Bal-Sagothi jumalad. Robert E. Howard
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Bal-Sagothi jumalad - Robert E. Howard страница 6
Saali täitis kohutav möirgamine. Mehed haarasid relvade järele ja pressisid igast küljest lähemale ning kõige selle keskel märatses vaikiva ja kohutavana üksik kelt. Nagu haavatud tiiger oli Turlogh Dubh oma hulluses. Ta üleloomulik liikumine oli kiirusest ähmane, kui dünaamilise jõu plahvatus. Halfgar oli vaevalt jõudnud maha vajuda, kui Turlogh hüppas juba üle tema kägaras kogu Thorfeli poole, kes oli mõõga välja tõmmanud ja seisis paigal nagu ära tehtud. Ent nende vahele sööstis hulgana sulaseid. Mõõgad tõusid ja langesid ning nende keskel sähvis dalkassi kirves nagu piksenool suvise äikese ajal. Sõdalased vajusid talle peale mõlemast küljest ning eest ja tagant. Ühest küljest ründas kahekäemõõgaga vehkiv Osric, teisest püüdis odaga torgata üks sulane. Turlogh kummardus mõõga kaare alt läbi ning virutas kaksiklöögi eestkätt ja tagantkätt. Thorfeli vend kukkus, põlv läbi raiutud, ning sulane suri püstijalu, kui tagantkäelöök kirvesilma taguse ora läbi ta kolba kihutas. Turlogh ajas end sirgu ja lõi kilbiga näkku mõõgamehele, kes teda otse eest ründas. Kilbi keskel turritav ora tegi mehe näojoontest tontliku massi, kui aga kelt pööras kannal ümber nagu kass, et oma seljatagust kaitsta, tundis ta Surma varju enda üle laotuvat. Silmanurgast nägi ta, kuidas Tostig Taanlane oma tohutu kahekäemõõga surmahoobiks tõstab, ning vastu lauda pressituna, tasakaalust väljas, teadis Turlogh, et isegi tema üliinimlik kiirus ei suuda teda päästa. Siis tabas Taanlase allavihisev mõõk Tõmmut Meest laual ning lendas kõuekärgatuse taolise heliga tuhandeks siniseks sädemeks. Tostig jäi uimasena vankuma, kasutut mõõgapära ikka veel peos hoides, ning Turlogh torkas oma sõjakirvega nagu mõõgaga; kirve tipus olev ora tabas Taanlast silma kohale ja tungis raginal ajusse.
Ning just sellel hetkel täitis õhku veider laulev heli ja mehed pistsid ulguma. Üks tohutut kasvu sulane, kirves püsti, koperdas kohmakalt keldile otsa, kes lõi ta kolba lõhki ja märkas alles siis, et mehe kaelast on läbi tunginud ränikivist otsaga nool. Saal näis olevat täis helkivaid valguskiiri, mis sumisesid nagu mesilased ja kandsid oma suminas kiiret surma. Turlogh heitis eluga riskides pilgu suurele uksele saali teises otsas. Selle kaudu voolas sisse kummaline hord. Need olid väikesed tõmmud mehed, silmad nagu mustad pärlid ja näod liikumatud. Nad olid kergetes turvistes, kuid kandsid mõõku, odasid ja vibusid. Praegu lasid nad oma pikki musti nooli sihtimata väikeselt vahemaalt ja sõjasulaseid langes kui loogu.
Nüüd pühkis üle saali punane lahingulaine, võitlustorm, mille käes vankusid lauad, purunesid pingid, kukkusid seintelt vaibad ja jahitrofeed ning põrand muutus punaseks järveks. Musti võõraid oli algul olnud viikingitest vähem, ent üllatusrünnakus olid esimesed noolesajud tasakaalu võrdsemaks muutnud ning praegu ei jäänud kummalised sõdalased käsitsivõitluses oma suurtele vaenlastele milleski alla. Üllatusest ja ärajoodud õllest uimaseina polnud põhjalastel aega olnud ennast täiesti relvisse seada, siiski panid nad vastu kogu pöörasusega, mis nende rassile omane. Kuid ründajate primitiivne raev oli sama suur ning saali selles otsas, kus näost valge preester surevat tüdrukut oma kehaga varjas, lõhkus ja raius Must Turlogh niisuguse metsikusega, mille kõrval ühtviisi kahvatasid nii pöörasus kui ka raev.
Ja selle kõige kohal kõrgus Tõmmu Mees. Turloghi pilkudele, mida ta välkuvate mõõkade ja kirveste vahelt vilksamisi heitis, paistis, nagu oleks kuju kasvanud… muutunud suuremaks… pikemaks… et see kõrgus hiiglasena lahingu kohal; et selle pea kerkis suursaali suitsunud sarikateni… et see rippus nagu must surmapilv nende putukate kohal, kes tema jalge ees üksteise kõrisid läbi lõikasid. Turlogh tajus mingil moel, et välkuv mõõgamäng ja tapatalgud on Tõmmu Mehe õige keskkond. Temast kiirgas vägivalda ja raevu. Värskelt valatud vere toores lehk tundus ta sõõrmetes hea ning need jalge ette laiali pillutud kollasejuukselised laibad olid talle justkui ohvriannid.
