pihta, küll nemad siis ülejäänu korraldavad, nii et pärast seda ei teinud Prodán kellelegi haiget, kõndis ainult meil järel ja vaatas, kuidas me töötame.
Töölised laotasid vahepeal ekskavaatori kõrvale teki maha, lesisid seal, Traján suitsetas, Feri aga sõi midagi, kui korra taha vaatasin, siis istus Prodán ka sinna nende kõrvale ja ainult tema vend jalutas veel meie taga, kui ma uuesti taha vaatasin, nägin, et nad mängivad kaarte.
Korraga Áron kukkus, ta tahtis just labidat maasse suruda, aga tald libises labida pealt maha ja jalad läksid alt ära, ta kukkus külili maha ja lihtsalt lamas seal, üks jalg augus, nagu ei tahaks ta üldse püsti tõusta, siis jätsid kõik töö pooleli ja pühkisid laupa, me seisime ümber Ároni ja Öcsi küsis, et mis viga on, aga Áron ei ütelnud midagi, üksnes raputas pead.
Siis tõusis üks töölistest, Feri, püsti, tuli sinna, vaatas Áronit, nõrgad olete, ütles ta, Doonau kanali juures ei peaks te päevagi vastu, siis ütles, et olgu, paus, võime veerand tundi vahet pidada ja proovigu me niikaua ennast kokku võtta, muidu on ta meiega rahul, sest me töötame korralikult, ja et ärgu me kartku, lõunaks võime koju minna, aga pärast lõunat peavad kõik tagasi tulema, sest töö kestab pimedani, ja seda ütles ka veel, et nad kirjutasid kõigi nimed paberile üles ja selle ka, kus keegi elab, ja kes tagasi ei tule, sellele lähevad nad eraldi järele, sest ühiskondlikku tööd ei tohi keegi saboteerida.
Siis pöördus tööline ümber ja läks ekskavaatori juurde, teised aga istusid maha Ároni kõrvale, kõik puhkasid, üksnes Jani tonksis põlvega palli, tal oli selline pallitunnetus, et võis kuitahes palju kordi seda teha. Mina istusin ka maas, vaatasin auku, mille ma kaevanud olin, see polnud üldse sügav, selle seinas paistsid väikesed kivid ja rohuliblede valged juured, siis võtsin isa foto välja ja vaatasin seda ka, see oli suurest käperdamisest juba määrdunud, aga tema nägu oli ikkagi hästi näha, varem ütlesid kõik, kui väga ma isale sarnanen, kord silmitsesin end pikalt taskupeeglist, niimoodi, et panin isa pildi enda kõrvale ja nägin tõesti, et mu lõug ja suu on täpselt selline nagu tema oma.
Ühesõnaga, ma istusin parajasti ja vaatasin pilti, kui üks tööline korraga mu kõrval seisma jäi, tema saapapaela järgi sain aru, et see on Feri, ta kummardus ja haaras isa foto mu käest, mida sa vaatad, küsis ta, vaatas siis pilti, hoidis seda silmadele hästi lähedal, nagu keegi, kes ei näe hästi, kes see on, su isa või, küsis ta, ja mina ei vastanud, ainult noogutasin ja tundsin, et lähen üle kogu keha kuumaks, mu kõrvad läksid tuliseks ja ma ei suutnud midagi öelda, ei seda, et jah, ega seda, et ei, ainult noogutasin ja mu kõht tõmbus krampi ja oli täiesti selline tunne, nagu oleks mingi klimp mu kõhust läbi söögitoru ja kaela ülespoole liikuma hakanud, ja kui see mu kurguni jõudis, tegin ma ühekorraga suu lahti ja küsisin, et ega te ei tunne teda, aga mu hääl värises väga, tema on ka seal Doonau kanali juures, teie tulite ka sealt, kas pole?
Siis pani tööline nimetissõrme suule, kummardus lähemale ja tegi tss!, siis sosistas, et see on riigisaladus, samal ajal pilgutas mulle silma, siis ei öelnud tükk aega midagi, vaatas ainult pilti, keerutas seda siiasinna, nagu ei näeks ta korralikult, vahepeal noolis mitu korda suud, vangutas siis pead, ajas end sirgu ja hüüdis teisele töölisele, tule siia, Traján, vaata seda, sa ei usu oma silmi!
Traján pani leivatüki, mida ta näris, tekile maha, tõusis püsti ja tuli meie juurde. Kui ta sinna jõudis, andis Feri sõna lausumata foto tema kätte, vaata tähelepanelikult, esimese hooga ei saa arugi, aga vaata korralikult, ütles ta. Siis vaatas Traján ka tükk aega pilti, keerutas siiasinna, raputas siis pead, mida ma nägema peaksin, küsis ta, ma ei näe midagi. Feri noolis seepeale jälle suud, sest sa oled pime, sellepärast, ütles ta, torkas näpuga mu isa näkku, vaata suud, siis saad aru, et see pole keegi muu kui Kirka. Traján kibrutas seepeale laupa ja vaatas pilti, siis naeratas äkki, ah sa kurat, tõesti, olgu ma neetud, kui see Kirka pole! Selle peale hakkas Feri ka noogutama, tõmbas pildi Trajáni käest ära, Kirka jah, ütles ta, ja vaata, kui noor ta oli, vaata, ta nägu oli veel puhta sile, ei usukski, kui ise ei näeks, jäi siis vait, vaatas minu poole, etskae, sina oled siis Kirka poeg, ütles ta, sirutas käe ja kui ma seda surusin, patsutasid nad mulle õlale, sa võid oma isa üle uhke olla, ütles ta, ta on väga korralik inimene.
