järel käe kotti, kõik olid juba võtnud, ainult mina mitte, aga kommid ei olnud ikka veel otsas, neid oli veel palju järel, tööline vaatas minu poole, mis on, küsis ta, kas sa ei taha, astus siis minu juurde, hoidis kotti mu näo ees, ära solva mind, võta, ütles ta, raputasin pead ja ütlesin, et ei tohi kommi süüa, kuigi ma tegelikult komme väga armastasin, aga eelmisel päeval olin nii palju mentoolikomme söönud, et mul oli maiustustest süda täitsa paha, aga tööline raputas kotti, ole nüüd, ütles ta, mis tähendab ei tohi, pistis siis käe kotti ja võttis ühe karamelli välja, sirutas kahe sõrme vahel minu poole ja ütles, et ma suu lahti teeksin, tal oli väga suur käsi, ma nägin, et sõrmed on õlised, tahtsin end ringi pöörata, et ära joosta, aga siis tundsin, et keegi võtab mul selja tagant õlast kinni, see oli teine tööline, ta oli niimoodi mu selja taha tulnud, et ma tähelegi ei pannud, ta pigistas kõvasti mu õlga, kuulsin, et ta ütleb, et ma ei liigutaks, muidu rebib ta mu tükkideks, tehku ma kohe suu lahti, ta haaras ühe käega tagantpoolt mu kaelast, ma tundsin, kuidas ta pöidla ja nimetissõrmega külgedelt mu lõualuud pigistab, et ma suu lahti teeks, raputasin pead, proovisin teda hammustada, aga haare oli liiga tugev, siis kuulsin, et üks tööline hõikas, et mitte nii, pigista ta nina kinni, Traján, ja juba tundsingi, et ei saa õhku, sulgesin silmad, tahtsin karjuda, et laske lahti, sest mu isa peksab teid vaeseomaks, ma ei tahtnud suud lahti teha, tundsin, et mul kõrvus kohiseb, siis oli karamell korraga mu keelel, tööline pani selle kahe sõrmega mu suhu, ta sõrmedel oli kibe tubakamaik, mul hakkas sellest kõhus keerama, tahtsin välja sülitada, aga nad surusid mu suu kokku ja pigistasid jälle nina kinni, karamelli maiku ma ei tundnudki, ainult seda, et see koos paberiga mu hammaste vahel puruneb, siis lasid nad mu lahti, kukkusin maha ja tahtsin välja sülitada, aga suus polnud enam midagi, ainult seda kibedat tubakamaiku tundsin ikka veel, kurgus kraapis, aga ma ei tahtnud nutta, karjusin neile, et mu isa lööb teid selle eest maha, aga töölised ainult irvitasid, ja siis see, keda teine Trajániks kutsus, ütles, et küll nad mu isa lõusta üles taovad ja pidagu ma lõuad, muidu topib ta need karamelli täis, vaatas siis teiste poole, hea küll, poisid, ütles ta, sõite kommid ära, aga võtke nüüd teadmiseks, et ei saanud neid tasuta, maailmas ei saa midagi tasuta, kõige eest tuleb vaeva näha, ja seepeale noogutas ka teine, nii ta on, ütles ta, ja kes ei tööta, see ei söö, aga teie juba sõite, nii et nüüd ootab töö, ja kui ta seda ütles, läks ta ekskavaatori juurde, võttis selle tagaosast suure presentkompsu ja viskas meie ette maha, siin see on, ütles ta, tehke lahti, komps veeres meie jalge ette, see oli rihmaga kinni köidetud, kõik taganesid, keegi ei tahtnud seda puudutada, lihtsalt seisime seal, vaatasime töölisi ja nemad meid, Traján jõllitas muudkui mind, vaatas mulle otse silma, nägin, kuidas ta oma suud noolib, teadsin, et käratab mulle kohe peale, et ma pihta hakkaks, ta käsib mind, et ma võtaks ja rihma lahti harutaks, aga siis korraga pööras Traján ümber ja teine tööline ka, nad vaatasid tee poole, Suur Prodán jõudis just siis tagasi, tõi sigaretid, läks joostes Trajáni juurde, andis talle sigaretid ja allesjäänud raha, Traján pani kaks pakki ja raha ära, kolmanda paki viskas teisele töölisele, säh, Feri, mürgita sa ka ennast, ütles ta, vaatas siis jälle Prodáni poole, kas sa selle rõugearmilisega ei kohtunud, küsis ta, Prodán raputas pead, Trajáni-nimeline tööline sülgas, persse, Kirka, vana munn, ütles ta vaikselt, vaatas siis jälle Prodáni poole, hüva on, mis sa seisad siin, jaga ilusasti labidad välja, ja äigas jalaga presentkompsu poole, labidaid on piisavalt, kõigile jagub, nii et kärmesti, meil pole tervet päeva aega, ütles ta.
Seepeale Prodán kummardus, harutas kompsu lahti, selles olid lühikesed raudvarrega labidad, aga hästi palju, vähemalt nelikümmend tükki, nende pead ja varred olid musta emailvärviga värvitud, ta võttis ühe kätte, vaatas Feri-nimelisele töölisele otsa, mida te teha soovite, küsis ta temalt. Tööline viipas peaga metsa poole, mitte meie, vaid teie soovite, ütles ta, teate, ülal metsa all ehitatakse tervet uut rajooni, siit hakkab üks reoveekanal minema, selleks kaevate te igatahes ühe lõigu, niimoodi ühiskondliku tööna, et riigile diislit kokku hoida.
