Peeglitants. Lois McMaster Bujold

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold страница 4

Peeglitants - Lois McMaster Bujold

Скачать книгу

kehitas õlgu. „Mingis mõttes.”

      „Aga kas poleks parem, kui me teaksime, millist klooni me täpselt jahime, et mingeid õnnetusi ei juhtuks, või selleks puhuks, kui me peame operatsiooni katkestama ja jalga laskma? Kui tellija tahab teda elusalt – või on tal ükskõik, kas kloon tuuakse ära elusalt või surnult? Juhul kui tegelikuks sihtmärgiks on see lurjus, kes laskis klooni kasvatada…”

      „Tal pole ükskõik. Kloon tuleb ära tuua elusalt. Aga… sisuliselt võib arvestada, et me tahame kõiki sealseid kloone.”

      Thorne laiutas nõusolevalt käsi. „Minugipoolest.” Hermafrodiidi silmis hiilgas erutus ja korraga virutas ta ühe käe rusikaga sellise laksu teise käe pihku, et tema jutukaaslane võpatas. „Ammu oli aeg, et keegi need Jacksoni närukaelad ette võtaks! See saab olema lõbus!” Ta paljastas hambad peaaegu kõhedakstegevaks irveks. „Kui palju meil kohapeal abi oodata on? Kes meid toetab?”

      „Mingile toele ei maksa loota.”

      „Hmm. Aga milliseid takistusi on oodata? Peale Bharaputra, Ryovali ja Felli Majade muidugi.”

      Felli Maja tegeles peamiselt relvadega. Aga miks Fell sellega seotud peaks olema? „Pole vähimatki aimu.”

      Thorne kortsutas kulmu: nähtavasti polnud selline vastus Naismithi puhul tavaline.

      „Mul on kloonisõime kohta palju siseinfot, mida ma võin jagada, kui me juba teel oleme. Tead, Bel, mina ei pea sulle ju ammu ütlema, mida või kuidas sa peaksid tegema. Ma usaldan sind. Võta logistika ja planeerimine enda peale, ma kontrollin pärast kõik üle.”

      Thorne ajas selja sirgu. „Selge. Kui palju seal lapsi on?”

      „Bharaputra teeb keskmiselt ühe siirdamise nädalas. Järelikult tuleb neid aastas umbes viiskümmend. Viimasel eluaastal viiakse kloonid spetsiaalsesse rajatisse Ryovali peakorteri lähedal, et nad lõplikult ette valmistada. Ma tahan röövida sealt terve aasta kloonidevaru. Viis-kuuskümmend last.”

      „Kas me topime nad kõik „Arieli” peale? Siin läheb kitsaks.”

      „Kiirus on oluline, Bel, kiirus!”

      „Ja-jah. Sul on vist õigus. Toimumisaeg?”

      „Nii ruttu kui võimalik. Iga nädal viivitust maksab järjekordse süütu elu.” Viimast kahte aastat oligi ta mõõtnud just selle kellaga. Ma olen raisku lasknud juba sadakond elu. Juba ainuüksi teekond Maalt Escobarile oli läinud maksma tuhat Beeta dollarit ja neli surnud klooni.

      „Saan aru,” pomises Thorne süngelt, tõusis ja pani teetassi käest. Ta kinnitas oma tooli komkonsooli ette. „See laps on juba laual ja ootab operatsiooni.”

      „Jah. Ja kui mitte tema, siis tema sõimekaaslane.”

      Thorne hakkas klahve toksima. „Aga rahastamine? See ju on sinu ala.”

      „Selle ülesande puhul toimub maksmine kauba kohaletoomisel. Vajalikud kulud võta laevastiku rahadest.”

      „Selge. Pane siis peopesa siia ja kinnita raha väljavõtt.” Thorne sirutas tema poole peopesaskanneri.

      Hetkegi kõhklemata asetas ta oma peopesa skannerile. Tema üllatuseks hakkas ekraanil vilkuma punane kood – tundmatu peopesa. Ei! See peab sobima, peab…!

      „Neetud aparaat!” Thorne koputas skanneriga kõvasti vastu lauda. „Hakka tööle! No nii, proovi uuesti.”

      Seekord asetas ta peopesa skannerile õige pisut viltu. Arvuti seedis uusi andmeid ning seekord kuulutas ta õigeks, vastuvõetuks, õnnistatuks. Rahastatuks. Tema kiiresti taguva südame löögid aeglustusid kergendusega.