Ta surus tugevasti mu kätt, aga see polnud valus, kas te tunnete teda, tõesti tunnete, küsisin ma. Traján noogutas, muidugi tunneme, ütles ta, ta tuleb kohe siia, tema toob putka, milles me elama hakkame, andis foto tagasi minu kätte, säh, pane ära, ütles ta. Kas ta tuleb tõesti siia, Jumala eest, küsisin ma, ja kuulsin ise ka, kui väga mu hääl väriseb, tundsin, et kogu mu ihu väriseb, nagu siis, kui inimesel on külmavärinad. Feri vaatas siis uuesti minu poole, mis sa ütlesid, mis su nimi on, küsis ta. Ütlesin talle oma nime, Feri noogutas, jah, ta rääkis sinust, õige jah, kas pole, Traján, sa ju mäletad ka, ütles, et pole sind ammu näinud ja et ta otsib su üles ja tõi sulle midagi.
Kui ma seda kuulsin, hakkas mul korrapealt pea ringi käima, ma vaatasin maha kingade peale, nägin, et kõik käib ringi, mullakamakad ja rohulibled, kivikesed ka, kõik keerles, ma oleks äärepealt kukkunud, aga Traján võttis mul ümbert kinni, olgu, ütles ta, rahune maha. Aga mina värisesin ikka veel, mulle tulid meelde isa kirjad, need postkaardid, ja see, kuidas ema teda alguses tagasi ootas, ta võpatas alati, kui kella helistati, sest uskus iga kord, et isa lasti koju, te valetate, ütlesin, kui isa oleks tagasi tulnud, siis oleks ta mind juba kindlasti üles otsinud, ta oleks koju meie juurde tulnud, minu isa ei kutsuta Kirkaks, minu isa ei ole teie sõber.
Feri võttis siis mul õlgadest kinni ja keeras mind enda poole, rahune maha, ütles ta uuesti, mis ajast sa pole oma isa näinud? Ütlesin, et peaaegu üheksa kuud, tööline noogutas, üheksa kuud Doonau kanali juures on väga pikk aeg, ütles ta ja küsis siis, kas ma tean, mis on mustad rõuged, ja mina ütlesin, et tean, üks haigus, mida enam ei ole, ja siis ütles tööline, et jah, muidugi, kummardus veel lähemale ja hakkas sosistama, nii et ma sain vaevu aru, mida ta räägib, ja ta sosistas, et on näinud inimesi mustadesse rõugetesse suremas, sest kanali juures lööb see haigus siin-seal välja, eriti ümberkasvatuslaagrites, aga nendest ei tohi keegi rääkida, ja et mu isa nakatus ka seal ja peaaegu suri sellesse, aga see oli tema õnn, et ta sellepärast välja lasti ega tehtud kogu ümberkasvatust temaga lõpuni, sest siis ta ei mäletaks midagi oma varasemast elust, nõnda muutus nakkuse tõttu ainult tema nägu, aga niivõrd, et teda pole võimalik äragi tunda, ja ta häbeneb sellepärast väga ega kirjutanud seepärast ega julgenud ka külla tulla, sest ta kardab, mida me talle ütleme, ta peab veel julgust ja jõudu koguma, aga kui ta nüüd tuleb ja putka toob, näen ma niikuinii oma silmaga, ja ütles siis uuesti, et ma ei kardaks, pakkus mulle karamellikotti ja ütles, et ma võtaks ega kardaks, sest küllap ma vere häält ikka tunnen ja kui ma piisavalt julge olen, saab kõik korda.
Siis istusid kaks töölist tekile tagasi, Traján kolkis kaht labidat kokku ja hüüdis, et paus on läbi ja et tund aega tuleb veel töötada, siis võivad kõik koju lõunale minna ja alles kahe tunni pärast tuleb tagasi tulla.
Hakkasime uuesti kaevama, mul käis ikka veel pea ringi ja labidas oleks nagu iseenesest mu käes liikunud, pildusin aina mulda enda selja taha ja vaatasin kogu aeg teed, aga kedagi ei tulnud ja ma ei tahtnud alatasa sinna vaadata, aga ei saanud teisiti, siis panin silmad kinni, sest ma ei tahtnud seda tühja teed näha, tegin ainult siis lahti, kui ma labida maasse vajutasin, aga seegi ei aidanud, sest nägin ka suletud silmi isa nägu ja kui muld murenes, mõtlesin rõugetele ja ma ei tahtnud ville kujutleda, siis kuulsin korraga krapihäält, vaatasin üles ja nägin, et putka läheneb, kaks eeslit tõmbas seda ja ühele oli krapp kaela seotud, putka oli päris suur ja halliks värvitud ja ees katusel istus keegi, ta oli tekki mähitud ja suunas eesleid pika kepiga, siis pudenes mul labidas käest ja ma vaatasin seda kuju, tal oli sirmiga kaevurikiiver peas ja ma ei näinud ta nägu, tema hoiak ei olnud üldse tuttav, putka jõudis üha lähemale, keeras jalkaväljakule, ajaja nägu polnud ikka veel näha, ma ronisin august välja, seisin seal serva peal ja ootasin, tundsin, et mu jalad värisevad ja käed ka värisesid, siis sikutas
