
Jackson’s Whole’ile. Siis on selge! „Bel Thorne’iga? Ja „Arieliga”? Ja Tauraga? Kümme ruumihüpet Jackson’s Whole’ile?” pomises Miles lämbudes. „Püha jumal…”
„Aga kui sina oled sina,” küsis Truzillo, „kes siis kolm päeva tagasi siin käis?”
„Kui sa oled sina,” lisas Elena süngelt. Kõik, kes kuulusid asjassepühendatute leeri, hakkasid samamoodi mõtlikult kulmu kortsutama.
„Asi on nii…” selgitas Miles õõnsal häälel neile ruumisolijatele, kelle ilme küsis: Mis jama ta ajab? „… mõnel inimesel on kuri kaksikvend. Minul niimoodi ei vea. Minul on lollpeast kaksikvend.”
„Kloon,” pistis Elena Bothari-Jesek.
„Vend,” parandas Miles masinlikult.
„Väike Mark Pierre,” sosistas Quinn. „Oh… kurat!”
KOLMAS PEATÜKK
Talle tundus, et tema kõht pöördub pahupidi. Kabiin kõikus, silme ees tõmbus mustaks. Ussiurkehüppe tekitatud veider tunne kadus peaaegu kohe, kuid kõht jäi sellest ebameeldivalt võbisema, justkui oleks tema keha kõmisev gong. Ta hingas korra sügavalt, et end rahustada. See oli selle reisi neljas hüpe. Lookleval, siksakitaval marsruudil läbi ussiurkesüsteemi Escobarist Jackson’s Whole’ini oli jäänud veel viis hüpet. „Ariel” oli olnud teel juba kolm päeva, peaaegu pool maad oli seljataga.
Ta vaatas Naismithi kajutis ringi. Ta ei saa end enam kaua siin varjata, teeseldes haigust või Naismithile omast masendushoogu. Thorne’il on vaja iga viimast kui infokildu, kui ta hakkab kavandama dendariide rünnakut kloonisõimele. Ta oli oma üksilduses veedetud aega hästi ära kasutanud, uurinud „Arieli” vanu logifaile, mis ulatusid kahe aasta taha, mil ta dendariidega esimest korda kokku puutus, ja veel kaugemalegi. Nüüd teadis ta palgasõduritest juba palju rohkem kui enne ning mõte jutuajamisest „Arieli” meeskonnaga oli palju vähem hirmutav.
Kahjuks oli logifailides väga vähe infot selle kohta, kuidas tema esimene Naismithiga kohtumine Maal dendariide vaatenurgast välja nägi. Logid keskendusid ettekannetele taastusravist ja remonditöödest, varustajatega kauplemisele ja tehnilistele koosolekutele. Ta oli leidnud infotulvast ainult ühe märkme, mis puudutas tema seiklusi – kõigile laevaülematele teatati, et Maal nähti admiral Naismithi klooni, neid hoiatati, et kloon võib üritada esineda admiralina, lisatud oli (ebaõige) info, et meditsiinilise skaneeringu pilt näitab, et klooni jalgade sees on luud, mitte plastik. Petise kinnipidamiseks lubati kasutada ainult uimastusrelvi. Puudusid igasugused lähemad seletused, hilisemad lisad ja täpsustused. Paistis, et peaaegu kõik Naismithi/Vorkosigani kõige kõrgema taseme käsud on turvalisuse huvides suulised – mitte dendariide kaitsmiseks, vaid tema kaitsmiseks dendariide eest – ja dokumenteerimata ning temale tuli see Naismithi komme vägagi kasuks.
Ta vajus tooli seljatoele ja põrnitses komkonsooli ekraani. Dendarii andmetes nimetati teda Markiks. See on üks neist paljudest asjadest, mida Barrayaril ise valida ei saa, ütles Miles Naismith Vorkosigan talle kunagi. Mark Pierre. Barrayaril oled sa täieõiguslik lord Mark Pierre Vorkosigan.
Kuid ta ei olnud praegu Barrayaril ega lähe sinna kunagi, kui selles asjas vähegi kaasa rääkida saab. Sa pole minu vend ja Komarri lihunik pole kunagi olnud minu isa, salgasid tema mõtted juba tuhandendat korda tema eellase maha. Minu emaks oli tehisemakas.
Kuid see mõte oli nii võimas, et oli teda sellest peale närinud, see ei lasknud tal rahule jääda ühegi pseudonüümiga, mida ta proovis, kuigi ta vahtis nimederida, nii et silmad hakkasid valutama. Seal oli dramaatilisi nimesid, lihtsaid nimesid, eksootilisi, tavalisi, tobedaid nimesid… Kõige kauem oli ta kasutanud Jan Vandermarki varjunime, see kõrvalepõige meenutas kõige rohkem päris identiteeti.
Mark! hüüdis Miles, kui teda surmale vastu veeti. Sinu nimi on Mark!
Ma ei ole Mark. Kurat võtaks, igavene maniakk, ma ei ole su vend. Ta salgas seda tuliselt ja tohutu jõuga, aga kui selle kajad vaibusid, paistis tema pea tühjaks jäänud kambris, et ta polegi mitte keegi.
Tema pea valutas, läbi turja ja kaela oli sinna roomanud rõhuv pinge, mis levis nüüd peanaha all laiali. Ta hõõrus kaela kõvasti, kuid pinge voolas lihtsalt kätesse ja sealt tagasi turja sisse.
Ta ei ole Naismithi vend. Aga kui olla rangelt õiglane, ei saa Naismithile pahaks panna, et ta üritab teda elule sundida, täpselt nagu teiste Bharaputra
