ma meid mõlemaid elus hoian. Ära hakka mind veenma, mu poeg.»
«Ta on pagan ja vaenlane.»
«See ei loe. Ta on inimene – elus olevus. Ma ei jäta teda surema.»
«Olgu siis nii.»
Turlogh valmistus lahkuma. Piktide paadid keerasid juba ümber neemenuka. Nende aerutullide rütmilised kolksatused kandusid selgesti Turloghini. Nad ei vaadanud tagasi, vaid kummardusid vankumatult oma tegevuse rütmis.
Ta heitis pilgu rannal kangelt lebavatele surnukehadele, maja söestunud tukkidele ja laeva hõõguvatele palkidele. Tulekumas tundus kõhn ja kaame preester ebamaisena nagu pühak mõnest vanast piltidega manuskriptist. Tema väsinud kahvatul näol peegelduv kurbus oli rohkem kui inimlik, oli suurem kui inimlik väsimus.
«Vaadake!» karjatas ta äkki mere poole näidates. «Ookean on verest! Näete, kuidas punane värv tõusva päikese kiirtes sillerdab! Oo, mu rahvas, mu rahva veri, mida olete vihas valanud, muudab mere enda veripunaseks! Kuidas te sellest läbi pääsete?»
«Mina tulin läbi lume ja lobjaka,» vastas Turlogh, kohe mõistmata. «Lähen samamoodi nagu tulingi.»
Preester raputas pead. «See on midagi enamat kui surelik meri. Sinu käed on verest punased ja sa käid punast vererada, siiski pole ainult sina selles süüdi. Kõigeväeline Jumal, millal lõpeb küll vere valitsus?»
Turlogh raputas pead. «Senikaua mitte, kuni võidujooks kestab.»
Hommikutuul leidis ja haaras ta paadi purje. Ta kihutas lääne poole nagu koidu eest põgenev vari. Nii kaduski Turlogh Dubh O’Brien preester Jerome’i silmist, kes seisis vaadates, kõhn käsi väsinud otsmiku ees varjuks, kuni paat muutus tillukeseks täpikeseks sinise ookeani õõtsuvatel avarustel.
BAL-SAGOTHI JUMALAD
Võitlus oli kiire ja meeleheitlik. Kui välk hetkeks särama lõi, nägi Turlogh raevukat habemes nägu. Ta kiire kirvehoop lõhestas selle lõuani. Välgatusele järgnevas lühiajalises kottpimeduses tõmbas nähtamatu löök Turloghil kiivri peast. Ta lõi pimesi vastu, tundes, kuidas kirves mehe ulgumise saatel lihasse vajub. Jälle vilkusid raevutseva taeva tuled, valgustades metsikute nägude ringi ja helkivat terasmüüri, mis teda sisse piiras.
Turlogh pareeris ja lõi, selg vastu peamasti, siis müristas läbi hullumeelse võitluse võimas hääl. Hetkeks märkas kelt hiiglaslikku kogu – ja kummaliselt tuttavat nägu. Siis raksatas maailm pimedusse.
Pikkamööda tuli ta teadvusele. Kõigepealt tunnetas Turlogh, et ta keha kiigub ja kõigub tema tahtest olenemata. Siis hakkas teda piinama tuim tuikamine peas ja ta püüdis käed üles tõsta. Seejärel ta mõistis, et oli kinni seotud – mis polnud talle just uus kogemus. Ta pilk selgines pikkamööda ja ta nägi, et on seotud masti külge viikingilaeval, mille sõdalased olid ta pikali löönud. Miks nad olid teda säästnud, ei suutnud ta mõista, sest kui nad teda üleüldse tundsid, siis pidid nad teadma, et ta on pagendatu – väljatõugatu oma klannist, kes ei maksaks mingit lunaraha, et teda põrguahjudest päästa.
Tuul oli tunduvalt vaibunud, kuid meri hoovas raskelt, heites pika laeva nagu ebeme kuristikusarnasest sügavusest üles vahutavale laineharjale. Katkiste pilvede vahelt piiluv hõbedane täiskuu valgustas kõrgeid visklevaid laineid. Iirimaa metsikul läänerannikul kasvanud kelt teadis, et viikingilaev oli kannatada saanud. Seda võis näha viisist, kuidas laev liikus, sügavalt laineid kündes ja tõusuvees kõikudes. Raevukas Lõunamere torm oli olnud küllalt tugev, et häda teha isegi nii tugevale laevale kui viikingite oma.
Sama torm oli kursilt välja ja kaugele lõunasse ajanud Prantsuse laeva, millel Turlogh oli olnud reisijaks. Päevad ja ööd olid muutunud pimedaks, ulguvaks kaoseks, millesse laev oli heidetud, lendlemas nagu haavatud lind tormi ees. Ja siis, otse tormi tulekul, oli terav vöör kõrgunud madalama, laiema laeva kohal, ja laeva tabasid haardekonksud. Kindlasti sarnanesid need Põhjala mehed huntidele, nende südameis põlev verejanu polnud inimlik. Torm möirgas, nemad hüppasid ulgudes rünnakule, ja kui vihane taevas neile oma raevu näitas ja iga pöörane laine ähvardas neelata mõlemad laevad, olid need merehundid veel kõige tigedamad – tõelised mere pojad. Mere viha kajas vastu nende endi rinnas. See oli olnud pigem tapatalgu kui võitlus – kelt oli hukkamõistetud laeval ainsana vastu hakanud. Ja nüüd meenus talle kummaliselt tuttav nägu, mida ta oli vilksamisi märganud just enne, kui ta pikali löödi. Kes…?
«Tere päevast, mu vapper dalkass, pole kaua kohtunud!»
Turlogh vahtis meest, kes tema ees seisis harkisjalu, et kõikuval tekil tasakaalu säilitada. Ta oli suurt kasvu, peaaegu pool pead pikem kui Turlogh, kes oli kõvasti üle kuue jala pikk. Ta jalad olid nagu sambad, käsivarred kui rauast tammepuud. Ta habe oli kähar ja kullakarva, sobides tohutute käevõrudega, mida ta kandis. Soomussärk lisas talle sõjakat väljanägemist, just nagu ta sarviline kiiver paistis lisavat pikkust. Kuid rahulikes hallides silmades, mis vaatasid otse keldi hõõguvaisse sinisilmadesse, polnud raevu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
