„Triumphile”. Beauchene’i Elukeskusest teatati, et nad võivad Durhami, Vifiani ja Azizi välja lasta, aga enne tahavad nad mõne ülemusega rääkida.”
„Selge.”
„Kee ja Zelaski… nendest tahavad nad ka rääkida.”
Quinni huuled tõmbusid pingule. „Olgu,” ütles ta kõlatult. Milesi kõhus tekkis kerge klomp. Ta kahtlustas, et see jutuajamine ei tule tore. „Anna siis neile teada, et me oleme teel,” lisas Quinn.
„Jah, kapten.” Hereld lappas vidiekraanil faile. „Saab tehtud. Millist süstikut te tahate?”
„Kui Beauchene’i süstikujaamast pole mingit kaupa ära tuua, piisab „Triumphi” väiksemast süstikust.”
„Ei, sealt pole midagi tulemas.”
„Olgu siis.”
Hereld vaatas jälle kõrvalekraanile. „Escobari lennujuhtimiskeskuse järgi saan ma saata süstiku nr 2 poole tunni pärast põkkumissillale J-26. Teil on luba kohe planeedile minna.”
„Aitäh. Anna teada, et kui me tagasi jõuame, tuleb kaptenite ja kaptenlaevaomanike koosolek. Mis Beauchene’is praegu kell on?”
Hereld vaatas jälle kõrvale. „09:06, 26,07-tunnisest päevast.”
„Niisiis hommik. Suurepärane. Ja kuidas seal all ilm on?”
„Kena. Võib pluusiväel minna.”
„Tore, siis ei pea ma riideid vahetama. Me teatame, kui oleme valmis Beauchene’i jaamast lahkuma. Side lõpp.”
Miles istus kotil ja vahtis oma sandaale, pea ebameeldivatest mälestustest tulvil. See oli olnud üks Dendarii Palgasõdurite raskemaid salakaubaseiklusi – sõjaväeliste nõustajate ja varustuse toimetamine Marilacile, et toetada selle jätkuvat vastupanu Cetaganda invasioonile. Viimasel lennul planeedilt üles sai pihta „Triumphi” lahingsüstik A4, mille pardal oli terve Punane Rühm ja mitu tähtsat marilaclast. Piloot leitnant Durham oli surmavalt haavatud ja šokis, kuid suutis vigastatud, põleva süstiku madalal kiirusel „Triumphi” põkkumisklambrite lähedale juhtida, nii et päästerühm sai kinnitada avariipõkkumistunneli, süstiku pardale minna ja sealt kõik ära tuua. Neil õnnestus pihtasaanud süstikult jalga lasta hetk enne seda, kui see plahvatas, ja „Triumph” ise pääses orbiidilt minema silmapilk enne tseetagandalaste tõsist kättemaksu. Nii lõppeski ülesanne, mis oli alanud lihtsalt, sujuvalt ja varjatult, järjekordselt omamoodi kangelasliku kaosega, mida Miles oli vihkama hakanud. Vihkas ta siis ikkagi kaost, mitte kangelaslikkust.
Seis pärast südantlõhestavalt raskeid valikuid: kaksteist tõsiselt haavatut; seitse, keda „Triumphi” vahenditega poleks elustada õnnestunud, krüogeeniliselt külmutatud, lootuses neid hiljem aidata; kolm lõplikult, alatiseks surnud. Nüüd pidi Miles välja uurima, kui paljud teise kategooria omad tuleb kolmandasse ümber tõsta. Läbi tema pea voolasid vigastatute näod, nimed ja sajad soovimatud faktid. Algselt oli ta ise kavatsenud samuti viimase süstikuga planeedilt lahkuda, kuid oli siiski läinud ühe varasema lennuga, et mingi teise põletava probleemiga tegeleda…
„Võib-olla polegi olukord nii hull,” ütles Quinn tema näoilmet nähes. Ta ulatas käe, Miles ajas end koti pealt püsti ja võttis oma koti.
„Ma olen ise nii palju haiglates olnud, et mõtlen ennast paratamatult nende asemele,” vabandas ta oma sünget mõtlikkust. Üksainus täiuslik missioon… Mida kõike ta oleks nõus andma kas või üheainsa täiusliku missiooni eest, kus absoluutselt mitte miski viltu ei lähe. Võib-olla see, mis nüüd tuleb, ongi lõpuks selline?
