olid sageli võluvad ja harilikult, nagu tavatses öelda tema parim sõber Dave Polworth, „täiesti pandavad tibid”. Mis täpsemalt teeb ta sellele tüübile ahvatlevaks, polnud Strike kunagi võtnud järele mõelda, aga Polworth, kes oli mihkel igasuguseid sisukaid teooriaid välja mõtlema, asus seisukohal, et niisugused naised („närvilised, liiga peeneks kasvatatud”) otsivad alateadlikult midagi, mida ta ise nimetas veohobuse vereks.
Strike’i endist pruuti Charlotte’i võis pidada selle tüübi musternäiteks. Kaunis, arukas, muutliku meelega ja kergesti haavatav, oli ta omaste vastuseisust ja sõprade peaaegu varjamatust pahameelest hoolimata ikka ja jälle Strike’i juurde tagasi pöördunud. Mees oli kuusteist aastat kestnud lahku- ja jälle kokkuminekutele viimaks ise märtsikuus lõpu teinud ja Charlotte oli peaaegu otsekohe kihlunud oma endise peigmehega, kellelt Strike oli ta paljude aastate eest Oxfordis üle löönud. Üks erandlik öö välja arvatud, oli Strike’i armuelu olnud sellest saadik teadlikult kasin. Töö oli täitnud sama hästi kui iga ärkvel oldud tunni ja ta oli edukalt tõrjunud tagasi ka niisugused peatselt lahutatud naised nagu praegune võluv brünett klient, kellel oli küllalt aega, mida surnuks lüüa, ja küllalt üksildust, mida leevendada.
Aga kuhugi polnud kadunud ohtlik tung järele anda, trotsida võimalikke komplikatsioone ühe või paari lohutust pakkuva öö hinnaga, ja nüüd ruttaski Nina Lascelles tema kõrval mööda pimedat Strandi, tegi kaks sammu mehe ühe kohta ja andis talle teada ka oma täpse aadressi St John’s Woodis, „et jääks mulje, nagu sa oleks seal käinud”. Ta ulatus mehele vaevalt õlani, väga väikesed naised polnud aga Strike’ile kunagi meeldinud. Piiga lakkamatut jutuvada Roper Chardi kohta saatis palju rohkem naeru, kui see oli tingimata vajalik, ja korra või paar puudutas ta mehe käsivart, et öeldut rõhutada.
„Olemegi kohal,” tähendas ta viimaks, kui nad lähenesid pöörleva klaasuksega kõrgele moodsale hoonele, mille kivimüüritise kohal särasid oranžide helendavate tähtedega sõnad „Roper Chard”.
Ruumikas fuajee oli täis metalsete liuguste rea ees seisvaid õhturiietuses inimesi. Nina haaras käekotist kutse ja näitas seda halvasti istuvas smokingis mehele, kes näis olevat palgatud abiline, misjärel ta liitus koos Strike’iga paarikümne teise külalisega peegelseintega liftis.
„See korrus on koosolekuteks,” hüüdis Nina üles Strike’i poole, kui nad jõudsid rahvast täis suurde ruumi, kus hõredalt täitunud tantsupõranda ääres tegi bänd muusikat. „Tavaliselt on see osadeks jaotatud. Niisiis, kellega sa tahad rääkida?”
„Kõikidega, kes tunnevad Quine’i hästi ja kellel võib olla aimu, kus ta on.”
„Siis tegelikult ainult Jerryga …”
Nende taga olevast liftist trügis välja uus laadung külalisi ja segunes rahvahulgaga. Strike arvas tundvat, et Nina haaras nagu laps tema mantlisiilust, aga ei vastanud samaga – ei võtnud neiu kätt ega püüdnud kuidagi süvendada muljet, nagu oleks nad paar. Korra või paar kuulis ta neidu kedagi möödaminnes tervitamas. Viimaks jõudsid nad kaugema seinani, kus piduroogade all lookas laudade juures ootasid valges riietuses kelnerid ja kus oli võimalik rääkida karjumata. Sel ajal kui Nina vaatas ringi, võttis Strike paar hõrku krabisuupistet ja sõi need nende väiksuse pärast pettununa ära.
„Ma ei näe Jerryt kusagil, arvatavasti on ta katusel suitsetamas. Kas läheme vaatame järele? Oo, te vaadake ainult: Daniel Chard oma karja keskel!”
„Missugune neist?”
„See kiilakas.”
Liibuvas mustas kleidis vormika noore naisega vestleva bossi ümber oli jäetud aupaklik vahemaa, umbes nagu tõusvat kopterit ümbritseb õhuvooluga maha surutud vilja ring.
