altkäemaksu eest, sest kui mind koolist välja visati, võeti mu punane kaelarätt ära, nii et sestpeale ei tohigi ma pioneeride majas käia ja see akordioniõpetaja õpetab seal ja sellepärast hakkad nüüd sina mind tema asemel õpetama, kui sa ei taha, et ma sind maha löön, aga ära õpeta akorde, vaid näita, millal millist nuppu vajutada, et tast hääl välja saada, selle suudan ma kindlasti ära õppida, sest mul on väga osavad käed, ma pean selle ära õppima, saad aru, Dzsátá, pean.
Lõpuks ta juba peaaegu karjus, aga mitte enam nii nagu siis, kui ta mul hüpata lasi, nüüd karjus ta teistmoodi, mitte nii valjusti, aga palju hirmuäratavamalt, mina aga ei teadnud, mida öelda, üksnes vaatasin akordioni, see oli täitsa suur, sel oli tohutult nuppe ja klahve ja ma teadsin, et Prodán annab selle kohe minu kätte, et ma seda mängiks, et ma mängiks ühe loo, midagi lõbusat, mingit ilusat pulmalaulu, ja siis tuleb välja, et ma ei oska ja Prodán ei usu, et ma tõesti ei oska, vaid mõtleb, et ma teen seda meelega, sest ei taha teda õpetada, ja siis ta peksab mu korralikult läbi, ajab mulle bokseri kallale, ja ma nägin, et Prodán ootab, et ma midagi ütleks, aga mu kõri tõmbus täiesti kokku, ma vaatasin muudkui akordioni, neid musti kortse kokkusurutaval osal ja kortsude metallraame, ja siis avasin ikkagi suu, väga suur, väga suur on see akordion, ütlesin, ise veel imestasin, et mida ma räägin, korralik täiskasvanute pill, ütlesin, Prodán noogutas, on jah, ütles ta ja tahtis midagi veel öelda, aga sai sõnasabast kinni, ta vist nägi kedagi, sest pani äkki käe suu ette ja näitas, et mina ka vait oleks, kuigi mina ei tahtnudki midagi öelda, vaatasin tasakesi selja taha, sest tahtsin näha, miks Prodán vait jäi, aga ainult Miki-onu tuli kaevu juurest tagasi, oma valge kepiga enese ees jalgrada kompides.
Prodán haaras mul käsivarrest, et ma ei liigutaks ja siis tuli mulle korraga meelde, kus ma seda akordioni näinud olin, Miki-onu kaelas, see oli Miki-onu akordion, suviti oli tal kombeks sellega peaväljakul ühe ratsamonumendi ees musitseerida, muusikaga kogus ta oma kaabusse raha õlle, veini ja paalinka tarvis, viipasin peaga Miki-onu suunas, kergitasin samal ajal kulmu ja küsisin nii Prodánilt ilma sõnadeta, et kas mul on õigus, kas see on tõesti tema akordion, ja sellest, et ta pead raputas, sain ma kohe aru, et see on, jah, Miki-onu akordion, kui Prodán liigutas, kargas akordioni kinnitusrihm lahti, pill täitus õhuga ja kääksatas vaikselt, Miki-onu jäi seisma ja pööras ringi, ma nägin, et ta kallutab pea küljele ja kuulatab, akordion pidi vahepeal peaaegu maha kukkuma ja kui Prodán sellest kinni haaras, et see ei kukuks, kääksatas pill uuesti, siis hakkas vana pingi poole tulema ja jäi meie ees seisma, palun tagasi, ütles ta, palun oma akordioni tagasi, ja sirutas oma valge kepi akordioni poole, justnagu oleks tahtnud sellega koputada, aga siis haaras Prodán kepi otsast ja kiskus selle vana käest ära, see akordion pole enam teie oma, ütles ta, mu isa võitis selle, poleks vaja olnud temaga triktrakki mängida, vana aga rehmas selle peale, see ka mõni kunst, pimedat inimest võita, kui mina pean hääle järgi arvama, mitu silma ma täringuga viskan, su isa tegi sohki nagu tahtis, sa tead ise ka väga hästi, nii et anna mu pill ilusasti tagasi, ütles ta, astus pingi poole, aga siis torkas Prodán teda valge kepi otsaga, vaadake ette, et te kepi otsa ei komista, muidu veel kukute ja lööte oma pea puruks, kes teab, mis siis veel saab, ütles ta, vana pöördus siis minu poole, nägin, et ta teeb grimassi, Dzsátá, pojake, oled sa veel siin, küsis ta, ja mina ütlesin, et jah, mõtlesin veel, et kahjuks küll, aga seda ma ei öelnud, hästi, too mu akordion siis ilusasti siia, ütles selle peale Miki-onu, aga mina muidugi ei viinud, ütlesin ka, et ei saa, aga Miki-onu raputas pead, mis on, kardad seda sitast Prodánit, küsis ta, ma ei vastanud, Prodán vastas minu eest, et muidugi kardab, miks te küsite, kas teie siis ei karda, selle peale ei öelnud Miki-onu midagi, astus vaid sammu pingile lähemale, võttis samal ajal oma mustad prillid eest, mina ei karda, ma olin sõdur, ütles ta, ma olen juba paar korda surmale silma vaadanud.
