siiski Jacki ja Alexi omast mingil seletamatul viisil, mis ületas ootuspärase väikese erinevuse näojoontes. Tema näos ei olnud hirmu ega julmust; ei Alexi hingelisust ega Jacki ülbust.
Tema kõhnast näost kiirgas intelligentsust, headust ja kerget väsimust, tal oli habemetüügas lõual ja kotid silme all. Ma teadsin ütlematagi, et ta oli sõitnud terve öö.
„Claire?” küsis ta voodi juurde astudes ettevaatlikult, nagu poleks ta kindel, kas ma ikka olen Claire.
Ka mina ei olnud selles kindel, kuid noogutasin ja ütlesin:
„Tere, Frank.” Mu kõnelemisest võõrdunud hääl oli kärisev ja kähe.
Ta võttis mu käe ja ma ei tõmmanud seda ära.
„Kas sinuga on… korras?” küsis ta mõne aja pärast. Tema kulmud olid mind vaadates kergelt kortsus.
„Ma ootan last.” Oma segases olekus pidasin ma seda kõige tähtsamaks. Ma ei olnud ette mõelnud, mis ma Frankile ütlen, kui temaga veel kunagi kohtun, aga teda uksel seismas nähes kerkis just see mulle selgelt ja klaarilt pähe. Ütlen talle, et olen rase, ta läheb ära ja mina jään kahekesi oma viimase mälupildiga Jamie näost ning ta põletavast puudutusest minu käel.
Franki nägu tõmbus kergelt pingule, kuid ta ei lasknud mu kätt lahti. „Ma tean. Mulle öeldi.” Ta hingas sügavalt sisse ja siis välja. „Claire – kas sa saaksid mulle rääkida, mis sinuga juhtus?”
Tundsin ennast viivuks nõutult, kuid kehitasin siis õlgu.
„Küllap vist,” vastasin talle. Kogusin vaevaliselt mõtteid; ma ei tahtnud sellest rääkida, kuid tundsin voodi kõrval seisva mehe ees teatud kohustust. Mitte süüd, veel mitte, kuid kohustust. Ma olin temaga kunagi abielus.
„Ühesõnaga,” ütlesin siis, „ma armusin kellessegi teise ja abiellusin temaga. Anna andeks,” lisasin ma, nähes ta näol šokki, „aga ma ei saanud midagi parata.”
Seda polnud ta oodanud. Ta suu vajus avali ja sulgus taas ning ta pigistas tugevalt mu kätt; küllalt tugevalt, et ma nägu krimpsutaksin ja käe ära tõmbaksin.
„Mida see tähendab?” küsis ta teravalt. „Kus sa olid, Claire?”
Ta ajas ennast järsult sirgu ja jäi voodi kõrvale kõrguma.
„Kas sa mäletad, et kui me viimati nägime, siis ma hakkasin Craigh na Duni kiviringi poole sõitma?”
„Nii?” Ta põrnitses mind pooleldi vihasel ja pooleldi kahtlustaval pilgul.
„Noh…” – ma tõmbasin keelega üle huulte, mis olid õige kuivaks muutunud – „…asi on nii, et ma läksin läbi kivilõhe ja sattusin aastasse 1743.”
„Ära tee rumalat nalja, Claire!”
„Kas sa arvad, et ma naljatan?” See mõte oli nii absurdne, et ma hakkasingi naerma, ehkki naerutuju tundus minust õige kaugel olevat.
„Jäta järele!”
Lõpetasin naermise. Justkui võluväel ilmus uksele kaks õde; järelikult nad luurasid kuskil lähedal koridoris. Frank kummardus alla ja haaras mul käsivarrest.
„Kuula mind, Claire,” pressis ta läbi hammaste. „Sa räägid mulle nüüd kohe ära, kus sa olid ja mida tegid!”
„Ma räägingi ju! Lase lahti!” Ajasin ennast voodis istukile ja rapsasin käega, et see ta sõrmede vahelt kätte saada. „Ma ütlesin sulle. Läksin läbi kivilõhe ja jõudsin kahesaja aasta taha.
Ja ma kohtasin seal sinu kuradima esivanemat, Jack Randalli!”
Frank pilgutas täiesti jahmunult silmi. „Keda?”
