see on üsna naljakas, mis Quine temast kirjutab.”
„Mida täpsemalt?”
„Noh, raamatus on Chardi nimi Phallus Impudicus ja …”
Strike hakkas oma õllepindi juures läkastama. Nina kihistas naerda.
„Pani talle nimeks Ninatark Peenis?” küsis Strike naerdes ja käeseljaga suud pühkides. Nina puhkes naerma, mis tundus üllatavalt sobimatu neiule, kes nägi välja nagu innukas koolitüdruk.
„Olete ladina keelt õppinud? Mina loobusin, ma ei sallinud seda üldse – aga me kõik ju teame, mida „phallus” tähendab. Ma kohe pidin järele vaatama ja Phallus impudicus on tegelikult sitaseeneks kutsutud tanuseene nimetus. Ilmselt lõhnavad need vastikult ja … noh,” ta itsitas veelgi rohkem, „näevad välja nagu roiskuv kürvakabi. Klassikaline Owen: ropud nimed ja kõik tegelased on omamoodi napakad.”
„Ja millega Phallus Impudicus hakkama saab?”
„Noh, ta kõnnib nagu Daniel, räägib nagu Daniel, näeb välja nagu Daniel ja naudib nekrofiiliat nägusa kirjanikuga, kelle ta mõrvas. See kõik on tõesti verine ja tülgastav. Jerry räägib alati, et Oweni meelest on päev raisku läinud, kui ta pole oma lugejaid vähemalt kaks korda öökima ajanud. Vaene Jerry,” lisas ta vaikselt.
„Mispärast „vaene Jerry”?” küsis Strike.
„Tema on ka seal raamatus sees.”
„Ja missugune phallus tema on?”
Nina kihistas jälle naerda.
„Ei oska öelda, ma pole Jerry kohta ridagi lugenud. Lappasin käsikirja, et leida midagi Danieli kohta, sest kõik ütlesid, et see on vägev ja naljakas. Jerry oli kabinetist ära ainult pool tundi ja nii ei olnud mul palju aega, aga me kõik teame, et temast seal kirjutatakse, sest Daniel kutsus Jerry enda juurde, viis ta kokku advokaatidega ja pani temagi nime alla neile kõikidele tobedatele meilidele, milles meid ähvardati, et taevas variseb meile kaela, kui räägime kusagil midagi „Bombyx Morist”. Arvatavasti oli Danielil hea meel, et Owen ründab ka Jerryt. Ta teab, et Jerry meeldib kõigile, ja loodab, et me kõik hoiame suu lukus, et Jerryt kaitsta.”
Nina naeratus kustus. „Jumal teab, miks Quine üldse läks Jerry kallale. Jerryl pole terves ilmas vaenlasi. Owen on värdjas, tõepoolest,” lisas ta, olles hetke järele mõelnud ja oma tühja veiniklaasi tunnistades.
„Soovid veel joodavat?” küsis Strike.
Ta läkski tagasi baarileti juurde. Vastasseinal rippus klaaskastis halli papagoi topis. See oli ainus ehtne asi, mida siin võis näha, ja Strike oli praeguses leplikus meeleolus, olles tänulik selle tükikese vana Londoni eest, valmis mõtlema, et lind oli kunagi nendesamade seinte vahel vadistanud ja kädistanud, mitte mingi lihtsalt siia ostetud närune aksessuaar.
„Kas sa tead, et Quine on kadunud?” küsis Strike, kui oli jälle Nina juurde tagasi jõudnud.
„Jah, olen kõlakaid kuulnud. Mis pole mulle üllatus, arvestades seda jama, mis ta on põhjustanud.”
„Kas sa ise oled Quine’iga tuttav?”
„Tegelikult mitte. Ta käib vahel kontoris ja kukub flirtima, see tobe ürp seljas, eputab ja püüab alati šokeerida. Minu meelest on ta natsa haletsusväärne ja tema raamatuid ma üldse ei salli. Jerry veenis mind lugema „Hobarti pattu”, aga minu meelest oli see kohutav.”
„Kas sinu teada on keegi hiljaaegu midagi Quine’ist kuulnud?”
„Minu teada küll mitte,” sõnas Nina.