Ma polnud veel kunagi Miki-onu ilma prillideta näinud, ma ei tahtnudki vaadata, ma ei tahtnud näha, mis tema silmadega on, aga millegipärast pidin ikkagi sinnapoole pöörama, seal oli ainult kaks musta auku, isegi silmalaud olid puudu, ta oli täitsa nagu surnupealuu, mõlemas silmakoopas oli pimedus ja tundus, nagu oleksid need päris sügavad augud olnud. Suur Prodán vaatas ka sinna, tal kukkus valge kepp käest ja ta ei öelnud midagi, siis sirutas vana käe välja, otsis kobamisi akordioni üles ja võttis Prodáni sülest ära, pani siis kannu maha, võttis akordioni õlale ja kui see tal juba rinnal oli, pani prillid ninale tagasi ja siis lõpuks suutis Prodán häält teha, andke siia, ütles ta, sest mu isa lööb teid maha, aga Miki-onu ei öelnud selle peale midagi, pani ainult oma kaks kätt nuppudele ja klahvidele ja tõmbas akordioni laiali ja kui ta selle kokku surus ja mängima hakkas, paistis mulle, et käed ei liigugi üldse, aga akordion tegi väga valju häält, muusika, mida ta mängis, oli rütmikas ja metsik, ma tundsin, et mul hakkas käsi selle rütmis liikuma, koputasin tallaga maas rütmi, aga siis korraga surus Miki-onu akordioni kokku ja tekkis vaikus, mida sa selle vaese akordioniga teinud oled, küsis ta Prodánilt, see ei kõla enam nii nagu varem.
Prodán kehitas selle peale ainult õlgu, võib-olla olete unustanud, kuidas mängida, ütles ta, kuigi, ütleme, et oskate veel päris hästi. Aga nüüd annate pilli mulle ikkagi tagasi, sest kui ei anna, siis ütlen ma isale ära ja võib olla, et mind te ei karda, aga minu isa kindlasti, sest minu isa kardavad kõik.
Nägin, et Miki-onu raputab pead, su isa on tühine argpüks, ütles ta, ja sina pole ka temast parem ja üleüldse, milleks sulle pill, nagunii ei tea sa, mida sellega teha, sa ei oska mängida. Prodán punastas juuksejuurteni, küll teie mind õpetate, ütles ta, vaatas minu poole, tahtsin Dzsátát paluda, aga teie olete palju parem. Siis hakkan mina inimesi tantsitama, et nad lõbutseda saaks. Miki-onu raputas pead, sa arvad, et oleksid selleks võimeline, arvad, et suudad ära õppida, ta raputas uuesti pead, no vaatame, ütles ta ja viipas Suurele Prodánile, et see tema juurde läheks, vaatame, kas sinust saab muusik?
Prodán ei liigutanud esiti, aga siis uratas Miki-onu talle peale, mis on, seda ka ei julge, ja siis tõusis Prodán ikkagi püsti ja läks vana juurde, see aga võttis vahepeal akordioni õlalt maha ja kui Prodán tema ette jõudis, sirutas ta käe välja, haaras õlast ja tõmbas enda juurde, ütles uuesti, et ärgu kartku, astus siis talle selja taha, andis samal ajal akordioni tema kätte, ütles, et pangu õlale, Prodán panigi, siis seisis Miki-onu tihedalt tema taha, pani oma käed Prodáni kätele, ütles talle, et lasku end lõdvaks, lõdvestugu, siis panid nad koos käed klahvidele ja nuppudele ja Miki-onu hakkas Prodáni sõrmi liigutama ja siis hakkas akordion korraga kõlama, esiti tulid sellest ainult läbisegi helid, seejärel kujunes tasapisi midagi meloodiataolist, esialgu ei tundnud ma seda ära, aga siis sain aru, mis see olla võib, üks sõdurilaul, mu isa laulis seda, kui ma väike olin, aga sõnu ma enam ei mäletanud, ainult viisi, ühesõnaga, nad mängisid seda, aga mitte täpselt, helid libisesid kuidagi mööda, rütm muutus ka, kogu laul aeglustus, ei olnud nii tempokas, Miki-onu kummardus Prodáni kõrva juurde, sosistas talle midagi ja siis jäi akordion üheks hetkeks peaaegu vait, hoidis pikalt ühte nooti, lainetades, ja Miki-onu toetas oma lõua tagant Prodáni õlale ja ma nägin, et Prodán pani silmad kinni, ja siis alustasid nad korraga uut laulu, seda polnud ma veel kunagi kuulnud, see oli väga keeruline laul, täis järske akordimuutusi, kõlades nii, nagu oleks see kahe erineva laulu segu, ma poleks arvanud, et akordion on millekski selliseks võimeline, midagi säärast polnud ma kunagi varem kuulnud, Miki-onu hakkas muusika rütmis pead liigutama ja siis hakkas Prodán ka tasapisi pead liigutama ja vahepeal läks lugu üha kiiremaks, ma nägin, et Prodáni sõrmed ja Miki-onu sõrmed liiguvad klahvidel ja nuppudel, oli hetki, mil ma ei teadnud, missugune on kumma oma, ma nägin, et Prodán mängib juba iseenesest, Miki-onu ei suunagi teda enam, samal ajal oleks nad nagu tantsinud ka, liigutades muusika rütmis kogu keha, oli tunne, nagu hüppaksid nad ühe koha peal, mustad prillid Miki-onu ninalt oleks peaaegu maha libisenud, laul läks veel valjemaks ja siis avas Prodán korraga silmad ja ta nägu moondus, ta tõmbas käed klahvidelt ära ja karjus midagi, ma ei kuulnud läbi muusika, mida, aga see võis vandumine olla, sest ta äigas selja taha, proovis küünarnukiga ka Miki-onu lüüa, aga vana võis küllalt tugevasti hoida, sest Prodán ei suutnud kuidagi tema haardest vabaneda, ta astus ettepoole ja proovis niimoodi kõrvale pöörduda, akordion oli tal ikka veel rinnal, kui tal lõpuks vabaneda õnnestus, ei tekkinud
