kinni üksikud sõnad – „…ärritada teie abikaasat praegusel hetkel. Šokk on…” –, siis oli Frank juba uuesti püsti ja arst nügis teda kindlameelselt ukse poole, noogutades möödudes ühele õdedest.
Ma peaaegu ei tundnudki nõelatorget; oma värskelt mässama löönud leinavalus ei märganud ma eriti midagi. Läbi udu kuulsin veel Franki lahkumissõnu: „Hea küll, aga Claire – ma saan selle teada!” Siis langes mu peale õnnistatud pimedus ja ma magasin ilma unenägudeta kaua, kaua aega.
Roger kallutas karahvini ja kergitas vedeliku taseme klaasis pooleni. Ning ulatas klaasi pooleldi naeratades Claire’ile.
„Fiona vanaema ütles ikka, et kus tõbi tülitab, seal viski avitab.”
„Olen hullemaidki rohte näinud,” ütles Claire ja võttis klaasi kerge muigega vastu.
Roger valas ka endale, istus Claire’i kõrvale ja mekkis vähehaaval jooki.
„Tead, ma püüdsin teda minema ajada,” ütles Claire äkki klaasi langetades. „Franki. Ütlesin talle: ma tean, et sinu tunded minu vastu ei saa jääda muutumatuks, ükskõik mis sa arvad või usud. Ütlesin, et annan talle lahutuse; ta peab ära minema ja mu unustama – jätkama sedasama elu, mida ta oli asunud rajama ilma minuta.”
„Aga ta ei teinud seda,” ütles Roger. Päikese loojudes oli kabinet jahedaks läinud, ta kummardus ja lülitas sisse kiviaegse elektrikamina. „Sest sa olid lapseootel, eks ole,” pakkus ta.
Claire heitis talle terava pilgu, kuid naeratas siis natuke virilalt.
„Jah, täpselt nii. Ta ütles, et isegi mõelda lapseootel naise hülgamisele, kellel pole peaaegu mingeid sissetulekuid – et seda suudab ainult tõbras. Eriti kui selle naise reaalsustaju näib sutsu nõrgapoolne olevat,” lisas ta pilklikult. „Ma ei olnud tegelikult päris sissetulekuta – mul oli natuke onu Lampsi jäetud raha –, aga Frank ei olnud ka tõbras.” Claire’i pilk libises raamaturiiulile. Seal seisid reas tema abikaasa ajalooalased tööd, seljad laualambi valguses läikimas.
„Ta oli väga väärikas inimene,” ütles ta vaikselt. Siis võttis ta lonksu viskit, sulgedes klaasist tõusva alkoholiauru eest silmad.
„Ja siis veel see, et ta teadis või aimas, et ta ise lapsi ei saa. Tõsine löök inimesele, kes tegeleb pidevalt ajaloo ja genealoogiatega. Kõik need dünastilised kaalutlused, saad aru.”
„Jah, saan aru küll,” vastas Roger aeglaselt. „Aga kas ta ei tundnud… selles mõttes, et ikkagi teise mehe laps?”
„Võibolla.” Rogerit vaatasid taas merevaigusilmad, kuid nende teravust mahendasid viski ja mälestused. „Aga olukord oli selline, et kuna ta ei uskunud – ei suutnud uskuda – ühtki sõna, mis ma Jamiest rääkisin, siis oli lapse isa lihtsalt teadmata. Ja kui ta ei teadnud, kes see mees on – ja veenis ennast, et mina ka tegelikult ei tea, vaid olen need kujutluspildid endale šoki mõjul lihtsalt välja mõelnud –, siis polnudki justkui kedagi, kes võinuks väita, et laps ei ole tema oma. Ja kindlasti mitte mina,” lisas ta pisukese kibedusega.
Claire võttis suure lonksu viskit, nii et silmad vesiseks läksid, ja pidas hetke vahet, et neid kuivatada.
„Aga et kindel olla, viis ta mu minema. Bostonisse,” jätkas ta. „Talle pakuti Harvardis head kohta ja seal ei tundnud meid keegi. Ja seal sündiski Brianna.”
Mind äratas uuesti viril nutujoru. Olin läinud tagasi sängi kell 6.30, olles enne seda öö jooksul viis korda tite pärast ärganud. Unesegane pilk kellale kinnitas, et kell on 7.00. Vannitoast kostis rõõmsat laulu – Franki hääl lõõritas üle veepahina „Valitse, Britannia!”
