ühe tulbi välja, tõstis nina juurde, nuusutas ja ütles, et tulbil on ainult see viga, et tal pole mingit lõhna, muidu on igati kaunis lill, läks siis köögist välja, lähme, seltsimees major, hallipäine ei öelnud seepeale midagi, üksnes viipas, et mingu, Gyurka hakkas välja minema, kui ta ema juurde jõudis, ulatas talle tulbi, ema võttis selle sõna lausumata vastu, Gyurka ütles, et üks õis õiele, pöördus siis veel kord minu poole, vaatas mulle otsa, pilgutas silma, astus uksest välja ja läks trepist alla.
Major astus ka uksest välja ja ema tahtis ukse ta järel kinni lüüa, aga major pani äkitselt jala ukse vahele, et ema ei saaks ust kinni panna, ja ütles niimoodi ilusasti rahulikult, et te veel kahetsete seda, mu proua, sest kui me tagasi tuleme, kisume põrandagi üles, kiti kraabime ka aknaraamide vahelt välja, vanni alla vaatame ka, gaasitorudesse ka, lammutame terve maja laiali, ja ta võib kindel olla, et nad leiavad selle, mida otsivad, selles võib ta kindel olla, ta jäi vait, pööras end ringi ja läks samuti trepist alla.
Siis lõi ema ukse kinni, enne kuulsin veel, et major ütleb nägemiseni, ema pöördus, toetas selja vastu suletud ust, seisis seal, punane tulp käes, ja vaatas purunenud kruusi kilde, laiali pillutud söögiriistu, pooleks murtud sahtlit, ta suu kõverdus, tõmbus siis pingule, surus huuled kokku, vaatas mulle otsa ja ütles väga vaikselt, et ma prügikühvli ja harja tooksin, korjame killud ilusasti kokku, ja mina vaatasin tulpe seal kurgipurgis laua peal ja tahtsin ema käest küsida, et on ju, see pole tõsi, mida ohvitserid isa kohta ütlesid, on ju, et ta tuleb koju, ja ma pöördusin ema poole ja nägin, et ta nuusutab parajasti seda tulbiõit, ta silmad läikisid nii vesiselt, et ma teadsin, ta suudab vaevu pisaraid tagasi hoida, nii et ma parem ei küsinud midagi.
HÜPE
Saime Szabiga üsna kähku aru, et kriit ei tekita üldse palavikku, see on ainult legend, sest sõime kumbki poolteist kriiti ära ja meil ei olnud viga midagi, kuigi me proovisime värvilise kriidiga ka, Szabi sõi ühe rohelise, mina punase, aga me ootasime ilmaasjata poolteist tundi kooli kõrval silla all, meil polnud midagi viga, ainult piss oli värviline, mul punane, Szabil roheline, aga kraadiklaasitrikki ei julgenud me enam teha, ema tabas mind viimane kord teolt, kui ma kraadiklaasi otsa gaasiküttetoru juures hoidsin, ja Szabil läks kahe nädala eest, enne mata kontrolltööd veel halvemini, sest ta hoidis seda laualambi elektripirni juures ja elavhõbe läks hetkega nii kuumaks, et kargas kraadiklaasi otsast välja, nii et isa peksis Szabit püksirihma pandlaga, ühesõnaga, see ei saanud kõne allagi tulla, aga midagi tuli ju välja mõelda.
Me teadsime, et kui me järgmiseks päevaks haigeks ei jää, on meiega lõpp, teised löövad meid koolis maha, sest selleks ajaks tuleb välja, et klassiraha, mille eest me esimese mai paraadile lippude ja loosungite jaoks materjali pidanuks ostma, olime kogemata nukuteatri keldrikorruse mängusaali automaatidel maha mänginud, sest Feri valetas, et nendel uutel masinatel võidab automaatselt iga kolmas mängija, sest just sellepärast nimetatakse neid automaatideks, ja kui me esimene kord proovisime, võitsime tõesti ühe kümneka, aga siis muudkui kaotasime ja lõpuks tahtsime ainult raha tagasi võita, kolmanda sajase vahetasime ainult sellepärast peeneks, et tagasi võita see, mille me kaotanud olime, peaaegu õnnestus ka, aga siis ei suutnud me „Ühekäelisel bandiidil“ rütmi tabada ja just siis, kui vajutasime, muutus ekstrasuperboonus nulliks, nii et me kaotasime kogu raha ja rääkisime rahavahetajale asjata, et see polnud meie raha ja andku tagasi, ta ainult irvitas ja ütles, et õnnemäng ongi selline ja kui me kaua möliseme, võime lõuga ka saada, ja kui ei taha rohkem mängida, siis kasigu me minema, sest võtame maksejõuliste mängijate eest koha ära, ja kui me siis Revolutsioonimärtrite teele jõudsime, vaatasime Szabiga teineteisele otsa ja teadsime mõlemad, et nüüd oleme tõesti tõsises jamas, ja siis ütles Szabi, et kõige parem oleks, kui me läheksime jaama ja sokutaksime ennast ühele kaubarongile ja sõidaksime Petrozsényi ja hakkaksime kaevuriks, sest ta on kuulnud, et seal võivad lapsed ka töötada ja kellegi käest ei küsita midagi, kui ta tööle tahab tulla, sest söekaevandustes on alati töölisi vaja, aga mina ütlesin, et ta võib minna, kui tahab, aga mina ei lähe, sest mul pole tahtmist kopsusilikoosi surra, jääme parem haigeks, sest kui me hästi teeme, õnnestub meil kogu esimesest maist pääseda, ja siis ütles Szabi, et olgu, ja et kriit tekitab palavikku, nii et me proovisime kohe järele ka, aga see polnud midagi väärt ja ma pissisin punasest kriidist asjata punast, see ei näinud üldse vere moodi välja ja lõhn polnud ka üldse selline, nii et me teadsime, et tuleks midagi muud välja mõelda, ja siis ütles Szabi, et kõige parem oleks, kui läheksime linnakaevu juurde ja prooviksime juua nii palju vett kui suudame, sest kui me joome jääkülma allikavett piisavalt kiiresti, siis saame kindla peale ühe ilusa korraliku kopsupõletiku, see tähendab aga vähemalt kolme nädalat haiglat, pealegi on kõigil meist kahju, nii et on kindel, et raha ei tule neile meeldegi.
