kinni ja aitas püsti tõusta ja me läksime ilusasti tasakesi ühe pingi juurde, millel oli nii iste kui seljatugi alles, istusime maha, ma tundsin, et pea käib ringi ja kõrvus kohises natuke, Szabi ütles, et tunneb ennast üsna sitasti, aga see on tema arvates ainult veest, sellest, et me korraga nii palju jõime, aga kopsupõletiku jaoks pole see vesi nagunii piisavalt külm, sellest võime parimal juhul kõhulahtisuse saada, see pole aga midagi väärt, ja siis ma tundsingi, et mul hakkab kõht valutama, pidin käe kõhu peale suruma, aga kui ma ettepoole naaldusin, läks see tasapisi üle, ja siis ütlesin Szabile, et see kopsupõletiku mõte on nõme, sellest ei tule midagi välja, kui me tahame skandaalist pääseda, siis tuleb midagi muud välja mõelda, midagi sellist, mis kindlasti töötab, ja siis Szabi ütles, et mul on õigus ja kõige parem oleks, kui me jalaluu murraks, mina aga ütlesin talle, et ta on puhta loll, sest jalaluumurdu ei saa simuleerida, aga tema ütles seepeale, et ei saa jah, noh, aga ega me kopsupõletikku ka simuleerida ei tahtnud ja kui me tõesti sellest rahaasjast pääseda tahame, siis simuleerimisega me kaugele ei jõua, ma ju nägin, et kriidist polnud midagi tolku, lähme parem metsa alla pooleli jäänud ehituse juurde, sinna, kus nad mitte ainult kanalisatsioonikraavi ei kaevanud, vaid juba jämedad betoontorud ka maha panid, sest kui me alla hüppame, siis on kindel, et murrame hüppeliigese, ja et kipsiga käia saaks, see võtab vähemalt nädala, aga mina ütlesin, et jalaluumurd on liiga ohtlik, sellest võib tõsine jama tulla, Szabi hakkas irvitama ja ütles, et ma olen argpüks ja et tal on juba kaks korda jalaluumurd olnud ja ükskord oli tal pealuumurd ka ja võtku ma teatavaks, et see polegi nii halb, ainult see on paha, kui kips kõvastub, sest on nii kuum, nagu põletaks, aga pärast saab igatahes päris palju logeleda ja see on ka väga hea, et kipsi alt saab kudumisvardaga sügada ja kui vihma sajab, siis ei pea kooli minema, kehalise tunnis saab aga jooksmisest veel pool aastat viilida sellega, et ei tohi jalga koormata, ja kui ma ei julge seda teha, siis ta räägib kõigile, missugune argpüks ma olen, et kardan jalaluumurdu, siis ma ütlesin, et olgu vait, ma ei ole argpüks, ja siis ütles Szabi, et olgu, pärast hüpet räägime, ja me hakkasime ehituse poole minema.
Me ei saanud väga kiiresti minna, sest meil oli kõht ikka veel vett täis, ma tundsin iga liigutuse juures, et see mulksub mu kõhus, korra pidime sellepärast seisma jääma, et Szabil oli vaja pissida, korra aga sellepärast, et mul keeras kõhus niimoodi, et ma peaaegu oksendasin, aga siis jõudsime lõpuks üles ehituse juurde, Szabi teadis, kus saab laudplangust läbi minna, sest oli seal korra Bergmanni toru järel ja karbiidi kogumas käinud, ta ütles, et ma ei kardaks, sest vahiputkas ei ela ammu enam kedagi, ja kanalisatsioonikraavi ei olnud raske leida, sest selle ühel küljel oli muld kõrgesse valli aetud, Szabi läks ees, ronisime mullavalli tippu ja vaatasime sealt alla kraavi, kraavis olid juba jämedad betoontoru osad sees, aga need ei olnud veel kokku tsementeeritud, ja siis ütles Szabi, et ta õigupoolest kahetseb, et me klassikollektiivi hätta jätsime ja et tal on väga kahju, et teised ei saa meie pärast loosungivõistlusest osa võtta, sest see klass, kes teeb kõige ilusama loosungi, võidab kahenädalase preemialaagri mere ääres, ja siis ütlesin mina, et mul on ka kahju, sest ma oleksin väga tahtnud mere äärde saada, aga siis vaatasin jälle alla betoontorudele ja mulle tuli pähe, et nendes ei hakka kunagi midagi voolama, ei vesi ega solk, sest seda elamurajooni ei ehitata kunagi valmis, ja siis ütlesin Szabile, et ärgu muretsegu, sest võistlust poleks nagunii võitnud meie, vaid mõni klass kolmandast koolist, sest tavaliselt võitis kõik asjad kolmas kool, sest seal käivad parteiaktivistide lapsed, klassi pärast pole aga mõtet kurvastada, sest sellist asja ei saa juhtuda, et üks klass ei osale loosungivõistlusel või rongkäigul, kui käsk on antud, nii et on kindel, et küll klassijuhataja hangib kusagilt materjali ja nad teevad selle ära, sest ega tema ka taha jamasse sattuda, ja siis küsis Szabi, et kas see on kindel, mina aga ütlesin, et kindel see, hüppame siis juba, sest kui me siin kaua seisame, siis lööme põnnama, ja Szabi ütles, et olgu, loeme valjusti kolmeni, kolme peal hüppame korraga, ja siis vaatasime mõlemad veel korra kraavi, oli näha, et see on üsna sügav, sealt, kus me seisime, võis neli meetrit ka olla, ja siis hakkasime mõlemad korraga lugema, aga Szabi jäi kahe juures