oli üks suur rõugearm, näojooni ei paistnudki üldse, sest rõugearmid olid väga sügavad ja puutusid üksteisega kokku ja need olid mingisuguse valkja salviga sisse määritud, sellest läikis kogu ta nägu rasvaselt, kui ta nägi, et ma teda vaatan, naeratas ta mulle, ma tahtsin üksnes ta silmi ja suud näha, siis ma juba teadsin, et see pole mu isa, ta ei ole mu isa, ta ei saa olla mu isa, aga ikkagi astusin veel sammu tema poole, avasin suu ja ütlesin isa, kuigi ma teadsin, et ei näe mitte oma isa ja töölised valetasid, aga ütlesin ikkagi ja sellest, et ma selle välja ütlesin, tundsin hetkeks, et see on siiski mu isa, sest ta naeratas ikka veel ja sellest ehmusin ma veel enam, tundsin, et mul hakkab külm, siis puhkesid kõik korraga minu ümber naerma, Traján ja Feri ja Prodánid ja teised ka, ka see rõugearmiline tööline, kellest ma nüüd juba kindlasti teadsin, et ta pole mu isa, kui see vali naer mind igast suunast ümbritses, pistsin käe tasku, võtsin isa pildi kätte ja tundsin, et hakkan kohe nutma, surusin hambad kokku, pöördusin ümber ja hakkasin paneelmajade poole jooksma, kuulsin ikka veel, et nad irvitavad mu üle ja ma ei teadnud, mida ma emale ütlen, ainult jooksin ja soovisin, et ma kunagi koju ei jõuaks.
MUUSIKA
Istusin pingil meie paneelika taga künkal, seal üleval jalgraja ääres, ja tagusin parajasti pooliku tellisega oma uue kalapidemega liigendnoa kruvi, tera täitsa logises, kui ma selle puusse või kuhugi torkasin, lõksatas see peaaegu alati kokku ja ma kartsin, et see lõikab mulle sõrme, ühesõnaga, proovisin seda parandada, aga tellis ei olnud piisavalt kõva, asjata tagusin kruvipead, sellest polnud mingit tolku, ainult mu koolipüksid ja käed said üleni tellisetolmuga kokku.
Pärastlõunati ei käinud jalgrajal palju inimesi, olin seal juba pea pool tundi istunud, üksnes Miki-onu läks linnakaevu poole, ütlesin talle tere, sest ma ei kartnud teda, kuigi teised rääkisid sellest, mida ta sõja ajal teinud oli, veel enne, kui ta nägemise kaotas, ükskõik, minuga oli ta alati kena olnud, praegugi, kui ma teda tervitasin, jäi ta seisma ja viipas oma valge kepiga minu poole, öeldes, et servus, Dzsátá, ta tundis kõik kohe hääle järgi ära, vaatamata sellele, et ta oli pime, teadis ta teed paremini kui paljud teised, tal oli kolmeliitrine sangaga kann kaasas, teadsin, et ta läheb linnakaevu juurde sellepärast, et keegi oli talle kunagi valetanud, et kui ta aasta läbi iga päev kolm liitrit Kuningakaevu vett joob, saab ta nägemise tagasi, ühesõnaga, peale tema ei kohanud ma kedagi, istusin seal ja tagusin oma taskunuga ja mõtlesin, kui halb oleks pime olla, igaveses pimeduses elada, nii et ainult kepiga näed, ja just siis, kui ma sellele mõtlesin, pani korraga keegi selja tagant mulle käed silmadele.
Ootasin, et ta küsib, kes on, ma juba proovisin arvata ka, ta kattis mu silmad korralikult kinni, nii et ma ei näinud midagi, käsi oli tal üsna suur, seda tundsin ma kohe ja seda ka, et ta sõrmed on suitsulõhnalised, Jani ei saanud see olla, sest tema ei suitseta, Feri ka mitte, sest tema oli nädalaks vanaema juurde läinud. Hea küll, ütlesin, Laci, lase lahti, näed, arvasin kohe ära, kes sa oled, ent kaks pihku liibusid ikka mu silmadele, tundsin, nagu oleks ta üha tugevamini surunud, hea küll, sa siis ei ole Laci, aga ära tee sohki, sest kui sa ei küsi, kes on, millest ma su siis ära peaks tundma?
Aga sellegi peale ei öelnud ta midagi, vaid hakkas aeglaselt mu pead tahapoole painutama, nii et mu kael täitsa pingule läks, selg aga vastu pingi seljatuge pressis, mine kanni, ütlesin, mine kanni, kurat küll, ära tee sohki, ma löön su maha, aga ta ei lasknud ikka veel lahti, proovisin pead ära tõmmata, aga ta hoidis kõvasti, ütlesin talle, et vaadaku ette, mul on nuga, ja siis tundsin korraga ta hingeõhku oma kaelal, kui ta päris mu kõrva juurde kummardus ja sosistas, et jah, Dzsátá, sul on nuga, see see viga ongi, sest see pole sinu nuga, selle noa petsid sa mu venna käest välja, ja kui ma ta häält kuulsin, teadsin kohe, et see on Suur Prodán.
