uuris tähelepanelikult maapinda nagu kindral, kes mõttes oma lahinguplaani kordab. Ta jättis meelde koha, kus puud tihedalt laagri taga kasvasid, ning et peahoone ja lahe vahele jäi veel väiksemaid maju, laohooneid ja teenijate hütte. Eemal kaldal lõõmas tohutu lõke, mille ümber röökisid ja lakkusid veel mõned joodikud, ent suurema osa neist oli kibe külm peahoone joomasaali ajanud.
Turlogh hiilis tihedate puudega kaetud nõlva mööda alla, sisenedes metsa, mis laia kaarega kaldast eemale tõmbus. Ta jätkas oma teed võsa varju hoides, lähenedes laagrile üsna pikka teed mööda, kuid julgemata häbematult otse lagedale astuda, kus teda võisid märgata vahimehed, kelle Thorfel on kindlasti välja pannud. Jumal hoidku, kui tal ainult oleksid selja taga Clare’i sõdalased, nii nagu vanasti! Siis poleks siin mingit hundi kombel puude varjus hiilimist! Ta käsi haaras raudkindlalt kirvevarrest, kui ta seda ette kujutas – rünnak, sõjakisa, verepritsmed, dalkassi sõjakirveste mäng – ja ohkas. Ta on üksildane lindprii, kunagi enam ei juhi ta oma klanni mõõgamehi lahingusse.
Ta vajus äkki madalate põõsaste taha lumme ja lamas vaikselt. Mehed lähenesid samast suunast, kust ta ise tulnud oli – mehed, kes valjusti porisesid ja raskelt astusid. Nad ilmusid nähtavale – neid oli kaks, tursked põhjala sõjamehed, hõbenaastudega turvised kuuvalgel läigatamas. Nad kandsid raskustega midagi kahe vahel ning oma hämmastuseks nägi Turlogh, et see on Tõmmu Mees. Ta pahameele selle üle, et mehed on ta paadi leidnud, summutas veel suurem hämmastus. Need mehed olid hiiglased; käsivartel punnitasid raudsed lihased. Siiski vankusid nad raskuse all, mis paistis olevat tohutu. Nende käes tundus Tõmmu Mees kaaluvat mitusada naela, ometi oli Turlogh selle üles tõstnud kergelt nagu udusule! Ta oleks jahmatusest peaaegu vanduma kukkunud. Kindlasti on need mehed lakku täis. Üks neist hakkas rääkima ja Turloghi lühikesed kuklakarvad tõusid kurguhäälikuid kuuldes turri, nii nagu koer vaenlast silmates karvad turri ajab.
«Pane maha; Thori surma nimel, see jurakas kaalub terve tonni. Puhkame.»
Teine porises midagi vastuseks ja nad hakkasid kuju maapinnale langetama. Siis kaotas üks neist kindla haarde, käsi libises ja Tõmmu Mees prantsatas raskelt lumme. Esimene kõneleja pistis ulguma.
«Lollakas kobakäpp, sa pillasid selle mu jala peale! Kurat sind võtaks, mu pahkluu on puru!»
«See väänas ennast ise mul käest lahti!» karjus teine. «See asi on elus, ma räägin sulle!»
«Siis ma tapan ta ära,» lõrises lombakas viiking, tõmbas mõõga välja ja virutas metsikult maaslamavale kujule. Käis kõva sähvatus, kui mõõgatera sajaks tükiks lendas, ning teine põhjalane ulgus, kui lendav rauakild ta põse lõhki lõikas.
«Selle sees on kurat!» karjus teine, mõõgatuppe eemale visates. «Ma isegi ei kriimustanud seda! Noh, haara kinni, viime selle mõdusaali ja laseme Thorfelil endal otsustada.»
«Las vedeleb edasi,» urises teine mees, näolt verd pühkides. «Ma jooksen verd nagu lõhkilõigatud kult. Lähme tagasi ja ütleme Thorfelile, et saare juures ei varitse mingit laeva. Seda ta meid ju vaatama saatis.»
«Aga see paat, mille leidsime?» kähvas teine vastu. «Torm on mõne šoti kalamehe kursilt kõrvale ajanud ja see peidab ennast praegu metsas nagu rott, arvan ma. Noh, haara kinni! Olgu see jumal või kurat, aga Thorfeli juurde me ta tassime.»
Pingutusest urisedes tõstsid nad kuju jälle üles ja jätkasid aeglaselt oma teed, üks oiates ja vankudes edasi longates, teine aeg-ajalt pead raputades, kui veri talle silma sattus.
Turlogh tõusis vargsi ja jälgis neid. Külmajudinad jooksid tal selgroogu mööda üles ja alla. Kumbki neist meestest oli sama tugev kui ta ise, siiski nõudis neilt kuju kandmine, mis Turloghile oli nii kerge tundunud, äärmist jõupingutust. Ta raputas pead ja jätkas oma teed.