Prodán vaatas üles, kus, siin jalkaväljakul, küsis ta. Feri sülgas, siin jah, kohe mõõdame välja, kuhu see täpselt tuleb.
Prodán vaatas labidat ega öelnud midagi, siis tegi ikkagi suu lahti, aga see on meie väljak, ütles ta. Traján astus Prodáni juurde, muidugi, ütles ta, jäi tema ette seisma, just seepärast te tahategi kaevamises aidata, teie palusite, teie kool, ainult teie pärast hankisime labidad, nii et aitab mölast, igaüks võtku labidas, mida varem pihta hakkate, seda varem lõpetate, te olete lapsed, teil pole vaja leiba teenida, nii et teil on aega küll. Suur Prodán taganes seepeale sammukese, mina ei käi koolis, vaid töötan ehitusel, ütles ta, täna on pühapäev ja see on nagu aamen kirikus, et mina täna labidat kätte ei võta. Traján viibutas juba rusikat, aga lüüa enam ei saanud, sest teine tööline, see Feri astus ta kõrvale ja haaras tal käest, oota, see on nutikas poiss, pole vaja talle liiga teha, pakkus siis Prodánile karamellikotti, sa ei saanud kommi, ütles ta, võta.
Prodán ei tahtnud esialgu võtta, siis aga võttis ikkagi, ma nägin, et tal oli pihk karamelle täitsa täis, kui ta komme taskusse pani, pillas ta ühe äärepealt maha, Feri sirutas ikka veel kotti tema poole, võta julgesti, ütles ta, nii et Prodán haaras veel peotäie karamelle ja pani jälle taskusse, Feri kortsutas kotisuu kokku, hea küll, ütles ta, hiljem saad veel, praegu aita labidad laiali jagada, Traján mõõdab niikaua välja, kuhu kraav tuleb, aga Prodán ei liigutanud, vaatas ekskavaatoreid ja siis jälle Feri poole, kas ma võin ekskavaatorisse minna, küsis ta.
Feri kehitas õlgu, olgu, kui töö edeneb, võid minu pärast minna, käima võid ka panna, aga jaga nüüd ilusasti labidad laiali, mullatöödega tuleb juba pihta hakata, ära karda, nende koolidirektor teab ka sellest, ta lubas neil pärastlõunati siin töötada, nad käivad kõik kaheteistkümnendas koolis, kas pole, ütle teistele, et kuni nad siin töötavad, pole neil vaja koduseid ülesandeid teha, küll näed, nad veel rõõmustavad.
Prodán noogutas, hea küll, ütles ta, võttis maast ühe labida, andis Áronile, siis andis teistele ka, igaüks sai labida, mina ka, säh, Dzsátá, ütles ta, kasuta terviseks. Oma vennale ei andnud ta muidugi labidat, vaid kommi, vaatas tööliste poole, see on mu vend, ütles ta, tema aitab mind, Traján hakkas seepeale urisema, aga Feri üksnes noogutas, hea küll, teie kahekesi olete brigaadi juhid, aga kui töö ei edene, leiame teie asemele kedagi teist, te veel näete, kui ilus asi on selline vabatahtlik ühiskondlik töö, kui hea tunne on ehitada riiki, võite enda üle uhked olla, et saite kaasa lüüa, kuigi olete lapsed, kui te korralikult töötate, olete nädalaga valmis, see pole midagi, kui te veel Doonau kanalit näeks, noh, see on alles tõeline mullatöö.
Kui ta seda ütles, siis ma tundsin, kuidas mul hakkab kuum, pistsin käe tasku ja kompasin isa fotot, ma polnud veel kunagi kohtunud kellegagi, kes Dooanu kanali juures oleks töötanud, vaatasin Trajáni poole, nägin, et ta võttis mingi lehe välja, murdis selle lahti, vaatas jupi aega, siis haaras maast ühe labida, jalutas väljaku tagumisse serva, lõi ühe väravapostitähise juures maasse, mõõdetud, hõikas ta Ferile, siit läheb otse. Siis rivistasid Prodán ja Feri meid üles, polnud vaja suuruse järjekorras seista, peaasi, et ilusasti reas, üksteisest mitte liiga kaugel, kui kõik seisid, andis Traján Prodánile ka labida, olgu, ütles ta, sa ei pea töötama, ainult näita teistele, kuidas tööriista kasutada tuleb, löö aga ilusasti mulda.
Prodán alguses ei tahtnud, nägin sellest, kuidas ta labidat hoidis, et kõige parema meelega oleks ta töölistele kallale läinud, aga siis hakkas ta ikkagi kaevama, pildus mulda oma selja taha ja siis hakkasid teised ka tööle, mina ka, labidavart oli väga halb hoida, see hõõrus mu pihku, maa oli väga kõva, jalaga pidi sisse suruma, labidas aga oli nii lühike, et tuli kummarduda, mul hakkas varsti selg valutama, ühesõnaga, töö ei läinud eriti, aga mitte ainult mul, vaid teistel ka, mina mõtlesin kogu aeg Doonau kanalile, et kui raske võib olla tervet jõge mujale juhtida ja huvitav, mida mu isa seal teeb, sest ta oli paar korda kirja saatnud, aga neis kirjutas ta vaid niipalju, et tal läheb hästi, muud midagi, ühesõnaga, ma proovisin selle peale mõelda, vahepeal hakkas mu selg üha rohkem valutama ja pihud ka, aga tööd pooleli jätta ma ei julgenud.