„Ja mitte keegi ei tea, mispärast ta võttis ette kirjutada raamatu, mille pärast ta kohtusse võidakse kaevata?”
„Kõikide meelest oli tal Danieliga suur tüli. Ta läheb lõpuks kõigiga tülli, aastate jooksul on tal olnud jumal teab kui palju kirjastajaid. Olen kuulnud jutte, et Daniel on kirjastanud Oweni raamatuid sellepärast, et jääks mulje, justkui oleks Owen talle andestanud Joe Northile käru keeramise. Owen ja Daniel ei salli tegelikult üksteist põrmugi, seda teavad kõik.”
Strike’ile meenus nägus heledapäine mees, kes Elizabeth Tasseli juures seinal olnud pildil naeratas.
„Kuidas Chard siis Northile käru keeras?”
„Ma ei tea kuigi palju üksikasju,” seletas Nina, „aga tean, et ta seda tegi. Minu meelest tõotas Owen mitte kunagi Danieliga koostööd teha, aga lõpuks oli ta käinud läbi peaaegu kõik kirjastajad ja oli lõpuks sunnitud teesklema, et on Danieli osas eksinud, Daniel aga võttis ta vastu lootuses, et see näitab teda paremas valguses. Kõik arvavad vähemalt niiviisi.”
„Kas Quine läks sinu teada tülli ka Jerry Waldegrave’iga?”
„Ei, ja seepärast ongi see väga imelik. Miks peaks keegi Jerryt ründama? Ta on nii armas! Ehkki selle põhjal, mida olen kuulnud, ei saa küll öelda …”
Esimest korda, niipalju kui Strike aru sai, näis neiu korraks kaalutlevat, mida öelda, enne kui jätkas pisut mõõdukamalt:
„Nojah, te muidugi ei tea, mis Owenil võis Jerry kohta öelda olla, ja nagu ma ütlesin, ei saanud mina ka selle kohta midagi lugeda. Aga Owenil on olnud ütlemist väga paljude inimestega. Olen kuulnud seda tema enda naise käest ja ilmselt on ta käitunud alatult Liz Tasseliga, kes võib küll olla igavene nõid, aga kõik teavad, et Owen on ta sõna otseses mõttes vedanud läbi paksust ja vedelast. Liz ei saa enam kunagi Roper Chardiga asju ajada ja üldse on kõik tema peale tigedad. Ma tean, et Danieli käsul võeti temalt tagasi kutse tänaseks õhtuks, mis on vägagi alandav. Ja paari nädala pärast on tulemas pidu Lizi enda autori Larry Pinkelmani auks – Larry on üks vana armas inimene, keda kõik armastavad – ja on võimatu Lizi sinna mitte kutsuda, aga ainult jumal teab, missugune vastuvõtt talle osaks saab, kui ta sinna ilmub.”
Siis muutis Nina järsult kõneainet.
„Aga kuidas,” küsis ta oma helepruuni juuksetukka tahapoole heites, „me peaks olema tutvunud, kui me sinna peole ilmume? Kas te olete minu kavaler või mis?”
„Kas kavaleri on lubatud niisugusele peole kutsuda?”
„On küll, aga ma pole teistele rääkinud, et kohtun kellegagi, seega ei saa me olla juba mõnda aega käinud. Vahest ütleme, et tutvusime mingil peol möödunud nädalavahetusel, sobib? Ja kasutame eesnimesid?”
Strike täheldas peaaegu võrdse rahutuse ja rahuldatud edevustundega, kui innukalt neiu tolle olematu tutvumise variandi välja pakkus.
„Käin enne pissil ära, kui läheme,” ütles Strike ja tõusis kohmakalt, sel ajal kui neiu jõi oma kolmanda klaasi tilgatumaks.
Lagi Ye Olde Cheshire Cheese’i tualettruumi viiva keerdtrepi kohal oli nii madal, et isegi kummardades riivas mees seda peaga. Meelekohta masseerides ja endamisi vandudes tundus Strike’ile, nagu oleks mingi kõrgem jõud talle märku andnud, mis on ja mis ei ole hea mõte.
13. peatükk
Sain teada, et teil on üks raamat, kui luureandmeid uskuda, seal kuulsad kurjamid kõik kirjas, kes linnas ringi luusivad.3
Tõlkinud Peep Ilmet.