Viimaks jõudis ta metsas kohta, mis oli laagrile kõige lähemal. Nüüd järgnes otsustav katse. Kuidagi peab ta sinna hoonesse jõudma ja ennast märkamatult ära peitma. Pilved kogunesid. Ta ootas, kuni üks neist kuu varjas, ning jooksis küürakil kiiresti ja vaikselt üle lume. Ta oli nagu üks vari teiste varjude keskel. Pikast hoonest kostis kõrvulukustavat röökimist ja laulmist. Nüüd oli ta otse maja kõrval, ennast selle jämedalt tahutud seinapalkide vastu lapikuks surudes. Valvurid on nüüdseks päris kindlasti ennast lõdvaks lasknud – sest mis vaenlasi oleks Thorfel pidanudki ootama, kui ta on sõber kõigi põhjalastest röövlitega, keegi teine aga ei saanudki ilmuda niisugusel ööl nagu tänane?
Varjuna varjude seas hiilis Turlogh ümber maja. Ta märkas külgmist ust ja libises ettevaatlikult selle poole. Siis surus selja kõvasti vastu seina. Seespool jändas keegi uksekrambi kallal. Siis lendas uks pärani ja üks suur sõjamees taarus välja, ust tagantkätt kinni virutades. Siis märkas ta Turloghit. Ta habemessekasvanud huuled paotusid, ent samal hetkel sööstis keldi käsi ta kõri suunas ning sulgus selle ümber nagu hundilõks. Ähvardav röögatus vaibus õhu ahmimiseks. Üks käsi haaras Turloghi randmest, teine tõmbas pistoda ja torkas ülespoole. Ent juba kaotas mees teadvuse, pistoda kilksatas jõuetult vastu lindprii rinnaturvist ja kukkus lumme. Põhjalane vankus oma tapja haardes, kõri raudse käega sõna otseses mõttes puruks pigistatud. Turlogh heitis mehe põlglikult lumme ja sülitas ta surnud näkku, enne kui ukse poole tagasi pööras.
Kramp ei olnud seestpoolt kinni pandud. Uks vajus natuke paokile. Turlogh piilus sisse ja nägi tühja ruumi, milles olid vaid riita laotud õllevaadid. Ta mõtles, et peaks oma ohvri keha ära peitma, kuid ei teadnud, mismoodi seda teha. Ta pidi lootma õnnele, et keegi ei märka seda sügavas lumes, kus see lamas. Ta kõndis läbi ruumi ja leidis, et sellest pääseb teise, mis on välisseinaga paralleelne. Ka see oli hoiuruum ja samuti tühi. Sellest viis ukseava, ilma ukseta, kuid nahkeesriidega varjatud peasaali, nagu Turlogh võis sealt kostvate helide järgi arvata. Ta piilus ettevaatlikult välja.
Ta nägi joomasaali – see oli tohutu ruum, mida kasutati pidudeks, nõupidamisteks ja pealiku eluruumiks. See saal oma suitsust mustunud laetaladega, suurte möirgavate tuleasemetega ja raskelt toitu täislaotud laudadega oli täna öösel suurejoonelise pillerkaari paik. Vägevad kuldsete habemete ja pööraste silmadega sõjamehed istusid või lebasklesid rohmakatel pinkidel, kõndisid saalis ringi või vedelesid täies pikkuses põrandal. Nad kaanisid juua vahutavatest sarvedest või nahklähkritest ning õgisid suuri rukkileivakamakaid ja tohutuid lihakäntsakaid, mida nad tervelt küpsetatud lihakehade küljest endale pistodaga lõikasid. See oli kummaliselt vastuoluline pilt, sest kontrastiks neile barbaarsetele meestele ning nende rämedatele lauludele ja röökimisele rippusid seintel haruldased meistriteosed, tsiviliseeritud käsitöökunsti õied. Peened vaibad, mille olid kudunud põhjala naised; rikkalikult kaunistatud relvad, mida olid kandnud prantsuse ja hispaania printsid; turvised ja siidrõivad Bütsantsist ja Idamaadest – sest lohelaevad käisid kaugel. Kõige selle kõrvale oli riputatud jahitrofeesid, et näidata viikingite ülemvõimu ka loomade, mitte ainult inimeste üle.
Kaasaegne inimene suudab vaevalt mõista Turlogh O’Brieni tundeid nende meeste vastu. Tema jaoks olid nad põrgusigitised – koletised, kes Põhjas elavad ainult selleks, et sealt Lõuna rahulikele rahvastele kaela sadada. Terve maailm oli nende jaoks saak, mille hulgast valida ja üles noppida, võtta või jätta, nagu nende barbaarsetele tujudele meeldis. Kui ta kõike seda vaatas, hakkas ta aju vabisema ja hõõguma. Ta vihkas neid nii, nagu ainult üks kelt suudab vihata – nende ülimat ülbust, nende uhkust ja nende võimu, nende põlastust kõigi muude rasside vastu, nende kurje hirmuäratavaid silmi – üle kõige vihkas ta neid silmi, mis vaatasid maailma rahulolematult ja ähvardavalt. Keldid olid küll julmad, ent neil esines veidraid tundelisuse ja lahkuse hetki. Põhjalaste loomusesse ei kuulunud mingeid tundeid.
Selle pillerkaari nägemine mõjus Turloghile nagu kõrvakiil ning puudus vaid üksainus asi, et teda täiesti hulluks ajada. Ta sai ka selle. Laua otsas istus Thorfel Ilus,
