sa doktor Linklaterilt oled juba mingi vastuse saanud?” küsisin ma, kui me sillakaarelt maha astusime. Oli küll hiline pärastlõuna, kuid me asusime nii kaugel põhjas, et päike oli veel kõrgel. Tema kiired langesid jõeäärsete pärnade lehtede vahelt silla all seisvale graniidist kenotaafile ja peegeldusid sealt roosalt vastu.
Roger raputas tuule käes silmi kissitades pead. „Ei, aga ma kirjutasin talle alles nädala eest. Kui ma esmaspäevaks vastust ei saa, siis katsun helistada. Ära muretse…” – ta saatis mulle pead pöörates naeratuse – „…ma kirjutasin väga ääriveeri. Ainult seda, et käsiloleva uurimistöö jaoks on mul vaja Cullodeni järel Leanachi tallu varjunud jakobiitidest ohvitseride nimekirja – kui selline on olemas – ja kui hukkamisest pääsenud mehe kohta on mingit informatsiooni, siis kas ta oleks nii hea ja annaks mulle vastavad allikaviited.”
„Kas sa tunned Linklaterit?” küsisin ma ja toetasin raamatud puusale, et vasakut kätt puhata.
„Ei, aga ma kirjutasin talle Ballioli kolledži kirjaplangil ning tegin taktitundelise viite oma vanale juhendajale härra Cheesewrightile, ja tema tunneb Linklaterit,” vastas Roger rahustavalt silma pilgutades ja ma hakkasin naerma.
Ta silmad särasid tõmmus näos eredalt ja rohekalt. Ta võis ju öelda, et see on uudishimu, mis sunnib teda meid Jamie saatuse väljauurimisel aitama, kuid ma teadsin väga hästi, et tema huvi ulatus kaugemale – Briannani. Ma teadsin ka, et huvi on vastastikune. Aga kas ka Roger seda taipab, ma ei teadnud.
Tagasi kadunud pastor Wakefieldi kabinetis, lasin oma raamatusülemi kergendustundega lauale räntsatada ja vajusin kamina ette tugitooli, Roger aga läks kirikla külmutuskapist limonaadi tooma.
Magushaput vedelikku rüübates mu hingamine rahunes, kuid pulss jäi ebaühtlaseks, eriti kui ma silmitsesin aukartustäratavat raamatukuhilat, mille me olime kohale tassinud. Kas siin kuskil on Jamiest juttu? Ja kui on… mu käed tõmbusid külma klaasi vastas niiskeks ning ma heitsin selle mõtte peast. Ära mõtle liiga kaugele ette, manitsesin ennast. Palju targem on oodata ja vaadata, mida me leiame.
Roger kammis raamaturiiuleid, püüdes leida mingeid muid võimalusi. Tema kasuisa pastor Wakefield oli olnud ühtaegu tubli amatöörajaloolane ja kohutav koguja; kirjad, ajakirjad, pamfletid ja plakatid, nii originaalid kui nüüdisaegsed – kõik seisid tihedalt üksteise kõrval riiuleil.
Roger kõhkles hetke, siis langes ta käsi teisel laual kõrguvale raamatuvirnale. Need olid Franki raamatud – muljetavaldav saavutus, niipalju kui ma oskasin öelda ümbrispaberite tagakülgedele trükitud kiidusõnade põhjal.
„Oled sa seda lugenud?” küsis Roger ja näitas mulle raamatut pealkirjaga „Jakobiidid”.
„Ei,” vastasin ma. Võtsin kosutuseks lonksu limonaadi ja hakkasin köhima. „Ei ole,” ütlesin uuesti. „Ma ei suutnud.” Pärast naasmist olin kategooriliselt keeldunud lugemast ühtki Šotimaa ajalugu käsitlevat teksti, hoolimata sellest, et just 18. sajand oli olnud Franki üks peamisi uurimisvaldkondi. Teades, et Jamie sai surma ja olles sunnitud ilma temata edasi elama, vältisin kõike, mis võinuks teda mulle meenutada. Lootusetu katse muidugi – ma ei suutnud teda kuidagi unustada ja Brianna olemasolu meenutas Jamiet iga päev –, kuid sellegipoolest ei suutnud ma lugeda ei prints Charlesist – sellest uskumatult mõttetust noorest mehest – ega tema kaasvõitlejaist jutustavaid raamatuid.
„Aa, nojah. Ma lihtsalt mõtlesin, et sa äkki tead, kas siin võib midagi kasulikku olla või mitte.” Roger vakatas ja tema põsesarnad hakkasid õhetama. „Kas ta… ee, ma mõtlen su mees – see tähendab Frank,” lisas ta kiirelt, „kas sa rääkisid… mmm… talle…” Ta jutt lämbus kohmetuse kätte.
