klientide vastuvõtjaks ja sekretäriks mõlemale ning ei pääse siit laua tagant enam kunagi välja. Selleks polnud ta küll Strike’i juurde jäänud, ära öelnud palju paremast palgast ja tekitanud püsiva pingeallika eraelus.
Punkt kell viis lõpetas Robin kirjutamise poolelt lauselt, tõmbas vihmamantli selga ja lahkus, sulgedes klaasukse enda järel liiga kõva pauguga.
See heli äratas Strike’i unest. Ta oli laua taga magama jäänud, pea kätel. Vaadanud kella, nägi ta, et on juba viis, ja ta imestas endamisi, kes küll veel võis tulla. Alles siis, kui ta avas vaheukse ja nägi, et Robini vihmamantel ja käekott on kadunud ning arvutiekraan kustunud, sai ta aru, et neiu on lahkunud hüvasti jätmata.
„Oh, kuradi pärast,” sõnas ta ärritunult.
Tavaliselt Robin tusane ei olnud ja see oli üks paljudest joontest, mis Strike’ile tema juures meeldis. Mis sellest siis on, kui Matthew talle ei meeldinudki? Ei olnud ju Strike see, kes pidi temaga abielluma. Pahaselt enda ette pomisedes keeras Strike ukse lukku ja ronis üles ärklikorrusele, et süüa ja ümber riietuda, enne kui minna kohtuma Nina Lascelles’iga.
12. peatükk
Ta on väga enesekindel naine ning erakordselt terava mõistuse ja keelega.
Samal õhtul läks Strike mööda pimedat ja külma Strandi Fleet Streeti poole, käed sügaval taskutes, sammudes nii reipalt, kui väsimus ja üha rohkem valu tegev vasak jalg lubasid. Tal oli kahju, et pidi maha jätma rahuliku ja mugava kalli voodi, seda enam, et polnud kindel, kas tänaõhtusest uurimisretkest ka midagi kasulikku selgub, aga selle temas juba lapsepõlves kahetisi tundeid äratanud vana linna külma hägusse mattunud eatu ilu köitis teda peaaegu et vastu tema tahtmist endiselt.
Igasuguse huvi millegi vastu pühkis aga minema lõikavalt külm novembriõhtu: seitsmeteistkümnendast sajandist pärit Old Bell Taverni fassaad oma valgust kumavate rombikujuliste akendega kiirgas suursugust antiiksust, Temple Bari kohal tunnimehena kõrguv draakon paistis tähti täis pikitud pimeduse taustal suure ja ähvardava siluetina ning kauguses helendas St Pauli katedraali ähmane kuppel otsekui tõusev kuu. Kui Strike lähenes sihtkohale, võis kõrgel tema kohal kõrguval tellismüüril lugeda Fleet Streeti tindisest minevikust rääkivaid nimesid – People’s Friend, Dundee Courier –, aga Culpepper oli koos teiste temasuguste lehemeestega ammuilma kolinud oma traditsioonilisest kodust Wappingisse ja Canary Wharfi. Nüüd andsid siin tooni juristid, mööduvat detektiivi tunnistas tummalt Strike’i enda tegevusala kõige tähtsam tempel, kuningliku ülemkohtu maja.
Niisuguses leebes ja kummaliselt sentimentaalses meeleolus lähenes Strike teisel pool tänavat paistvale kollasele ümmargusele valgustile, mis tähistas Ye Olde Cheshire Cheese’i sissepääsu, suundus siis välisukseni viivasse kitsasse tänavakoridori ning kummardas kergelt, et pead vastu madalat uksepiita mitte ära lüüa.
Seespool vanadest õlimaalidest ümbritsetud kitsas puitpaneelidest uks avanes pisikesse eesruumi. Strike kummardas jälle, vältides luitunud puitsilti „See baar on üksnes džentelmenidele”, ja juba tervitaski teda innuka käeviipega nägus ja kahvatu näitsik, kelle välimuses domineerisid kaks suurt pruuni silma. Mustas mantlis kössis kuju kamina kõrval veeretas kahe valge väikese käe vahel tühja klaasi.
„Nina?”
„Sain kohe aru, et see olete teie, Dominic kirjeldas teid väga täpselt.”
„Kas tohin sulle midagi joodavat pakkuda?”
