kellaajal oli kirik vandaalide ja varaste kaitseks lukus.
Kuid hilise palvelise tarvis oli otse ukselingi all nuppudega lukk.
Viis nuppu, ühest viieni. Vajutades kolme neist õiges järjekorras, hüppas lukk lahti ja lasi inimese kõigiti seaduslikult sisse.
Läksin vaikselt kabeli kaugemasse otsa, kus püha Finbarri jalge ees asus žurnaal, et oma sisenemine kirja panna.
„Püha Finbarr?” oli Frank suured silmad teinud. „Sellist pühakut ei ole. Lihtsalt ei saa olla.”
„On küll,” vastasin ma pisukese kahjurõõmuga. „Iiri piiskop kaheteistkümnendast sajandist.”
„Aa, Iiri,” tähendas Frank huvi kaotades. „See selgitab asja.
Aga sellest ei saa ma ikkagi aru,” jätkas ta, püüdes hoolega taktitundeliseks jääda, „selles mõttes, et… miks?”
„Miks – mis asi?”
„Miks kogu see katkematu palvetamise värk? Sa pole kunagi olnud mingi usklik, mitte rohkem kui mina. Sa ei käi missal ega midagi, isa Beggs küsib iga kord, kus sa oled.”
Raputasin pead. „Frank, ma ei saa seda öelda. See on lihtsalt… ma lihtsalt pean seda tegema,” ütlesin lõpuks.
Ta avas suu, nagu tahaks veel midagi öelda, kuid vangutas siis pead ja pööras näo ära.
Siin oli rahulik. Kiriku parkimisplats oli tühi, kui mitte arvestada parajasti teenistusvalves oleva inimese üksikut autot, mis läikis isikupäratult mustana tänavalaterna valguses. Kabelis panin oma nime külaliseraamatusse kirja ja kõndisin edasi, köhatades taktitundeliselt, et kella üheteistkümnesele palvetajale oma kohalolekust ilma pealetükkiva kõnetamiseta märku anda.
Põlvitasin ta selja taha; see oli keegi turske kollases tuulejakis mees. Hetke pärast ta tõusis, lasi altari ees ühele põlvele, pööras ringi ja kõndis uksest välja, noogutades mulle möödudes.
Uks vajus sahinal kinni ja ma jäin kahekesi altarile kuldsesse kiiskavasse monstrantsi asetatud armulaualeivaga. Altaril põles kaks jämedat küünalt. Need olid siledad ja valged ning loitsid vaikses õhus rahulikult, ilma värelemata. Sulgesin hetkeks silmad ja kuulatasin vaikust.
Kõik päeva jooksul juhtunu keerles mõtete ja tunnete seosetu segadikuna mu peas. Olin ilma mantlita ja lühike teekond üle parkimisplatsi oli mind külmast värisema pannud, kuid hakkasin nüüd uuesti üles soojenema ja rusikasse surutud käed mu rüpes lõdvestusid.
Lõpuks, nagu minuga siin tavaliselt juhtus, lakkasin ma mõtlemast. Kas praegu oli tegemist aja peatumisega igaviku palge ees või sai üdinitunginud väsimus minust lihtsalt võitu, seda ma ei teadnud.
Kuid süütunne Franki ees ja painav kaotusvalu Jamie pärast andsid järele ning isegi mu tundeid pidevalt muserdava emaduse surve taandus pelgaks taustamüraks, mis polnud tugevam mu korrapärastest ja kabelivaikuses rahustavalt mõjuvatest südametuksetest.
„Taevane isa,” sosistasin ma, „sinu armu alla usaldan ma jumalasulase Jamie hinge.” Ja enda oma, lisasin vaikimisi. Ja enda oma.
Istusin liikumatult, silmitsedes küünlaleegi peegelduse võbelust monstrantsi kuldpinnal, kuni järgmise valvaja vaiksed sammud mööda vahekäiku mu selja taha tulid ja ühele põlvele laskmise kriiksuga lõppesid. Sellised sammud tulid iga tunni aja tagant nii ööl kui päeval. Püha sakrament ei jäänud hetkekski üksi.
