kõrvakiilu, et õunasüda mu käest maha kukkus ja mul hakkas pea ringi käima, pidin nagist haarama, et mitte kukkuda, siis ütles Gica-onu, et ma ei valetaks talle, sest ta kuulis iga sõna, üleüldse teab ta meist kõike, ta teab, et me tahtsime treeningult viilida ja ta kuulis väga hästi, mida see kolonel meile valetas, on näha, et me usume teda, kuidas me saame nii idioodid olla, me oleme väärt, et ta meid maha lööks, et ta haamriga meie peast sellegi arunatukese välja peksaks, võtku me teatavaks, et sõdurid tulid ainult selleks, et me pähe saaks, nad tahavad meid ära hirmutada, et me ei julgeks korralikult kaitsta, või et hoidugu me kontaktist palliga, kui Gica-onu selle välja ütles, sai ta nii vihaseks, et lõi ühe pingi pikali, nagi pingi kohal kukkus ümber ja oleks peaaegu akna ära lõhkunud, siis jäi Gica-onu vait ja raputas pead, saagu me ometi aru, et kolonel valetas, kui selles reaktoris tõesti õnnetus oleks olnud, siis me enam ei elaks ja üleüldse ei lubaks partei, et matš toimuks, sest kõik teavad, et noored on riigi tulevik, riigi suurim varandus, ja seda varandust ei seaks partei mingil juhul ohtu. Siis istus Jani ühele pingile ja võttis rätiku näo eest ära, ta suu ja lõug olid puhta verised, ja ta ütles väga vaikselt, et isa ütles talle, et maailmalõpp on tulekul ja et see algab tuumasõjaga, tuumarünnakuga, ja tema teab, et kolonel ei valetanud, sest ta ütles Jumala eest ja sõdurid on ateistid ega tohi öelda, et Jumal, ja kui nad seda ütlevad, siis peavad juba nemadki tundma, et maailmalõpp on käes ja miski muu enam ei loe.
Gica-onu läks sinna, jäi Jani ees seisma, põrgatas korra palli, võttis siis kahe käega pallist kinni ja ütles Janile, et tõusku püsti, aga Jani ei liigutanud, raputas ainult pead, Gica-onu põrgatas jälle palli ja karjus siis, et ta ei hakka seda kordama, tõusku püsti, kuradi Jehoova tunnistaja selline, Jani tõusis püsti ja viskas rätiku maha ja siis Gica-onu ütles, et hea küll, ta saab aru, et kolonel meid ehmatas, aga nii arad ei tohi me ikkagi olla, ja kui Jani vabandust palub, siis ta ei pahanda tema peale, teised on kohe siin, vaja on matšiks valmistuda, aga Jani raputas pead ja ütles, et maailmalõpp on kohal ja tema vabandust ei palu, ja siis põrgatas Gica-onu jälle palli, pani ühe käe taskusse ja ütles, et tahtis need alles enne matši Janile anda, aga need on ehtsad koondise väravavahikindad, Gica-onu kaitses kord nendes, kui ta koondises oli, ja sirutas kindad Jani poole, et palun, pane kätte, küll see sind kiirguse eest kaitseb, ja Jani raputas pead, karjus, et pole vaja ja sülitas kinnaste peale, ma nägin, et ta sülg oli puhta verine, ja siis Gica-onu röögatas väga kõvasti, polnud võimalik arugi saada, mida, ja virutas kindad kogu jõust Janile näkku, astus siis sammu tagasi ja lõi põlvega palli Janile kolmnurka, siis tõmbus Jani kägarasse, kui pall tagasi põrkas, tahtis Gica-onu seda veel kord põlvega lüüa, ent tabas palli asemel Jani nägu, ma kuulsin, et miski raksatas, Jani kukkus vastu nagi ja libises põrandale, Gica-onu kummardus ja võttis palli üles ja kui ta minu poole vaatas, nägin, et ta nägu on punane ja läigib niiskelt, ja siis karjus Gica-onu, et olgu, kaitsed sina, ta hääl oli väga kõrge, raske oli aru saada, ta raputas pead, lõi siis korraga palli minu poole, otse mulle näkku, hüppasin üles, sirutasin käed välja ja püüdsin, pall plaksatas kõvasti vastu mu peopesi, nahk hakkas kipitama, ja kui ma siis vetrudes maandusin ja palli vaistlikult enda vastu surusin, nii nagu Gica-onu oli õpetanud, et mitte ründajatele võimalust jätta, nägin, et Jani lamab maas riietusruumi pingi kõrval, ja ma nägin seda ka, et ta ei liiguta ja tema kõrvast voolab verd, ma tundsin, et pall on natuke libe, teadsin, et see on Jani verest, ja kui ma palli hoidsin, mõtlesin radioaktiivsusele, aga ei tundnud midagi, pall oli katsudes täpselt samasugune nagu alati, sulgesin korraks silmad ja lihtsalt seisin seal, pall käes, kui ma silmad lahti tegin, seisis Gica-onu ikka veel uksel ja Jani lamas ikka veel liikumatult, mõtlesin, et võibolla ta ei olegi surnud, võib-olla ainult minestas, sest kui ta surnud on, siis matši ei tule ja ma ei kaitse, vaatasin ehtsast nahast väravavahikindaid Jani kõrval maas, ja siis hakkasid äkki mu pisarad voolama, pall kukkus käest maha, põrkas korra, veeres nurka, aga Gica-onu oli siis juba riietusruumist välja läinud.