Kui Miles astus koos Quinniga sisse Beauchene’i Elukeskuse, krüoteraapiale spetsialiseerunud kliiniku eesuksest – see kliinik oli Escobaril dendariide partneriks –, lõi talle otsekohe vastu haiglalõhn. See polnud ju paha lõhn, kindlasti ei saanud seda lehaks nimetada, konditsioneeritud õhus oli lihtsalt kummaline terav toon. Kuid see lõhn seostus Milesi jaoks nii tihedalt valuga, et tema süda hakkas kiiremini lööma. Võitle või lase jalga. See polnud siin sobilik. Ta hingas sügavalt, rahustas oma võbisevat sisemust ja vaatas ringi. Kliiniku fuajee kujundus meenutas väga kõikjal Escobaril praegu moes olevat tehnopaleede stiili, see oli puhas, kuid odava sisustusega. Tõeline raha oli pandud ülemistele korrustele, krüovarustusse, koekasvatuslaboratooriumitesse ja operatsioonisaalidesse.
Neid tuli tervitama üks kliiniku suuremaid osanikke doktor Aragones, kes viis nad üles oma kabinetti. Milesile meeldis Aragonesi kabinetis, see oli tuubil täis sedasorti kraami – datakettaid, diagramme ja väljatrükke –, mis andis mõista, et tegu on tehnokraadiga, kes mõtleb oma tööst sügavalt ja pidevalt. Milesile meeldis ka Aragones ise: doktor oli suurt kasvu otsekohene sell pronksikarva naha, õilsa nina ja hallinevate juustega, sõbralik ja aus.
Doktor Aragones ei olnud rõõmus, kuna tulemused, millest ta teatama pidi, polnud just parimate killast. Milesile tundus, et see haavab tema uhkust.
„Te toote meile hakkliha ja tahate imesid,” kurtis doktor ja poetas end toolile, kui Miles ja Quinn olid istet võtnud. „Kui tahad imedes kindel olla, tuleb alustada kohe, siis, kui minu vaeseid patsiente raviks ette valmistatakse.”
Aragones ei nimetanud neid kunagi jääpurikateks või mõne teise sõdurite väljamõeldud hüüdnimega. Tema ütles alati „minu patsiendid”. See oli järjekordne asi, mis Milesile eskobari arsti juures meeldis.
„Tavaliselt – ja kahjuks – ei saa meie inimesed vigastada ettemääratud kellaajal, kindla korra järgi ja ükshaaval,” vastas Miles peaaegu andekspaluvalt. „Antud juhul tuli laatsaretti korraga kakskümmend kaheksa inimest kõikvõimalike erineva raskusastmega vigastustega: kohutavad traumad, põletused, keemiasaaste – kõik korraga. Natuke aega, enne kui asi rahunes, oli väga raske teha valikut, kes ja mis on prioriteet. Minu meedikud tegid, mis suutsid.” Ta ebales hetke. „Mis te arvate, ehk maksaks mõned meie meedikud teie uusimate protseduuridega kurssi viia, ja kui, siis kas te oleksite nõus ise seminari juhtima?”
Aragones laiutas käsi, kuid muutus siis mõtlikuks. „Võib-olla annab tõesti midagi korraldada… rääkige Margaraga, haigla juhiga, enne kui lähete.”
Quinn tabas Milesi noogutuse ja tegi pihukonsoolile märkme.
Aragones otsis oma komkonsoolil andmed välja. „Kõigepealt kõige hullem. Härra Kee ja preili Zelaskiga ei saanud me midagi teha.”
„Ma… nägin Kee peavigastust. See pole üllatus.” See oli lõhki nagu arbuus. „Aga meil oli üks krüokamber tühi, nii et me proovisime ikka.”
Aragones noogutas mõistvalt. „Preili Zelaski probleem oli sarnane, kuigi väliselt mitte nii nähtav. Liiga suur osa ajusisesest verevarustusest oli trauma tagajärjel katkenud, verd polnud ajust korralikult välja lastud ja külmutamisvedelikke korralikult sisse pumbatud. Kristallide tekkimine ja hematoomid viisid närvikudede hävinemise lõpule. Tunnen kaasa. Surnukehad on praegu meie surnukambris, me ootame teie juhtnööre.”
„Kee tahtis, et kui ta hukkub, viidaks tema surnukeha matmiseks tema koduplaneedile, tema perekonna kätte. Laske ta surnutega tegeleval osakonnal ette valmistada ja tavalisi kanaleid pidi kohale toimetada. Me anname teile aadressi.” Miles nõksas lõuaga Quinni poole ja see tegi jälle märkme. „Zelaski ei andnud oma pere või lähedaste andmeid – mõned dendariid ei saa või ei taha seda teha ja meie ei käi peale. Aga ta rääkis kunagi rühmakaaslastele, mida tema tuhaga peaks tegema. Palun laske tema põrm tuhastada ja „Triumphile” meie meditsiiniosakonda saata.”
„Olgu.”