Võitluse torm raputas tohutut saali. Maja oli muutunud lahinguväljaks, kus mehed vereloikudes libastusid ning libastudes surid. Irvitavad pead lendasid keereldes longuvajunud õlgadelt. Kidalised odad rebisid alles pekslevaid südameid verisest rinnast. Ajud pritsisid ja kleepusid pudruna meeletult vehklevate kirveste külge. Pistodad sukeldusid alt üles, käristades vatsasid ja lastes soolikatel põrandale voolata. Metalli kõlin ja kolksumine muutus kõrvulukustavaks. Armu ei palutud ega antud. Haavatud põhjalane oli ühe tõmmu mehe maha tõmmanud ning kägistas teda jonnakalt, hoolimata pistodast, mida ohver ikka ja jälle ta kehasse torkas.
Üks tõmmudest meestest haaras kinni lapse, kes siseruumidest ulgudes välja jooksis, ning lõi ta ajud vastu seina välja. Teine haaras põhjala naisel kuldsetest juustest ja surus ta põlvili, et kõri läbi lõigata, sellel kui naine talle näkku sülitas. Kui keegi oleks püüdnud tabada hirmukarjeid või armupalumist, poleks ta midagi kuulnud; mehed, naised ja lapsed surid hoope jagades ja küünistades, viimaseks hingetõmbeks raevunuuksatus või vaigistamatu vihkamislõrin.
Ja ümber laua, millel seisis Tõmmu Mees, liikumatu nagu mägi, loksusid punased tapalained. Põhjalased ja väikesed tõmmud mehed surid ta jalge ees. Kui paljusid tapatalgute ja hulluse punaseid põrguid on su kummalised nikerdatud silmad pealt vaadanud, Tõmmu Mees?
Sweyn ja Thorfel võitlesid õlg-õla kõrval. Saksi vägilane Athelstane, kuldne habe võitluslustist turris, oli toetanud selja vastu seina ning iga ta kahekäekirve viipe peale langes üks mees. Siis vajus Turlogh talle peale nagu merelaine, vältides ülakeha kerge pöördega esimest rasket hoopi. Nüüd said kerge iiri sõjakirve eelised jälle tõestuse, sest enne, kui saks jõudis oma kaalukat relva liigutadagi, sööstis dalkassi kirves edasi nagu ründav kobra ning Athelstane vankus, kui tera end läbi rinnaturvise ribidesse hammustas. Veel üks hoop ning ta vajus kägarasse, verd voolamas meelekohast.
Nüüd ei takistanud Turloghi teed Thorfeli poole enam keegi peale Sweyni, aga kuigi kelt hüppas võitlejate paari poole nagu panter, jõudis keegi temast ette. Tõmmude meeste pealik libises varjuna Sweyni mõõgahoobi alt läbi ning surus oma lühikese tera alt üles mehe turvise alla. Thorfel seisis nüüd üksinda Turloghi vastas. Thorfel polnud argpüks; ta isegi naeris puhtast võitlusrõõmust, kui torkas, ent Musta Turloghi näol polnud mingit rõõmu, ainult pöörane raev, mis kõverdas ta huuli ja süütas silmad nagu sinise leegiga söed.
Juba esimeses terasvihuris läks Thorfeli mõõk puruks. Noor merekuningas kargas oma vaenlasele kallale nagu tiiger, torgates tera kildudega. Turlogh naeris metsikult, kui sakiline jäänus ta põske lõikas, ning raius samal hetkel Thorfeli vasaku jala alt ära. Põhjalane langes raske mürtsuga, kuid ajas end siis põlvili ja haaras pistoda järele. Ta silmad olid udused.
«Tee juba lõpp ja ole sa neetud!» lõrises ta.
Turlogh pahvatas naerma. «Kus su vägevus ja suurus nüüd on?» mõnitas ta. «Sina, kes oleksid vägisi naiseks võtnud ühe Iiri printsessi… sina…»
Äkki lämmatas teda vihkamine ning ulgudes nagu hullunud panter viibutas ta oma kirvest undavas kaares, mis poolitas põhjalase õlast kuni rangluuni. Teine hoop lõi maha pea ning seda õudset trofeed käes hoides sammus ta lavatsi juurde, millel lamas Moira O’Brien. Preester oli kergitanud neiu pead ning hoidis veinikarikat ta kaamete huulte juures. Tüdruku looritatud hallid silmad puhkasid Turloghil, teda kuigivõrd ära tundmata… ent paistis, et viimaks tuli mees talle meelde ja ta üritas naeratada.
«Moira, mu südameveri,» lausus lindprii süngelt, «sa sured võõral maal. Ent linnud Cullandi mägedel nutavad su pärast ja kanarbik õhkab asjatult su väikeste jalgade jälgede järele. Aga sind ei unustata; sinu pärast tilgub kirvestelt verd ning sinu pärast lähevad põhja laevad ja müüridega ümbritsetud linnad seisavad leekides. Ja sinu vaim ei lähe Tir-na-n-Oge riiki lepitamata, võta vastu see kättemaksu märk!»
Ja ta sirutas ettepoole Thorfeli tilkuva pea.
«Jumala nimel, mu poeg,» ütles preester, hääl õudusest kähe, «mis tehtud, see tehtud. Kas sa pead