Lamasin voodis, kurnatusest jõuetu, ja mõtlesin, et huvitav, kas ma suudan lapse nuttu senikaua taluda, kuni Frank duši alt välja tuleb ja Brianna minu juurde toob. Laps oleks mu mõtteid nagu lugenud ja nutt kõvenes tooni või paari võrra, kuni jõudis korrapäraste kriiseteni, mida katkestasid hirmutavad hingeldamishäälitsused. Heitsin tekid jalgadelt ja sööstsin paaniliselt voodist, käitudes umbes sama moodi kui sõjas läbi elatud pommirünnakute ajal.
Kolistasin mööda külma koridori lastetuppa kolmekuuse Brianna juurde, kes selili lamades oma väikese punapeaga vehkis. Olin unevaegusest nii segi, et mul kulus hetk aega taipamaks, et ma olin ta maha jätnud kõhuli.
„Kullakene! Sa pöörasid ennast ringi! Täitsa ise!” Omaenda hulljulgusest ehmunud, vehkis Brianna oma väikeste roosade rusikatega ja kisas kõvemini, silmad kinni.
Haarasin ta sülle, potsutasin seljale ja kussutasin teda.
„Oh, sind kullakallikest! Vaat kui tubli tüdruk sa oled!”
„Mis on? Mis juhtus?”
Frank tuli pead kuivatades vannitoast, teine käterätt niuete ümber keeratud. „Kas Briannaga on midagi lahti?”
Ta tuli murelikul näol meie poole. Mida lähemale sünnitus jõudis, seda närvilisemaks olime mõlemad muutunud; Frank ärritus kergesti ja mina olin hirmul, oskamata aimata, mis meist saab, kui meie vahele ilmub Jamie Fraseri laps. Aga kui õde siis Brianna korvist välja tõstis ja Franki kätte andis, öeldes: „Noh, plikakene, mine issi sülle,” läks Franki nägu kõigepealt valgeks, kuid seejärel – kui ta nägi seda väikest näokest, mis oli täiuslik nagu roosiõis – ilmus sinna imetlus. Nädala pärast kuulus Frank ihu ja hingega Briannale.
Vaatasin Frankile rõõmsalt otsa. „Ta pööras ennast selili!
Ise pööras!”
„Tõsi ka või?” Franki puhtaksküüritud nägu säras. „Ega see liiga vara ei ole?”
„On küll. Doktor Spock ütleb, et nad ei peaks seda tegema enne kui neljakuuselt.”
„Mida see doktor Spock üldse teab? Tule siia väike kaunitar; anna issile üks musu selle peale, et sa nii kiirelt arened.” Ta võttis väikese pehme kehakese liibuvas roosas öösärgis ja suudles teda ninaotsale. Brianna aevastas ja me hakkasime naerma.
Vakatasin samas, taibates, et see oli mul peaaegu terve aasta jooksul esimene kord naerda. Ja see oli ka esimene kord naerda koos Frankiga.
Ka tema taipas seda; ta pilk ristus Brianna pea kohal minu omaga. Franki silmad olid pähklikarva ja praegu täitis neid õrnus. Naeratasin talle veidi pelglikult ja taipasin äkki ülima selgusega, et ta on peaaegu alasti, veetilgad kõhnadelt õlgadelt alla veeremas ja päevitunud rinna pehmele nahale kiiskama jäädes.
Korraga kandus meie ninna kärsahais, mis meie perekondlikule idüllile järsu lõpu tegi.
„Kohvikann!”
Frank surus Bree pikema jututa mulle sülle ja sööstis kööki, jättes mõlemad käterätid mu jalge ette hunnikusse maha. Tema köögi suunas sprintivad paljad kannikad, mis olid muu kehaga võrreldes kohatult valged, panid mind muigama ja ma läksin Breed õla vastu surudes talle järele.
Frank seisis paljalt kraanikausi juures keset vastiku lõhnaga aurupilve, mis tõusis kõrbenud kohvikannust.
„Võibolla siis teed?” küsisin ma ja toetasin Brianna vilunud liigutusega puusale, sorides teise käega nõudekapis. „Orange pekoe 1 on
Tippkvaliteetsed purustamata mustad teelehed. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
