laskis kirve otsapidi vastu põrandat vajuda ning langetas pea. Ta hulluse leek oli täielikult kustunud, jäänud olid vaid tume kurbus, sügav kasutuse tunne ja väsimus. Terves saalis ei kostnud ainsatki heli. Haavatutelt ei kerkinud ainsatki oiet, sest väikeste tõmmude meeste noad olid teinud oma töö ning peale nende enda haavatute polnud muid enam jäänud. Turlogh tajus, et ellujäänud on kogunenud laual oleva kuju ümber ning seisavad nüüd ja vaatavad teda mõistatusliku pilguga. Preester pomises palvehelmeid sõrmitsedes tüdruku surnukeha kohal. Hoone kaugeimat seina õgis leek, ent keegi ei kiirustanud sinnapoole. Siis aga ajas end põrandal lamavate surnute seast ebakindlalt püsti üks tohutu kogu. Saksi vägilane Athelstane, kelle lõpetajad olid kahe silma vahele jätnud, toetus vastu seina ja jõllitas segasena ringi. Ribide vahel olevast haavast lahmas verd, samuti ka peahaavast, kus Turloghi kirves oli teda riivamisi tabanud.
Kelt kõndis tema juurde. «Mul ei ole sinu vastu midagi, saks,» lausus ta mornilt, «aga veri nõuab verd ja sa pead surema.»
Midagi vastamata vaatas Athelstane talle otsa. Ta suured hallid silmad olid tõsised, ent kartmatud. Ka tema oli barbar – pigem pagan kui kristlane; ka tema tunnistas veritasu õigust. Aga kui Turlogh oma kirve tõstis, hüppas preester nende vahele, kõhnad käed välja sirutatud, silmades metsik pilk.
«Aitab! Ma käsin sind Jumala nimel! Oh, Kõigevägevam, kas pole tänasel hirmsal ööl juba küllalt verd valatud? Kõigekõrgema nimel nõuan ma selle mehe endale.»
Turlogh langetas kirve. «Ta on sinu. Mitte su vannete või needmiste pärast, mitte su usu pärast, vaid sellepärast, et ka sina oled mees ja tegid Moira heaks oma parima.»
Puudutus käsivarrel sundis Turloghit pöörduma. Seal seisis võõraste pealik, uurides teda mõistatuslike silmadega.
«Kes sa oled?» küsis kelt osavõtmatult. Ta ei hoolinud; tundis vaid väsimust.
«Tõmmu Mehe sõber, mina olen Brogar, piktide pealik.»
«Miks sa mind nii kutsud?» küsis Turlogh.
«Ta sõitis sinu paadi käilas ja juhatas su läbi tuule ja lume Helni saarele. Ta päästis su elu, kui lõhkus Taanlase suure mõõga.»
Turlogh heitis pilgu kõrguva Tõmmu Mehe poole. Tundus, et nende kummaliste kivist silmade taga peab olema inimlik või üliinimlik mõistus. Kas see oli vaid juhus, mis sundis Tostigi mõõka tabama kuju, kui ta surmahoobiks hoogu võttis?
«Mis asi see on?» küsis kelt.
«See on ainus jumal, kes meile on jäänud,» vastas teine süngelt. «See on meie vägevaima kuninga Bran Mak Morni kuju. Tema oli see, kes koondas pikti hõimude purukslöödud read üheks võimsaks rahvuseks, kes ajas välja põhjalased ja britid ning vapustas sajandite eest Rooma leegione. Üks võlur tegi selle kuju, kui suur Morn veel elas ja valitses, ning kui ta viimases suures lahingus suri, läks ta vaim selle sisse. See on meie jumal.
Sajandite eest me olime võimul. Enne taanlasi, enne kelte, enne britte, enne roomlasi valitsesime läänesaartel meie. Meie kiviringid kerkisid päikeseni. Me töötlesime ränikivi ja loomanahku ja olime õnnelikud. Siis tulid keldid ja ajasid meid kõnnumaale. Nemad vallutasid lõunapoolsed maad. Kuid meid aeti põhja poole ja me muutusime tugevaks. Rooma purustas britid ja tuli meie vastu. Aga meie keskelt kerkis Bran Mak Morn, kes oli Brule Odatapja verd ja sõber Valuusia kuningas Kulliga, kes valitses tuhandeid aastaid enne Atlantise uppumist. Branist sai kogu Kaledoonia kuningas. Ta purustas Rooma raudsed read ja saatis leegionid argpükstena lõunasse Müüri taha.
Bran Mak Morn langes lahingus ja rahvas lagunes. Kodusõjad raputasid seda. Tulid keldid ja rajasid Cruithni varemetele Dalriadia kuningriigi. Kui šotlane Kenneth McAlpine purustas Galloway kuningriigi, sulasid piktide impeeriumi viimased jäänused nagu lumi mägedel. Elame nüüd nagu hundid laialpillutatud saartel, kõrgmäetiku kaljude ja Galloway hämarate küngaste vahel. Oleme kaduv rahvas. Me sureme. Kuid Tõmmu Mees jääb – see on Tema, suur kuningas, Bran Mak Morn, kelle vaim elab igavesti tema elusa isiku kivist teisikus.»