„Muidugi ma rääkisin!” vastasin mõnevõrra teravalt. „Mis sa siis arvad – et astusin pärast kolmeaastast äraolekut lihtsalt tema kabinetti ja teatasin, et „Terekest kah, musirull, mis meil täna õhtusöögiks on?””
„Ei, nojah, muidugi,” pomises Roger. Ta pööras selja ja jäi raamaturiiuleid vahtima. Tema kael oli piinlikkustundest tumepunane.
„Anna andeks,” ütlesin ma ennast kogudes. „See oli täiesti normaalne küsimus. See lihtsalt… lihtsalt tegi natuke haiget, ikka veel.” Tegelikult hulga rohkem kui natuke. Ma oli üheaegselt hämmastunud ja ehmunud, kui hellad mu haavad ikka veel olid. Panin limonaadiklaasi küünarnuki kõrvale lauale. Kui meie jutuajamine selles suunas jätkub, siis on mul vaja midagi kangemat kui limonaad.
„Jah,” vastasin ma. „Ma rääkisin talle. Kõik kividest, kõik Jamiest. Ma rääkisin talle kõik ära.”
Roger viivitas hetke vastusega. Siis pööras ta ennast pooleldi tagasi, nii et vaid tema isikupärane tugevajooneline profiil näha jäi. Ta ei vaadanud mind, vaid Franki raamatuid ja tagakaanefotot, kus Frank oma kena, kõhna ja tõmmu näoga järeltulevatele põlvedele naeratas.
„Kas ta uskus sind?” küsis Roger vaikselt.
Mu huuled olid limonaadist kleepjad ja ma lakkusin nad enne vastamist puhtaks.
„Ei,” kostsin ma. „Vähemalt esialgu. Ta arvas, et olen hulluks läinud; ta lasi isegi psühhiaatril mind üle vaadata.” Naersin lühidalt, kuid mälestus üleelatud vihast sundis mind käsi rusikasse pigistama.
„Aga hiljem siiski?” küsis Roger ja pööras näo minu poole. Puna oli ta palgeilt kadunud ja sellest oli jäänud vaid silmis värelev uudishimu. „Mida ta sellest kõigest arvas?”
Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. „Ma ei tea.”
Väike haigla Invernessis lõhnas võõralt, mingi desinfitseeriva karboolilahuse ja tärklise järele.
Ma ei suutnud mõelda ja katsusin ka mitte tunda. Tagasitulek oli palju õudsem kui minevikku sattumine, sest siis oli mind kaitsnud uskmatuse ja kahtluse kaitsekiht kõiges selles, kus ma olen või mis minuga sünnib, ning ma elasin püsivas lootuses, et pääsen minema. Nüüd teadsin ma väga hästi, kus ma olen ja teadsin ka seda, et pääsemist ei ole. Jamie on surnud.
Arstid ja õed püüdsid minuga lahkelt rääkida, mind toita ja mulle juua tuua, kuid minus polnud ruumi millelegi peale kaotusvalu ning õuduse. Kui mult küsiti, ütlesin neile oma nime, kuid rohkem ma suud lahti ei teinud.
Lamasin puhaste valgete linade vahel, sõrmed kramplikult kaitsetut kõhtu katmas, ja hoidsin silmi kinni. Kujutlesin ikka ja jälle viimaseid hetki enne kivide vahele astumist – vihmamärga raba ja Jamie nägu –, teades, et kui ma liiga palju oma uut ümbrust vahin, need pildid kuhtuvad ja nende asemele tulevad sellised proosalised asjad nagu halastajaõed või voodi juurde vaasi asetatud lilled. Vajutasin salamisi ühe pöidla vastu teist ja tundsin ähmast rahuldust, tundes pöidlal väikest Jkujulist haava. Selle oli Jamie teinud minu nõudel – et see jääks tema viimaseks puudutuseks minu ihul.
Ilmselt olin ma niimoodi päris tükk aega; vahepeal magasin ja nägin unes jakobiitide ülestõusu viimaseid päevi: surnut metsas, kes puhkas igavest und eresinise seenevaiba all; Cullodeni mõisa pööningukambri põrandal surevat Dougal MacKenziet;
Šoti armee kaltsudes võitlejaid poristes kraavides magamas oma viimast päris und enne tapatalguid ja surma.
Ärkasin karjatades või ägades, mu ninna lõi desinfitseerimisvahendi lõhn ja kõrvus kostsid rahustavad sõnad, mis tundusid unenäos kuuldud gaelikeelse karjumise taustal mõistmatuina, ning suikusin taas unne, kallis haav kõvasti pihku surutud.
Ja siis avasin ma silmad ning nägin Franki. Ta seisis uksel, silus
