kõike ära rikkuge. Tohin siis pakkuda?”
„Laske käia,” vastas Strike ja rüüpas sõõmu oma teekruusist, pilk aknast väljas. Ilm oli jälle udune, põgus päikesepaiste aeg oli möödas.
„„Bombyx Mori”,” pakkus Nina. „Kas mul on õigus? On ju, eks? Öelge nüüd, et mul on õigus.”
„Teil on õigus,” nõustus Strike ja neiu tõi kuuldavale rõõmuhüüatuse.
„Ma isegi ei tohiks sellest rääkida. Kõik salapäratsevad, igasuguseid meile liigub firma kohta, advokaadid muudkui lehvivad Danieli kabineti uksest sisse ja välja. Kus me kohtume? Me peaks kusagil kõigepealt kokku saama ja siis koos kohale ilmuma, eks ole?”
„Jaa, kindlasti,” vastas Strike. „Kus on teile sobivam?”
Isegi veel ukse taga rippuva mantli taskust sulepead haarates mõtles mees kahetsustundega kodus veedetud õhtust, mõnusast pikast unest, rahulikust ja kosutavast vahepausist, enne kui tuleb laupäeva varahommikul asuda brüneti kliendi truudusetut meest jälitama.
„Kas teate niisugust kohta nagu Ye Olde Cheshire Cheese?” küsis Nina. „Fleet Streetil? Töö juurest ei käi keegi seal ja see on paraja jalutuskäigu kaugusel kontorist. Ma tean küll, et see on vanamoodne, aga mulle seal meeldib.”
Lepiti kokku kohtuda kell pool kaheksa. Habemeajamise juurde tagasi pöördudes küsis Strike endalt, kui tõenäoline on, et ta kohtab Quine’i kirjastaja peol kedagi, kes teab midagi tema asukohast. Probleem on selles, ütles ta mõttes oma peegelpildile ümmarguses peeglis, kui mõlemad üritasid habemetüügast palgeilt maha kraapida, et sa käitud ikka nii, nagu töötaksid endiselt eriuurimise üksuses. Sõber, riik ei maksa sulle enam selle eest, et sa nii põhjalik oled.
Aga teisiti talitada ta ei osanud, see kuulus tema lühikesse, aga jäika isiklikku eetikakoodeksisse, mida ta oli järginud kogu oma täiskasvanuelu: tuli teha tööd ja teha seda hästi.
Strike kavatses saata suure osa päevast mööda büroos, mis tavalistes oludes talle meeldinuks. Nad tegid Robiniga mõlemad paberitööd, neiu oli tark ja abivalmis kaaslane, kes tundis ikka elavat huvi juurdlustegevuse tehnilise poole vastu, nagu see oli teda huvitanud ka siis, kui ta Strike’i juurde tööle tuli. Täna aga läks ta alumisele korrusele peaaegu vastumeelselt ja tema karastatud meeled tabasidki neiu tervituses kohmetu noodi, millele – nagu karta oli – võis peagi järgneda küsimus: „Mis sa Matthew’st arvad?”
See, arutles Strike oma kabinetti minnes ja helistamise ettekäändel enda järel ust sulgedes, ongi põhjus, mispärast pole kuigi hea mõte oma ainsa alluvaga väljaspool tööaega kokku saada.
Nälg sundis teda paar tundi hiljem välja tulema. Robin oli ostnud võileibu nagu tavaliselt, aga polnud koputanud uksele teatamaks, et need on olemas. Seegi näis viitavat kohmetustundele pärast eilset õhtut. Et lükata edasi hetke, kui seda teemat tuleb puudutada, ja lootuses, et kui seda küllalt kaua vältida, ei tarvitsegi see kunagi jutuks tulla (kuigi ta polnud kunagi näinud, et see taktika naiste puhul töötab), andis Strike neiule teada, et oli just telefonis härra Gunfreyga rääkinud.
„Kas ta kavatseb minna politseisse?” küsis Robin.
„Ee … ei. Gunfrey pole seda tüüpi isand, kes läheks politseisse, kui keegi talle pinda käib. Ta on peaaegu niisamasugune kui too tüüp, kes tahab tema poega kimbutada. Siiski on ta aru saanud, et on seekord üle pea hädas.”
„Kas sa ei oleks võinud salvestada, mida see gangster sinult ootas, ja ise politseisse minna?” küsis Robin pikemalt mõtlemata.
„Ei, Robin, sest kohe oleks selge, kust vihje pärit on, ja see mõjuks mu ärile halvasti, kui ma peaks kedagi jälitades hakkama end palgamõrtsukate eest peitma.”