Justkui unes vaatas Turlogh, kuidas iidne pikt, kes nägi välja väga selle moodi, kelle surnud käte vahelt oli ta Tõmmu Mehe leidnud, tõstis kuju laualt. Vana mehe käsivarred olid kõhnad nagu väänduvad puuoksad ning peanahk oli ta kolju ümber pingul nagu muumial, ent ta liigutas kergelt kuju, mida kaks tugevat viikingit olid tassinud suure vaevaga.
Justkui tema mõtteid lugedes lausus Brogar vaikselt: «Ainult sõber saab Tõmmut Meest ohutult puudutada. Me teame, et sina oled sõber, sest ta sõitis su paadis ega teinud sulle viga.»
«Kust te seda teate?»
«See vanamees,» viipas pealik ühe valge habemega mehe poole, «Gonar, on Tõmmu Mehe ülempreester… Brani vaim tuleb unenägudes tema juurde. Grok, alampreester, ja tema kaaslased varastasid kuju ja viisid pikkpaadis merele. Gonar järgnes neile unes; oo jaa, kui ta magas, saatis ta oma hinge Morni vaimuga kaasa ning nägi, kuidas taanlased neid taga ajama hakkasid, nägi võitlust ja tapatalguid Mõõkade Saarel. Ta nägi, kuidas sa tulid ja Tõmmu Mehe leidsid, ning ta nägi, et suure kuninga vaim on sinuga rahul. Häda Mak Morni vaenlastele! Kuid tema sõpru saatku alati hea õnn.»
Turlogh toibus justkui transist. Põleva hoone kuumus õhetas ta näol ning kui kummardajad Tõmmu Mehe majast välja kandsid, valgustasid vilkuvad leegid ajuti tema raidkivist nägu, muutes selle kummaliselt elavaks. Kas saab tõesti olla, et ammusurnud kuningas elab edasi selles külmas kivis? Bran Mak Morn armastas pööraselt oma rahvast ja vihkas kohutavalt nende vaenlasi. Kas on võimalik hingata hingetus pimedas kivis, kiirates tukslevat armastust ja viha, mis suudab kesta kauem kui sajandid?
Turlogh tõstis surnud tüdruku liikumatu kerge keha kätele ja kandis ta lõõmavast saalist välja. Viis pikka paati seisid ankrus ning surnud pillerkaaritajate punaseks tõmbunud surnukehad lebasid vaikides sulaste süüdatud lõkete tukkidele laiali paisatult.
«Kuidas teil õnnestus avastamata siia hiilida?» küsis Turlogh. «Ja kust te nendes lahtistes paatides üldse tulite?»
«Need, kes elavad varjatult, oskavad hiilida nagu pantrid,» vastas pikt. «Ja valvurid olid purjus. Tulime mööda Tõmmu Mehe jälge ning saabusime siia Altari saarelt Šotimaa lähedusest, kust Grok Tõmmu Mehe varastas.»
Turlogh ei teadnud sellise nimega saart, ent ta mõistis, kui vaprad peavad olema need mehed, kes julgesid niisugustes paatides avamerele tulla. Talle meenus ta enda paat ning ta palus Brogaril mõned mehed sellele järele saata. Piktid tegid nõnda. Oodates, millal nad paadi kohale toovad, jälgis ta ellujäänute haavu siduvat preestrit. Vaikivad ja liikumatud mehed ei lausunud kaebe- ega tänusõnu.
Kalamehe paat saabus kiirelt ümber neemetipu nagu esimene vihje päikesetõusule, mis veed punaseks värvis. Piktid asusid oma paatidesse, võttes kaasa surnud ja haavatud. Turlogh astus oma paati ning asetas oma haletsusväärse kandami õrnalt maha.
«Ta peab magama omal maal,» ütles ta süngelt. «Ta ei hakka lamama siin sellel külmal välismaa saarel. Brogar, kuhu sina lähed?»
«Viime Tõmmu Mehe tagasi ta saarele ja tema altarile,» vastas pikt. »Oma rahva suu läbi tänab ta sind. Meie vahel on vereside, kelt, ja võib-olla me tuleme jälle sinu juurde, kui sa meid vajad, nagu ka Bran Mak Morn, piktide suur kuningas, tuleb ühel heal päeval jälle tagasi oma rahva juurde.»
«Ja sina, hea Jerome? Kas tuled minuga?»
Preester raputas pead ja osutas Athelstane’ile. Haavatud saks oli asetatud improviseeritud asemele, mille moodustasid lumele kuhjatud nahad.
«Jään siia selle mehe