Jäin veel natukeseks ajaks põlvitama, libistasin ennast siis kirikupingi vahelt välja ja noogutasin omakorda altari suunas.
Kabeli teise otsa jõudes märkasin tagareas, püha Antoniuse kuju varjus istumas üht meesterahvast. Minu lähenedes ta liigutas ennast, ajas püsti ja hakkas mööda vahekäiku minu poole tulema.
„Mis sa siin teed?” sosistasin.
Frank osutas peaga uue põlvitaja poole, kes oli juba sügavasse mõtlusse vajunud, ja võttis mul küünarnukist, et mind välja saata.
Ootasin, kuni kabeliuks meie taga kinni vajus, tõmbasin ennast lahti ja hüppasin Franki ette.
„Mis on?” küsisin vihaselt. „Miks sa mulle järele tulid?”
„Ma olin su pärast mures.” Ta osutas käega tühja parkimisplatsi poole, kus tema suur Buick kaitsvalt mu väikese Fordi kõrval seisis. „Selles linnaosas pole üksikul naisterahval hilja öösel ohutu. Tulin sind koju viima, muud midagi.”
Ta ei maininud ei Hinchcliffe ega õhtusööki. Mu nördimus andis natukene järele.
„Ahah,” laususin. „Ja kus sa Brianna panid?”
„Palusin naabril, vanaproua Munsingil kuulata, ega ta ei nuta. Aga ta paistis magavat nagu nott; ma ei usu, et ta ärkaks.
Tule nüüd, ilm on külm.”
Seda ta oli; lahelt maale valguv jääkülm õhk voogas keerdudena ümber laternapostide ja ma värisesin oma õhukeses pluusis.
„Hea küll, saame siis kodus kokku,” ütlesin ma.
Kui astusin lastetuppa Briannat üle vaatama, võttis toasoojus mu oma embusse. Ta magas, kuid rahutult, pildudes oma punapead küljelt küljele, väike otsiv suuke avanemas ja sulgumas nagu kalal.
„Tal hakkab kõht tühjaks minema,” sosistasin Frankile, kes oli mu järel sisse astunud ja piilus mu õla kohale kummardudes andunult lapsukest. „Ma parem toidan teda korra, enne kui voodisse tulen; siis ta magab hommikul kauem.”
„Ma teen sulle midagi kuuma juua,” ütles Frank ja läks kööki, mina aga võtsin sülle unise ja sooja kompsu.
Ta imes tühjaks vaid ühe rinna, kuid siis oli ta kõht täis. Lõtvuv suu, piimavõru ümber, tõmbus aeglaselt nibu juurest eemale ja sassis pea vajus raskelt mu käsivarrele. Mitte mingisugune õrn raputamine ega kutsumine ei sundinud teda teist rinda ette võtma, nii et ma lõpuks loobusin, tõstsin ta tagasi võrevoodisse ja potsutasin tasa ta tagumikku, kuni padjalt kostis nõrk rahulolev krooks, millele järgnesid täieliku küllastusega kaasnevad sügavad hingetõmbed.
„Jäi ööseks magama?”
Frank tõmbas kollaste jänkudega kaunistatud titeteki Breele peale.
„Jah.”
Vajusin kiiktooli sügavusse, olles nii vaimselt kui kehaliselt liiga läbi, et tõusta. Frank tuli mulle selja taha ja toetas käe kergelt mu õlale.
„Ta on siis ikkagi surnud?” küsis ta vaikselt.
Ma ütlesin sulle juba, tahtsin vastata. Kuid vakatasin, sulgesin silmad ja vaid noogutasin, kiigutades ennast tasakesi ja vahtides hämaras nurgas seisvat võrevoodit ning selle tillukest asukat.
Mu parem rind oli endiselt piima täis ja pakitses valuliselt. Ükskõik kui väsinud ma polnud, ma ei saanud niimoodi magama minna. Võtsin alistunud ohke saatel rinnapumba, kohmaka ja tobeda välimusega kummist riistapuu. Selle kasutamine