Phallus Impudicus. Strike ei suutnud muiet maha suruda, ehkki kiilaspea sobis Chardile. Ta oli noorem ja näis olevat paremas vormis, kui Strike oli oodanud, ning tänu sügaval koobastes asuvate silmade kohal kaarduvatele tihedatele tumedatele kulmudele, kotkaninale ja kitsaste huultega suule omal moel isegi nägus. Tema antratsiitmust ülikond oli tavaline, aga hele kahvatulilla kaelaside palju laiem kui tavaline ja sellele oli joonistatud hulk ninasid. Strike, kelle arusaam riietusest (mida oli kujundanud allohvitseride mess) oli alati olnud konventsionaalne, ei saanud midagi parata, et see väike, aga lipsukandja teistsugust seisukohta edastav jõuline signaal firma tegevjuhi puhul teda üllatas, kutsus see ju esile nii mõnegi imestava või lõbustatud pilgu.
„Kust juua saab?” küsis Nina end asjatult kikivarvule ajades.
„Sealtpoolt,” ütles Strike, kes nägi baariletti ühe akna ees, kust paistis tume Thames. „Oota siin, ma toon. Valget veini?”
„Champersit, kui Daniel on raatsinud rahakoti rauad lahti teha.”
Strike valis läbi rahvahulga minnes niisuguse suuna, mis võimaldas tal märkamatult manööverdada Chardi külje alla. Viimane jättis kogu rääkimise vaeva oma vestluskaaslasele. Naise näoilme oli kergelt meeleheitlik nagu osaval sõnaseadjal, kes näeb, et tema pingutused jooksevad liiva. Chardi veeklaasi hoidva käe selg, nagu Strike märkas, oli kaetud punaka ekseemiga. Ta peatus vahetult Chardi taga, näiliselt selleks, et lasta mööda rühm noori naisi, kes läksid vastassuunas.
„ … ja see oli tõepoolest kohutavalt naljakas,” seletas musta kleidiga neiu närviliselt.
„Jah,” vastas Chard, kes tundus olevat surmani tüdinud, „pidi olema küll.”
„Ja kas polnud New Yorgis tore? Ma ei tahtnud öelda tore … Kas polnud see kasulik käik? Ja huvitav?” küsis mehe vestluskaaslane.
„Kiire,” tähendas tegevdirektor ja arvatavasti haigutas – Strike tema nägu ei näinud. „Palju juttu arvudest.”
Tüse kolmeosalise ülikonnaga mees, kes tundus juba veidi napsine olevat, ehkki kell oli vaevalt pool üheksa, peatus Strike’i ees ja pakkus talle liialdatud viisakalt võimalust edasi minna. Strike’il polnud muud valikut kui suure žestiga pakutud võimalust kasutada ja eemalduda kaugusse, kust ta Daniel Chardi enam ei kuulnud.
„Tänan,” sõnas Nina paar minutit hiljem šampanjaklaasi Strike’i käest vastu võttes. „Kas läheme siis üles katuseaeda?”
„Väga hea,” vastas Strike. Temagi oli võtnud endale šampanjat, mitte küll seepärast, et see oleks talle maitsenud, aga polnud midagi paremat, millest ta oleks hoolinud. „Kes on see naine, kellega Daniel Chard räägib?”
„Joanna Waldegrave, Jerry tütar. Ta on just valmis saanud oma esimese romaani. Miks sa küsid? Kas ta on sinu tüüp?” küsis neiu lühikese hingetu naerupahvaku saatel.
„Ei ole,” vastas Strike.
Nad ronisid metalltreppi mööda üles ja Strike pidi jällegi tugevasti käsipuule toetuma. Jäine ööõhk lausa kraapis tema kopse, kui jõuti hoone katusele. Siia-sinna oli paigutatud sametisi murulappe, lillepotte ja noori puid, kõikjale oli pikitud pinke ning oli isegi valgustatud tiik, kus vesirooside vahel sööstsid edasi-tagasi tuleleeke meenutavad kalad. Hiigelsuuri raudseeni meenutavad soojuskiirgurid olid sätitud rühmiti korralike murulappide vahele ja inimesed olid koondunud nende alla, selg kunstliku pastoraalmaastiku poole, nägu teiste suitsetajate poole, sigaretiotsad hõõgumas.
Linnale avanev vaade oli maaliline, ühtaegu sametmust ja otsekui kalliskividega üle külvatud; vaateratas London Eye ergas öös neoonsiniselt, rubiine meenutavate akendega Oxo Tower, Southbank Centre, Big Ben ja Westminsteri palee aga särasid kuldselt.
„Läki,” ütles Nina, haaras julgesti Strike’i käe ning vedas ta ainult