Neiu küsis valget veini. Strike tõi endale pindi Sam Smithi õlut ja toetas end ebamugavale puitpingile neiu kõrval. Ruumis kõlas Londonile omane kõnepruuk. Otsekui oleks ta mehe mõtteid lugenud, tähendas Nina:
„See on ikka veel tõeline pubi. Siin ei käi ainult need, kes arvavad, et see on täis turiste. Aga siin käis Dickens, samuti Johnson ja Yeats … Mulle siin meeldib.”
Ta saatis mehele särava pilgu ja too naeratas vastu, rüübates sooja saamiseks paar sõõmu õlut.
„Kui kaugel on siit sinu töökoht?”
„Sinna on umbes kümne minuti teekond,” vastas neiu. „Oleme õige pisut Strandilt kõrval. See on uus maja ja sellel on katuseaed. Seal võib olla pagana külm,” lisas ta juba ette õlgu väristades ja tõmmates mantli endale tihedamini ümber. „Ülemustel on aga hea ettekääne mujal ruume mitte üürida. Kirjastusäris on rasked ajad.”
„Sa vist ütlesid, et selle „Bombyx Moriga” on mõningaid probleeme?” küsis Strike asja juurde asudes ja proteesitud jalga laua all nii kaugele kui võimalik välja sirutades.
„Öelda probleeme,” tõdes näitsik, „on küll sajandi kõige leebem väljend. Daniel Chard on pööraselt tige. Ärge püüdkegi teha Daniel Chardist mingi räpase romaani kelmi. Nii ei tehta. Ei tehta. See oleks halb mõte. Ta on üks imelik mees. Räägitakse, et ta tõmmati pereärisse kaasa, aga tegelikult ta tahab olla kunstiinimene. Nagu Hitler,” lisas ta vaikselt naerdes.
Baari tuled tantsisklesid neiu suurtes silmades. Strike’i meelest nägi ta välja nagu ärevil ja põnevil hiireke.
„Hitler?” küsis ta kergelt lõbustatuna.
„Ta lärmab nagu Hitler, kui on vihane, avastasime selle just käesoleval nädalal. Keegi pole varem kuulnud Danieli rääkimas valjemini kui ebamäärane mõmin. Nüüd karjus ja röökis ta Jerry peale nii, et kuulsime seda läbi seinte.”
„Kas sa oled raamatut lugenud?”
Neiu kõhkles, kelmikas muie suunurgas.
„Ametlikult mitte,” sõnas ta viimaks.
„Aga mitteametlikult …”
„Olen ehk salaja piilunud,” ütles neiu.
„Kas see polegi luku ja riivi taga?”
„Noh, jah, Jerry seifis.”
Vallatu kõrvalpilk andis Strike’ile mõista, et temagi võis süütu toimetaja üle leebelt muiata.
„Häda on selles, et seifi kombinatsiooni teavad kõik, sest ta unustab selle kogu aeg ära ja saab siis meie käest küsida ja lasta seda endale meelde tuletada. Jerry on maailma kõige armsam ja ausam inimene ning minu arvates ei ole talle pähegi tulnud mõte, et oleme seda lugenud, kui me ei tohiks olla seda lugenud.”
„Millal sa seda lehitsesid?”
„Esmaspäeval pärast seda, kui ta oli selle saanud. Selleks ajaks liikus kõlakaid juba küllalt ringi, sest Christian Fisher oli nädalavahetusel helistanud umbes viiekümnele inimesele ja lugenud telefonis katkendeid raamatust ette. Olen kuulnud, et ta skännis selle ja on hakanud osi sellest samuti laiali saatma.”
„See oli arvatavasti enne, kui advokaadid sekkusid?”
„Just. Nad lendasid meile kõik korraga peale ja ajasid naeruväärset juttu, mis kõik juhtub, kui me sellest raamatust midagi räägime. On ju täiesti mõttetu püüda meile selgeks teha, et ettevõtte maine saab kannatada, kui selle tegevjuht tehakse naerualuseks – liiguvad jutud, et meie firma läheb börsile –, ja lõpuks on hädaohus ka meie töökohad. Ma ei saa aru, kuidas üks advokaat saab seda tõsise näoga rääkida. Minu isa on riiginõunik,” jätkas neiu elavalt, „ja ta ütleb, et Chardi kirjastusel seisavad meist
