kui kajuti uksekell jälle plärisema hakkas.
Seekord oli ukse taga üks dendarii kapral hõljukraamiga, millel oli kolm suurt kasti.
„Aa.” Ta pilgutas silmi. „Minu asjad. Pange need praegu lihtsalt põrandale.”
„Just nii, härra admiral. Kas te tahate endale tentsiku määrata?” Kaprali ahne ilme ei jätnud vähimatki kahtlust, kes ennast esimesena tentsikuks pakuks.
„Ei… sellel ülesandel mitte. Pärast on meil väga vähe ruumi. Jätke asjad lihtsalt siia.”
„Ma pakiksin need hea meelega lahti, härra admiral. Kastidesse panin ma need ise.”
„Pole midagi, ma saan ise.”
„Kui ma midagi unustasin, andke teada ja ma lasen selle kohe ära tuua.”
„Tänan, kapral.” Tema meeleheide pääses ka tema häälde. Õnneks jahutas see kaprali innukust. Dendarii tõstis kastid hõljukraamilt maha ja lahkus andekspaluva naeratusega, nagu tahaks öelda: proovida ikka võis.
Ta naeratas kokkusurutud hammastega vastu ning pöördus otsekohe kastide poole, kui uks sulgus. Ta tegi kastide lukud lahti ja jäi kõhklema: ta ei saanud aru, miks ta nii elevil on. Ilmselt on üsna selline tunne, kui saad sünnipäevakingi. Tema polnud elus kordagi sünnipäevakinki saanud. Ega midagi, hakkame siis kaotatud aega tasa tegema.
Esimene kaas avanes ja paljastas riided, rohkeim riideid, kui tal kunagi varem oli olnud. Tehnikukombinesoonid, tavamunder, pidulik munder – ta tõstis halli sametist mundrikuue üles ning kergitas küütlevat kangast ja hõbedasi nööpe silmitsedes kulmu – saapad, kingad, tuhvlid, pidžaama, kõik määrustikule vastav ja täiuslikult sobivas mõõdus. Seal olid ka tsiviilriided, kaheksa kuni kümme komplekti, eri planeetide ja kosmosekodanike ning ühiskondlike klasside stiilides. Escobari ärimehe punasest siidist ülikond, Barrayari pool-sõjaväeline kuub ja küljetriibuga püksid, komplekt laevariideid, beeta sarong sandaalidega, kulunud jakk, pluus ja püksid, mis sobiksid elu hammasrataste vahele jäänud kosmosejaamatöölisele ükskõik kus galaktika nurgas. Külluses aluspesu. Kolm erinevat kronot sisseehitatud sideseadmetega: üks Dendarii määrustikule vastav, teine väga kallis tsiviilmudel ning kolmas pealtnäha väga odav ja räsitud, mille pealispinna all oli aga parim sõjaväe komkrono, nagu välja tuli. Ja see polnud kõik.
Ta läks teise kasti juurde, tõstis kaane üles ja jäi ammulisui vahtima. Lahingskafander. Täielik rünnakrühmlase skafander, akud ja mahutid täis, relvad laetud ja laskevalmis. Täpselt õige suurus. Tundus, et see kumab oma pesas süngelt ja kurjalt. Nüüd tabas teda skafandri lõhn, see oli uskumatult militaarne, see lõhnas metalli ja plastmassi, elektri ja kemikaalide… ja vana higi järele. Ta võttis kiivri välja ning vaatas imetledes selle tumendatud näoklaasi peegelpinda. Ta polnud kunagi lahingskafandrit kandnud, kuid oli neid holovididelt uurinud, nii et silmad kõõrdis. Kurjakuulutav, surmav soomuskest…
Ta tõstis kõik skafandritükid kastist välja ja asetas need korralikult põrandale. Siin-seal ehtisid kiiskavat skafandrit kummalised pritsmed, armid ja lapid. Millised relvad, millised hoobid olid suutnud skafandri metalliühenditest pinda rikkuda? Millised vaenlased olid selle pihta tulistanud? Ta libistas sõrmega üle armide ja mõistis korraga, et igaüks neist tähendas, et keegi tahtis skafandrikandja surma. See polnud mäng.
See oli väga rahutukstegev. Ei. Ta surus kõhkluse külmajudinad maha. Kui tema saab sellega hakkama, saan mina ka. Ta proovis skafandri parandatud kohtadest ja salapärastest plekkidest selle välispinnal ning pehmel imaval sisevoodril mitte välja teha, pakkis kõik jälle kokku ja pani kasti kinni. Kas need olid vereplekid? Sitt? Kõrbenud kohad? Õli? Nüüd oli kõik igatahes puhastatud ja lõhnatu.