seisma ja ütles, et paneme silmad kinni ja hakkame otsast peale, nii et panime silmad kinni ja hakkasime otsast, ja siis tuli mulle äkki pähe, et kui me mõlemad alla hüppame ja tõepoolest jalad murrame, siis ei saa me kraavist välja ronida, tahtsin Szabile öelda, et oodaku, aga kui ma selle välja sain öeldud, oli Szabi juba hüpanud, kui ma silmad lahti tegin, nägin parajasti, et ta tõukas nii kõvasti, et hüppas peaaegu kraavist üle, aga hüpe ei olnud ikkagi piisavalt pikk, Szabi lendas õlaga vastu kraavi vastasseina, kukkus kraavi betoontoru peale, karjatas valjusti, haaras kahe käega pahkluust, lamas seal külili betoontoru kõrval ja hoidis ikka jalast kinni, hüüdis mu nime ja oigas väga valjusti, nuttes, ma hüüdsin talle, et oodaku, ma ronin kohe alla, ta vaatas üles, ta silmad olid pisarais ja ta ütles, et mingu ma vittu, ma olen sitane argpüks, et ma tal üksinda hüpata lasin, aga mina vastasin, et olgu vait, ma nägin, et ta tahtis kraavist üle hüpata, et ta ei tahtnud üldse sisse hüpata, ja kui mul poleks olnud rohkem aru peas kui temal, siis poleks praegu kedagi, kes kiirabi järele läheks, aga Szabi muudkui vandus edasi ja samal ajal korrutas, et jalg valutab kohutavalt, mina aga hõikasin, et see on talle paras selle eest, et ta mind haneks tahtis tõmmata ja oodaku, ma lähen kutsun kiirabi, kuigi õigupoolest ei vääri ta seda, hakkasin tagasi majade poole jooksma ja teadsin, et homme ütlen koolis, et sellepärast pole seda raha, et poole pidin kiirabile andma, et nad vaese Szabi haiglasse viiks, teise poole aga andsime arstile, et ta Szabi luid ilma tuimestuseta paika ei paneks.
MAAILMALÕPP
Meie, väravavahtidega, tegeles Gica-onu eraldi, me pidime iga kord tund aega varem treeningule minema, peamiselt tegi ta meiega kiirusharjutusi, pidime palju hüppama ja pikali viskuma, püsti hüppama ja pikali viskuma, püsti hüppama ja pikali viskuma, ja tal oli see väravavahipiinamise masin, tema leiutis, rauatehase töölised tegid selle talle valmis, pika raudtoru otsa oli kinnitatud pall, mis oli liiva täis pandud, seda siis lükkas ta meile ette, kogu see asi oli monteeritud telje külge, keerles ümber selle, lõi armutult kõvasti, teadsime Janiga, et kui me palli kätte ei saa, tabab ta meid pähe ja murrab meie kondid, Gica-onu käes oli juba lapsi surma saanud, räägitakse, et temast sai seepärast noorte treener, et täiskasvanud mängijad ei kannatanud tema jõhkrutsemist, kord võeti ta kinni ja peksti poolsurnuks, sestpeale ei võinud ta enam rauatehase suurt võistkonda treenida, tal oli lubatud ainult meie, üheteist-kaheteistaastastega töötada.
Mais olime eelmängudes, Gica-onu tegi iga päev trenni, hankis tõendeid, esimeseks neljaks tunniks polnud vaja kooligi minna, kõik teadsid, et rauatehase võistkond peab edasi saama, ei saa olla, et me välja langeme, Gica-onu ütles ka, et kui me Murrangule, armeevõistkonnale, peksa ei anna, siis on kõik, lõpp, pärast matši taob ta kõigil raudkangiga jalad puruks, tal nagunii ükskõik, sest trenn on tema elu ja kui me välja langeme, siis on lõpp, nii et pärast seda hakkavad kõik karkudega koolis käima, ta näitas raudkangi ka, virutas sellega vastu planku, laud murdus pooleks, ütles, et meie kondid lähevad ka niimoodi kildudena puruks, pole inimest, kes need kokku paneks. Me teadsime, et ta ei valeta, peret tal siis enam polnud, ta elas noortevõistkonna klubiruumis, nii et me teadsime, et ta räägib tõsiselt, valmistusime selleks matšiks väga, kõik jooksid, keegi ei julgenud viilida, kõik kartsid oma jalgade pärast, mina jooksin ka, kuidas suutsin, kuigi ma teadsin, et ma kindlasti matšil ei mängi, sest olin ainult varuväravavaht, Jani oli päris väravavaht, kuigi ta oli Jehoova tunnistaja, õigupoolest polekski ta tohtinud rauatehase võistkonnas mängida, sest isa ei lubanud tal pioneeriks astuda, aga ta kaitses nii hästi, et Gica-onu läks seltsimees direktori juurde ja korraldas ära, et ta mängida võiks, ja peaaegu kõigil matšidel kaitses tema, sest tal oli palju parem pallitunnetus kui mul, isegi siis, kui ta vormiski polnud. Ühesõnaga, me treenisime väga kõvasti, sest kartsime Gica-onu, aga teadsime, et nagunii on ükskõik, Murrangut pole võimalik võita, neid toetab armee, seal mängivad puha sõjaväelaste lapsed, relvajõud annavad neile kõik ja kohtunikele annavad ka kõik, Murrang oli meistrivõistlustel võitmatu, ühesõnaga, me teadsime, et meil pole võimalustki, ja kartsime väga.
Jani kartis isegi rohkem kui mina, Gica-onu pidas veel võistluspäeva hommikulgi meile, väravavahtidele, eraldi treeningu ja kui me koidikul