Ütlesin ruttu, et hea küll, Prodán, ma annan tagasi, annan kohe tagasi, ainult lase lahti, ehmatasin täitsa ära, sest Suur Prodán on kõige tugevam poiss kvartalis, kui ta koolist välja visati, saatis isa ta tööle ja see oli ta väga tugevaks teinud ja ta võis ükskõik kellele peksa anda, ta ei kartnud kedagi, ühesõnaga, Prodán võttis siis oma peod mu silmadelt ära, haakis käsivarre mu kaela ümber ja painutas mu pead tahapoole, nii et sain vaevu hingata, samal ajal sirutas ta teise käe välja ja võttis noa mu käest ära. Ma peaks sulle kere peale andma, ütles ta, lasi siis kaelast lahti, tuli ümber pingi ja jäi mu ees seisma, tal oli suur kandiline seljakott, selline nagu koolikott, ainult suurem, ta võttis selle õla pealt ja pani pingiservale minu koolikoti kõrvale, samal ajal noa küljest tellisetolmu oma pükstesse pühkides, vaata, mis sa sellega tegid, ütles ta ja raputas pead, ma peaks sulle lõuga andma, ütles ta, aga ei andnud, istus ainult minu kõrvale pingile, olgu, ütles ta, võib-olla ma praegu ei puutu sind, aga kui ma veel korra kuulen, et sa mu vennaga kaarte oled mänginud, siis löön su maha, saad aru, praegu võtan ainult su raha ära, nii et kraami kõik oma taskust ilusasti lagedale, mina ei vastanud seepeale, raputasin ainult pead, teadsin, et mul pole raha, aga pistsin ikkagi käe taskusse ega leidnud tõepoolest midagi ja siis ütlesin ka Prodánile, et mul ei ole raha, aga kui oleks, siis annaksin talle, ausõna annaksin, ja kui ta päeva ootab, siis võib-olla saaksin natuke hankida, aga praegu pole mul tõepoolest midagi, Prodán raputas selle peale pead, ära valeta mulle, Dzsátá, ütles ta, viipas siis noaga, et ma püsti tõuseks, näitas, kuhu seisma pean, sinna keset rada, vaatame nüüd, ega sa ei kõlise, ütles ta, noh, hüppa natuke ilusasti ühe koha peal, ütles ta ja viipas, et võin alustada, viibutas ka, et üles-alla, üles-alla, aga mul tõepoolest ei olnud mingit raha, nii et hüppasin rahulikult, teadsin, et niikuinii ei kõlise mu taskus midagi, Prodán võis seda ka teada, aga lasi mul ikkagi pea kaks minutit hüpata, mul oli täitsa palav, kui ta lõpuks viipas, et aitab küll, tundsin, et olen higine, hea küll, ma näen, et sa ei valetanud, ütles ta, võid nüüd maha istuda.
Raputasin pead, ma ei saa siia jääda, pean koju minema, ütlesin, aga Prodán ainult rehmas, et persse, Dzsátá, ma ütlesin, et võid maha istuda, ja põrutas peoga pingilaudadele, nii et ma istusin maha, aga ei vaadanud Prodáni poole, silmitsesin pigem oma räbaldunud tenniseid, ootasin, et mis saab, aga Prodán ei öelnud tükk aega midagi, tegi siis lõpuks ikkagi suu lahti, kas on tõsi, Dzsátá, et sa õppisid kaks aastat klaverit, küsis ta. Ma arvasin, et kuulen valesti, aga ei küsinud üle, ainult noogutasin, mulle tuli meelde klaveriõpetaja ja tema pillirookepp, kui ta sellega aeg-ajalt vastu mu õlga või kätt siraka tõmbas, kui ma seda nii ei hoidnud, nagu peab. Vaatasin Suure Prodáni poole, see polnud aastatki, ütlesin ma, kui mu isa ära viidi, pidime pianiino maha müüma, sest raha oli vaja, Prodán lõi mulle selle peale vastu selga, Dzsátá, kurat küll, sa õppisid terve aasta klaverit, ütles ta, siis sa pead vägagi oskama, nii et hakkad mind ka õpetama, sest kuu aja pärast on suvine aeg, hakatakse pulmi pidama ja selleks ajaks pean ära õppima, selleks ajaks on väga vaja osata.
Raputasin pead, see pole võimalik, ütlesin, üks kuu on liiga lühike aeg ja ma ei oska nagunii enam midagi, varem oskasin ka ainult koerapolkat, sedagi kehvasti, kui ma seda ütlesin, oleksin äärepealt irvitama hakanud. Suurel Prodánil olid kohutavalt suured labidakäed ja ta rusikas oli puhta marraskil alalisest telliste ladumisest ja kaklemisest, proovisin kõhtu sisse tõmmata, et ma ei peaks nii väga irvitama, su käed on klaverimängimiseks liiga suured, ütlesin, mu suunurk kippus ikka ülespoole kõverduma, aga ma ei tahtnud, et Prodán mind kõhtu lööks, nii et ma ikkagi ei irvitanud, klaveri jaoks on vähemalt kolme aastat vaja, ütlesin. Prodáni nägu tõmbus selle peale irvele, ära jama, Dzsátá, rattaga sõitma võib kolme päevaga õppida ja ma ei tahagi klaverit mängida, kust ma selle klaveri võtaks, ma tahan, et sa mind sellega õpetaks, äigas siis küünarnukiga suurele mustale kotile, mille ta enne enda kõrvale pingile oli pannud, selle kuradi lõõtsaga, sellega, ütles ta ja äigas kotile uuesti küünarnukiga, tõstis siis koti rihmapidi põlvedele, tegi lahti ja võttis sellest välja kokkusurutud akordioni, siin ta on, ütles ta, isa hankis, ta tahab mu ehituselt ära võtta ja pulmadesse mängima saata, räägib, et seal on päratu suured rahad, pillimäng pole üldse töö ka, nii et võime kergesti rikkaks saada.
Selle peale vaatasin akordioni ja mu naeruisu läks täiesti üle, siis sul on kindlasti hea