Selgus, et kolmandas kastis, mis oli teisest väiksem, on poolturvis, millel polnud sissehitatud relvi ja mis polnud mõeldud kosmosesse, vaid võitlemiseks planeedil tavalise või peaaegu tavalise rõhu, temperatuuri ja muude atmosfääritingimuste juures. Selle kõige silmatorkavamaks osaks oli komandöri peakomplekt, sile kõvasulamist kiiver, millel olid sisseehitatud kaugjälgimissüsteemid ja lauba kohal äärise küljes vidiprojektor, mis saatis kogu vajaliku info otse komandöri silme ette. Andmevooge juhiti miimikaga ja häälkäsklustega. Ta jättis kiivri lauale, et seda hiljem lähemalt uurida, ja pakkis kõik muu kasti tagasi.
Kui ta oli lõpetanud kõigi riiete paigutamise kajuti kappidesse ja sahtlitesse, oli ta hakanud juba kahetsema, et oli tentsikukandidaadi nii kergekäeliselt minema saatnud. Ta vajus voodile ja laskis tuledel hämaraks tõmbuda. Kui ta ärkab, peaks ta olema juba teel Jackson’s Whole’ile…
Ta oli just suikunud, kui sisetelefon sumisema hakkas. Ta ajas end nõksatusega üles, et kõne vastu võtta, ning tal õnnestus unesegase häälega enam-vähem vastuvõetavalt pobiseda: „Naismith kuuleb.”
„Miles?” kostis Thorne’i hääl. „Rünnakrühm on kohal.”
„Aa… väga hea. Lahkume siis orbiidilt kohe, kui saab.”
„Kas sa neid näha ei tahagi?” küsis Thorne üllatunult.
Vägede ülevaatus… Ta hingas sisse. „Ja-jah, muidugi tahan. Ma… tulen kohe. Side lõpp.” Ta tõmbas mundripüksid kiiruga jälle jalga, võttis seekord eraldusmärkidega kuue ning otsis kähku komkonsooli ekraanile laeva ruumide skeemi. Dessantsüstikutele oli kaks lüüsi, üks vasakus, teine paremas pardas. Kummast rünnakrühm tuli? Ta vaatas järele, kuidas mõlema lüüsi juurde pääseb.
Esimene süstikuluuk, mille juurde ta läks, juhtuski olema õige. Ta peatus korraks koridorikäänaku taga hämaruses ja vaikuses, et avanevat vaadet uurida, enne kui teda märgatakse.
Süstikusild oli tihedalt rahvast täis, seal oli kaksteist hallis kaitsemustriga lennukombinesoonis meest ja naist ning terve kuhi varustust. Sümmeetrilistesse ridadesse olid seatud käsi- ja raskerelvad. Palgasõdurid istusid või seisid ja rääkisid lärmakalt, valjusti ja rohmakalt, jutu vahele kostis naerupahvakuid. Nad kõik olid suurt kasvu ja kiirgasid liiga palju energiat, tonksisid üksteist naljatlevalt, nagu otsiksid ettekäänet veel valjemini lärmata. Nende vöödel, kabuurides ja padrunivööde küljes olid hooplevalt välja pandud noad ja teised isiklikud relvad. Nende näod olid ähmased, loomasarnased. Ta neelatas, ajas selja sirgu ja astus nende keskele.
Mõju oli silmapilkne. „Tähelepanu!” hüüdis keegi ning ainsagi käsuta paigutusid palgasõdurid kahte sirgesse, surmvaiksesse ritta ja võtsid jäiga valveseisangu, igaühel varustusevirn jalge ees. See oli peaaegu veel hirmutavam kui sellele eelnenud kaos.
Hapra naeratusega astus ta nende juurde ja tegi näo, et vaatab kõiki palgasõdureid. Siis lendas süstikuluugist sisse viimane raske sõdurikott, maandus mütsatusega tekile, ning luugist surus end sisse kolmeteistkümnes erirühmlane, ajas end püsti ja andis au.
Ta seisis paanikast halvatuna. Mis kurat see veel on? Ta vahtis säravat vööpannalt ja ajas siis pea nii kuklasse, kui sai. See neetud elukas oli kaheksa jalga pikk! Tohutust kehast õhkus jõudu, mida oli peaaegu kuumalainena tunda, ja nägu selle keha kohal – see nägu oli nagu õudusunenägu. Kollakaspruunid hundisilmad, moonutatud, pikaks venitatud, kihvadega suu, kurat võtku – pikad valged silmahambad ulatusid üle helepunaste huulte. Tohututel kämmaldel olid küünised, jämedad, võimsad ja teravad nagu habemenuga – ning helepunaseks lakitud… Mida? Tema pilk libises tagasi koletise näole. Silmad olid kontuurvärvi ja kuldsega esile tõstetud, see toon kordus väikeses kullast litrikeses, mis oli ühele kõrgele põsesarnale kleebitud. Mahagonikarva juuksed olid kuklal keeruliselt kokku palmitsetud. Vöö oli kõvasti kokku tõmmatud, et üritada figuuri rõhutada, kuigi avar hallides toonides kombinesoon