KIRKA
Ekskavaatorid tulid pühapäeva ennelõunal, mängisime just teise tänava omadega jalkat, nad juhtisid neli kaks ja mäng käis viieni, oli peaaegu kindel, et saame pähe, aga mul polnud sellest midagi, tahtsin koju minna, sest pühapäeval olin ma tavaliselt alati kodus, ma ootasin isa, sest kui ta Doonau kanali juurde viidi, lubas ta, et tuleb mulle järele ja viib mu endaga kaasa, tõsi küll, ema ütles, et ärgu ma oodaku, sest pärast kaheksat kuud sunnitööd võib olla, et ma ei tunne teda enam äragi, ja üleüldse, me teaksime ette, kui ta koju tuleks, aga ma ei uskunud päriselt, et ta tõesti töölaagris on, kuigi olime paar ette valmis kirjutatud laagrikirja saanud, aga mina mõtlesin, et äkki isa ei ole töölaagris, vaid töötab lihtsalt mingis salajases uurimisinstituudis, nii nagu ta ütles, sest ma olin lugenud, et kui ameeriklased Los Alamoses aatompommi tegid, ei tohtinud ka keegi teada, kus teadlased tegelikult on, ja ma teadsin, et isa tuleb kindlasti koju, ta tuleb mulle järele ja viib endaga kaasa, viib mind ka mere äärde, ja ma teadsin, et kui tema mind ära ei tunne, siis mina tunneksin teda ikkagi, sest foto, mille ma tema vana sõjaväepileti küljest võtsin, oli mul alati kaasas, ühesõnaga, ma tahtsin koju minna, suutsin vaevu oodata, et nad veel ühe värava lööks ja mäng lõppeks.
Me ründasime parajasti, pall oli Suure Prodáni käes, aga ekskavaatorid keerasid teelt maha otse jalkaplatsile, tulid platsi keskele, üks sõitis otse Suure Prodáni poole, peaaegu talle otsa, Prodán jõudis vaevu eest ära hüpata, siis jäid mõlemad ekskavaatorid väljaku keskel seisma, mürisesid väga valjusti, õhk oli haisvat sinist suitsu täis, siis lülitasid kaks juhti mootori korraga välja, saabus vaikus, meie olime ka vait, seisime ümber masinate, need olid kollaseks võõbatud ja paljudest kohtadest roostes, üksnes kopalõugade hambad läikisid natuke.
Siis ronis üks juhtidest masina otsast alla, jäi seisma, vaatas Suure Prodáni poole, tule siia, ütles mees talle. Prodán läks väga aeglaselt sinna, enne viskas veel palli Öcsile, jäi siis töölise ees seisma, ta oli ainult neljateistaastane, aga suurt kasvu, peaaegu sama pikk kui tööline, toona ei olnud ta juba aasta aega koolis käinud, sest isa saatis ta ehitusele tööle, oli näha, et ta ei karda töölist, ühesõnaga, Prodán jäi tema ees seisma, mis vaja, küsis ta.
Töölise nägu tõmbus irvele, siis lõi ta rusikaga Prodánile kolmnurka, nii et see kägarasse tõmbus, maha löön su, kuidas sa minuga räägid, ütles ta, aga ei karjunud, astus siis sammu tagasi ja vaatas naeratades, kuidas Prodán kätt kõhule surub, mida te soovite, küsis ta, ikka veel kõhtu kinni hoides. Tööline noogutas, oskad küll ilusasti rääkida, ütles ta, vaatas siis teise töölise poole, see istus ikka veel ekskavaatoriistmel, kuuled, Traján, see oskab ilusasti ka rääkida, teine tööline noogutas selle peale, sülitas siis, hea küll, ütles ta, tore on.
Tööline torkas käe taskusse, võttis välja raha, andis selle Prodánile, lähed tood kolm pakki filtrita Karpaatiat, ütles ta, ja jooksuga, tead, kuhu lähed, Põdra võõrastemajja, see on pühapäeval ka lahti. Prodán noogutas, pööras ringi ja hakkas asfalttee poole minema, aga tööline hõikas talle veel järele, oota, ütles ta, võib-olla seal joob üks selline rõugearmilise näoga mees, Kirkaks kutsutakse, noh, kui teda näed, ütle talle, et Trajáni omad teatavad, et ta võib putka tuua, jäi meelde?
Prodán noogutas, hakkas siis jälle minema, tööline vaatas, kuidas ta läheb, karjus talle järele, ma ütlesin, et jooksuga, kui sa viie minuti pärast tagasi pole, löön maha, kuuled, pööras siis ümber, sirutas käe ekskavaatori istme alla, võttis sealt välja suure paberkoti ja patentvõtme ja libistas pilgu üle meie, tulge lähemale, ütles ta, ärge kartke.
Keegi ei liigutanud, mina vaatasin töölise saapaid, üks pael oli punane, algupärane saapapael, aga teine selline nöörist tehtud pael, ühesõnaga, keegi ei liigutanud, nii et tööline harutas kotisuu lahti ja sirutas seda meie poole, päris karamell, ütles ta, võtke kõik.
Teised astusid selle peale lähemale, kott oli väga suur, vähemalt kolmekilone, ma nägin värvilist kommipaberit, kotis olid tõepoolest karamellid, tööline sirutas kotti jälle meie poole, võtke, ütles ta, pole vaja karta, ja siis hakkas Áron