Kaevu juures polnud eriti kedagi, ainult neli inimest seisid kannudega vett oodates, kuni nad neid täitsid, ronisime äravarastatud kuju postamendi otsa ja kord tegi Szabi nii, nagu oleks ta Revolutsiooni Tõrvikukandja, kord mina, mõte oli selles, et parem käsi tuli võimalikult kaugele välja sirutada, nagu oleks see tõepoolest tõrvikut hoidnud, samal ajal ei tohtinud üldse liigutada ja kuju võis korraga ainult ühe kruusakiviga visata ja sellega ka mitte näkku ja kes kauem vastu pidas, see oli võitnud, oli just minu kord, kui viimane järjekorras seisja ka oma kannu täitis, siis võttis Szabi peotäie kruusa, viskas mind terve kamaluga ja ütles, et lähme, sest kopsupõletik ootab, mina aga ütlesin, et olgu, hakaku peale, sest tema mõtles selle välja ja tegi kujumängus sohki, tema aga ütles, et teab niigi, et ma olen argpüks, küll tema juba näitab mulle, kuidas seda teha tuleb.
Vesi voolas mälestustahvli alt seinast välja mööda jämedat horisontaalset raudtoru, tahvlile oli kirjutatud, et siin kustutas oma janu Jánku Zsjánu, kuulus haidukk1, vaeste kaitsja, kui nad anastajate eest põgenesid, ja see ka, et see on ravivesi, rasedad naised ja imetavad emad ei tohi seda juua, nii et kui Szabi toru juurde kummardus, et jooma hakata, ütlesin talle, et pidagu kinni, ärgu rutaku, ta ei lugenud tahvlit, rasedad naised ei tohi seda vett juua, aga Szabi ei irvitanud nüüd üldse, kuigi ta muidu alati irvitas, ütles hoopis, et ärgu ma lollitagu, sest see on praegu surmtõsine asi, niimoodi tuleb teha, et suu on tihedalt vastu toru, et vesi ei saaks välja voolata, aga kohe ei tohi juua, vaid tuleb hakata lugema ja vähemalt sajani jõuda ja kui surve torus on juba nii suur, et vaevalt jaksad veel hoida, tuleb suu äkitselt lahti teha, sest siis läheb jääkülm vesi kohutavalt kiiresti kõrist ja söögitorust alla ja täidab ühe hetkega mao ja sellest jahtub organism nii maha, et kopsupõletik on garanteeritud, ja kes väga hästi teeb, see minestab silmapilkselt, aga teda ei tohi üles turgutada, vaid üksnes külma vett tuleb näkku pritsida, sest sellest tuleb ta kohe meelemärkusele, mina aga ütlesin, et olgu, ärgu rääkigu nii palju, vaid hakaku pihta, sest tuleks võimalust kasutada, et parasjagu pole kedagi vee järel, kui keegi meid nägema juhtub, siis ta kindlasti ei rõõmusta selle üle, et me proovime suuga allikatoru kinni katta, nii et Szabi ütles, et mul on õigus ja et ta hakkab siis peale, kummardus ilusasti toru ette ja surus suu vastu toruotsa, nii et ükski tilk ei voolanud välja, mina aga hakkasin valjusti lugema, et tema ka kuuleks, kui kaua ta peab veesurvet kinni hoidma, Szabi pea hakkas vahepeal ilusasti tasakesi punaseks minema, alguses ainult nii, nagu oleks ta narrimise peale punastanud, siis üha punasemaks, ma ei olnud veel viiekümne juureski, aga tema oli juba nagu punapeet, seejärel hakkas tasapisi siniseks muutuma, pani silmad kinni, ma nägin, et ta pigistas toru kahe käega, nägu oli juba täiesti sinine, olin alles kaheksakümne viie juures, kui ta korraga torust lahti lasi, vesi aga purskas sellise jõuga, et Szabi taarus, selg ees, riided said puhta märjaks, ma nägin, et ta ikkagi proovib juua, ta neelas suu ammuli vett, aga vesi läks suure surve tõttu kindlasti ninna, sest kui ta koolisärgi varrukaga oma nägu kuivatas, ütles ta, et see on jama, see on suur lollus, sest ta ei tunne kopsus üldse midagi, aga see peaks praegu valutama, nii et see meetod ka ei tööta, aga ta ütles ikkagi, et kui ma tahan, võin rahulikult järele proovida, äkki mul õnnestub, ärgu ma ainult tahtku torus nii suurt survet tekitada, piisab sellest, kui ma kinnipigistatud ninaga joon nii palju kui palju suudan, nii et ma ütlesin, et olgu, kummardusin ilusasti toru ette ja pigistasin
haidukk – Türgi ülemvõimu vastu võidelnud vabadusvõitleja Balkanimaades, Keskja Ida-Euroopas.