      Thorne toksis veel mingeid andmeid arvutisse ja ütles üle õla: „Seekord pole vist küsimustki, millist rünnakrühma sa tahad?”

      „Muidugi mitte,” vastas ta õõnsalt. „Lase käia.” Ta peab siit pääsema, enne kui ta hea alguse selle maskeraadi pinge pärast ära rikub.

      „Kas sa tahad endale sama kajutit, mis ikka?” küsis Thorne.

      „Muidugi.” Ta tõusis.

      „Üks hetk, ma vaatan…” Hermafrodiit kontrollis midagi komkonsooli kohal hõõguvate andmete rägastikust. „Peopesalukus on veel sinu andmed sees. Heida pikali, sa näed räsitud välja. Kõik on kontrolli all.”

      „Väga hea.”

      „Millal Elli Quinn tuleb?”

      „Sellel ülesandel ta ei osale.”

      Thorne’i silmad läksid üllatusest suureks. „Või nii?” Seletamatul põhjusel venis tema naeratus laiemaks. „Kurb kuulda.” Kuid tema hääles polnud vähimatki pettumust. Kas tema ja Quinni vahel on mingi rivaalitsemine? Mille pärast?

      „Lase minu asjad „Triumphilt” siia saata,” käskis ta. Täpselt, delegeeri ka see vargus. Delegeeri absoluutselt kõik. „Ja… kui aega saad, lase mulle kajutisse süüa saata.”

      „Saab tehtud,” lubas Thorne kindla noogutusega. „Muide, mul on hea meel näha, et sa oled paremini sööma hakanud, kuigi magada pole saanud. See on väga hea. Jätka samas vaimus. Me ju muretseme sinu pärast.”

      Paremini sööma hakanud? Pagan küll! Minu kehaehitusega on kaalu hoidmine pidev lahing. Ta oli pidanud kolm kuud nälgima, et mahtuda Naismithi mundrisse, mille ta oli kaks aastat tagasi varastanud ja mis tal nüüd seljas oli. Temast uhkas üle järjekordne väsinud vihalaine oma eellase vastu. Ta läks välja, andis Thorne’ile mitteametlikult au ja lootis, et see julgustab hermafrodiiti edasi töötama. Tal õnnestus end tagasi hoida ja nii uratas ta vaikselt alles siis, kui kajutiuks oli tema taga sahinal sulgunud.

      Nüüd polnud midagi teha, tal tuli kõik peopesalukud koridoris läbi proovida, kuni üks uks avaneb. Ta lootis, et ükski dendarii ei satu talle peale, kui ta uksi lõgistab. Viimaks leidis ta oma kajuti siiski üles, see oli täpselt hermafrodiidist kapteni kajuti vastas. Uks libises lahti, kui ta skannerit puudutas, seekord ei tulnud mingeid südant seisma panevaid tõrkeid.

      Kajut oli pisike tuba, Thorne’i omaga peaaegu äravahetamiseni sarnane, ainult veel lagedam. Ta vaatas kappidesse. Enamik olid tühjad, kuid ühest leidis ta halli vormi ja määrdunud tehnikukombinesooni, mis olid täpselt tema mõõdus. Kasutatud tualetitarvete jäänukite seas kajuti tillukeses pesuruumis oli ka hambahari. Tema huuled kõverdusid irooniliseks muigeks. Korralikult ülestehtud voodi, mille sai seinast välja tõmmata, oli äärmiselt ahvatlev, ja ta vajus sellele peaaegu minestades.

      Asi edeneb. Ma sain hakkama. Dendariid olid ta omaks tunnistanud ja võtsid tema käsud vastu samasuguse pimeda usaldusega, millega nad järgisid Naismithi omi. Nagu lambad. Nüüd tuli ainult vaadata, et ta kõike nässu ei keeraks. Kõige raskem oli seljataga.

      Ta käis kähku duši all ja hakkas just Naismithi pükse jalga tõmbama, kui toit kohale jõudis. Poolpaljas olek andis talle ettekäände kandiku toonud hoolitsev dendarii käevibutusega kiiresti välja saata. Selgus, et kaetud anumates on päris toit, mitte kuivtoidubatoonid. Röstitud kunstliha, värske väljanägemisega köögiviljad, mittesünteetiline kohv… kuum toit oligi kuum ja külm toit külm, kõik oli pandud ilusti valmis väikeste portsjonitena, mis olid arvestatud täpselt Naismithi isu järgi. Isegi jäätis. Ta tundis oma eellase maitse ära ning taas heidutas teda talle võõraste inimeste

Скачать книгу