„Musta Kaptenit Jack Randalli, seda kuradi jälki räpast perverti!”
Franki suu vajus lahti ja õdede omad samuti. Kuulsin nende selja tagant koridorist lähenevaid samme ja tõtlikke hääli.
„Ma pidin Jamie Fraseriga abielluma, et pääseda Jack Randalli käest, kuid siis – Jamie – ma ei saanud midagi parata, Frank, ma armusin temasse ja ma oleksin tema juurde jäänudki, kui oleksin saanud, aga ta saatis mind tagasi, sest tulemas oli Culloden, ja siis veel laps ja…” Vakatasin, kui arstikitlis mees õdede vahelt sisse astus.
„Frank,” ütlesin ma väsinult. „Anna mulle andeks. Ma ei teinud seda meelega, ja ma tegin kõik, mis võisin, et tagasi pääseda – ausõna –, aga ei saanud. Ja nüüd on juba hilja.”
Ehkki püüdsin ennast tagasi hoida, täitusid mu silmad pisaraist, mis hakkasid mööda põski alla veerema. Enamjaolt Jamie pärast, mu enda pärast, sündimata lapse pärast, aga mõni ka Franki pärast. Luristasin kõlavalt ninaga ja neelatasin, püüdes nuttu lõpetada, ja ajasin selja sirgu.
„Frank,” ütlesin ma. „Ma tean, et sa ei taha minuga enam mingit tegemist teha ja ma ei süüdista sind mitte põrmugi. Lihtsalt… lihtsalt mine ära, eks?”
Tema ilme oli muutunud. See ei olnud enam vihane, vaid murelik ja kergelt segaduses. Ta istus voodi kõrvale, pööramata tähelepanu arstile, kes oli ligi astunud ja katsus mu pulssi.
„Ma ei lähe kusagile,” vastas Frank peaaegu õrnalt. Ta võttis uuesti mu käe, ehkki püüdsin seda ära tõmmata. „See… Jamie.
Kes ta oli?”
Hingasin sügavalt ja kärinal sisse. Arst hoidis mu teist kätt, püüdes ikka veel pulssi mõõta, ja ma tundsin absurdset hirmu, nagu tahaksid nad kahekesi mind kinni hoida. Surusin tekkiva paanika siiski alla ja püüdsin rääkida rahulikult.
„James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser,” ütlesin ma sõnade vahele vahet jättes ametlikul toonil, nii nagu Jamie ise, kui ta mulle esimest korda oma täisnime meie pulmapäeval välja ütles. See meenutus vallandas järjekordse pisara, mille ma õlaga ära kuivatasin, sest mu mõlemad käed olid kinni.
„Ta oli mägismaašotlane. Ta ttapeti Cullodeni lahingus.”
Miski ei aidanud, ma nutsin jälle lahinal, kuigi pisarad mu hinge käristavat valu sugugi leevendada ei suutnud, aga see oli ainus, mida ma talumatule valule vastu võisin seada. Kummardusin kergelt ettepoole, püüdes valu kokku suruda ja tõmmata ennast kerra oma üsas peituva väikese ja märkamatu elu ümber; see oli ainus, mis mulle oli jäänud Jamie Fraserist.
Frank ja arst vahetasid pilgu, mida ma vaid pooleldi märkasin. Nendele oli Culloden loomulikult tükikene kauget minevikku. Minu puhul juhtus see aga alles üleeile.
„Võibolla laseme proua Randallil nüüd natuke puhata,” pakkus arst. „Ta näib olevat pisut erutunud.”
Frank vaatas arsti ja seejärel minu otsa, suutmata otsustada.
„Jah, tõepoolest, ta paistab endast väljas olevat. Aga ma tahaksin siiski teada… mis see on, Claire?” Mu kätt silitades oli ta nimeta sõrmest hõbesõrmuse leidnud ja kummardus alla, et seda uurida. Selle andis Jamie mulle pulmapäeval; lai hõbedane šoti põimornamendis ehe, mille palmikuotsi kaunistasid stiliseeritud graveeritud karuohakaõied.
„Ei!” karjatasin ma ehmunult, kui Frank üritas seda mul sõrmest võtta. Tõmbasin käe tagasi, surusin rusikasse ja peitsin kõhu alla,