„Aga Gunfrey ei saa ju oma poega igavesti kodus kinni hoida!”
„Ta ei peagi seda tegema. Ta kavatseb teha kogu perele üllatuse ja viia nad Ühendriikidesse puhkusele, helistada oma pussnoaga vehkivale sõbrale Los Angelesest ja öelda, et on asja üle järele mõelnud ning meelt muutnud ega kavatse tema ärihuvidesse sekkuda. See ei peaks eriti kahtlustäratav tunduma. Too tüüp on talle juba päris palju sitta kokku keeranud, et sundida teda maha rahunema. Visanud näiteks telliskiviga auto esiklaasi sisse ja teinud ähvarduskõnesid tema naisele.
Arvatavasti pean järgmisel nädalal minema uuesti Crouch Endi ja seletama, et poiss polegi välja ilmunud, ning viis sotti tagasi andma.” Strike ohkas. „Pole just väga meeldiv, aga ma ei taha, et nad hakkaks mind taga otsima.”
„Ta andis sulle …?”
„Viissada naela, Robin,” sõnas Strike. „Kuidas seda Yorkshire’is nimetatakse?”
„Uskumatult vähe teismelise pussitamise eest,” ütles Robin rõhuga ja küsis siis Strike’ile täiesti ootamatult: „Mis sa Matthew’st arvad?”
„Kena poiss,” valetas Strike automaatselt.
Ta eelistas hoiduda midagi täpsustamast. Robin polnud rumal, Strike’ile oli varemgi jätnud sügava mulje, kui hea nina on neiul valede ja ebaluste tabamiseks. Nii või naa, ikkagi püüdis ta kiiresti suunata jutu muudele radadele.
„Ma olen hakanud mõtlema, et vahest järgmisel aastal, kui saame korraliku kasumi ja oleme sinu palka tõstnud, oleks õige veel keegi tööle võtta. Raban ennast siin täiesti tühjaks, nii ei saa igavesti edasi minna. Mitmele kliendile oled sa viimasel ajal ära öelnud?”
„Paarile,” vastas Robin rahulikult.
Kahtlustades, et oli kiitnud Matthew’d põhjendamatu innuga, aga kindlalt otsustanud, et enam silmakirjalikum ta ei ole, kui oli juba olnud, läks Strike varsti kabinetti tagasi ja sulges jälle ukse.
Seekord oli Strike’il siiski ainult osaliselt õigus.
Robin oli tema vastusest tõepoolest pettunud. Ta teadis, et kui Matthew oleks Strike’ile tõeliselt meeldinud, poleks too kunagi piirdunud nii selgesõnalise määratlusega nagu „kena poiss”. Ta oleks öelnud: „Nojah, pole vigagi!” või siis: „Paistab, et sul oleks võinud halveminigi minna.”
Robinit pahandas ja koguni solvas Strike’i ütlus, et tuleks palgata veel üks töötaja. Neiu pööras pilgu arvutiekraanile ning hakkas kiiresti ja ägedalt kirjutama, tagudes klahve kõvemini kui tavaliselt, et koostada lahutavale brünetile selle nädala arve. Robin oli arvanud – ilmselt ekslikult –, et ta on siin rohkem kui sekretär. Ta oli aidanud koguda tõendeid, mille alusel Lula Landry tapja süüdi mõisteti, osa neist oli ta hankinud koguni üksi, omal algatusel. Mõne kuu eest oli ta mitu korda teinud tööd, mis ei mahtunud kuidagi isikliku abi kohustuste hulka, aidates Strike’i jälitustöös, kui mehe meelest oli loomulikum, et neid on kaks, moosinud uksehoidjaid ja tõrksaid pealtnägijaid, kes Strike’i suurt kogu ja tusast ilmet nähes vaistlikult jäigastusid, rääkimata juba esinemisest telefonis erinevate naistena, keda Strike oma sügava bassiga poleks kuidagi saanud kehastada.
Robin oli eeldanud, et Strike mõtleb üldjoontes samas suunas nagu tema isegi: vahetevahel pillas ta fraase nagu „see on hea sinu detektiivitöö õppimise seisukohalt” või „sa võiks minna jälitamist õpetavatele kursustele”. Ta oli arvanud, et kui nende äri on ükskord kindlamal alusel (ja tema võiks tõenäoliselt väita, et on sellele kaasa aidanud), saabki ta minna õppima midagi, mis võiks talle kasuks tulla. Nüüd aga tundus, et niisugused vihjed olid olnud kõigest möödaminnes tehtud märkused, kõigest tunnustav masinakirjutaja
