sisse. Papp on ka hea sõna, selline mõnus ühesilbiline.
Pannide tasuvus, muide, oli tollal hiiglasuur. Otsustasin siiski keskenduda õpingutele, mitte autoärile. See polnuks nagunii reaalne alternatiiv. Esiteks jagasin maailma asjadest nii palju, et teada ‒ elus tasub õppida, ja teiseks ei teadnud ma Eesti kommetest ja äriajamisest tuhkagi. Mul oli piisavalt jamasid igapäevaste asjadega. Tühja sellest bussipileti komposteerimisest või asjaolust, et ma ei saanud loengus aru mitte millestki eesti keeles räägitavast, veel tüütum oli see, et ma ei saanud oma koduust lahti. Kogu senise elu olin keeranud lukke oma Abloy võtmega nagu naksti, aga selle Vene luku hingeelu oli mulle sama võõras kui venelasedki. Eva näitas mulle küll mitu korda kannatlikult ette, kuidas uks võtmega keerates lahti käib… ja tasapisi, õige tasapisi hakkasin ma seda asja aduma. Saingi lõpuks Eva juuresolekul ukse lahti, aga kui ma pärast üksi koju tulin ja pidin ise hakkama saama, naeris lukk mulle otse näkku. Nägin esimesel sügisel mitu korda kurja vaeva, enne kui sain sellest lukust jagu. Ehk oma koju sisse.
Kodus puid lõhkudes ning pliidi ja ahju alla tuld tehes jõudsin peagi järeldusele, et midagi pole parata. Ma pean saama Eesti meheks. Sisimas tundsin, et mulle Tartu elu istub, kuigi teadsin juba, et selles ühiskonnas saab hakkama ainult mees, kes ühe käega kallistab naist ja teise käega teeb remonti.
Arvake ära, mis see mehehakatis siis Tartus ette võttis? Kas aknad või tapeedi? Eh-ei. Kütsin sauna, võtsin pitsi ja pidasin aru. Ja võtsin veel ühe pitsi. Alustasin totaalselt valest otsast. Pole ju midagi, kui mees võtab viina, aga kui viin võtab meest, siis on lugu halb. Omandasin eestimaise kombe trimbata vaikselt nädala sees, unustamata Soome kommet juua ennast nädalavahetusel täis.
Järgmiste aastatega unustasin ennast ära. Unustasin ka kallima. Jah, unustasin ära oma naise. Ta palus mul mitu korda mõelda, mis vahe on armumisel ja armastusel. Mul polnud mingit vahet. Kihutasin autopiloodina ringi.
Niimoodi alustasin ma Eesti meheks saamist. Kui hulluarst oleks mind kätte saanud, oleks ta mõelnud koodile F60.4 ehk histrioonilisele isiksusehäirele: kerge mõjutatavus teiste inimeste või asjaolude poolt, labiilne emotsionaalsus, püsiv iha erutavate sündmuste järele ja nii edasi. Nimetagem seda maakeeles Tartu vaimu haiguseks. Üliõpilaste hulgas on see haigus tavaline ja mina noore mehena liikusin ikka tudengite seas ringi. Ju ma saingi selle tõve nende käest. Kuskil kollases ajakirjanduses arutati, millised on välismaa mehed armastajatena. Soomlase kohta öeldi, et tema süda on nii suur, et sinna mahub kohe mitu eesti naist.
See kehtib ka minu puhul, kuigi refrääniks jääb ikka Eva.
Suplesin Tartu tudengielus ja peagi ärkasin esimest korda ka Supilinnas, vanas puumajas teiste vanade puumajade vahel. Pidu olevat olnud vägev. Olime maganud viieteistkümnekesi ühes toas mõne ruutmeetri peal. Külje keeramine olevat toimunud kollektiivselt. Ma ei mäletanud õhtust mitte midagi ega tundnud eriti kedagi. Nägin aknast paistvat kiivrita kiriku torni. Kobisin ruttu minema. Kaugel kangastus pood. „Herne pood – Elu nagu hernes!”
JAKOBI MÄEL
Suvi 2011. Seisan Jakobi mäe otsas ühes hoovis, nägu kirdesse, läbi linna voolava Emajõe poole.
Minust vasakut kätt raspeldab mäest alla punane leeder ja paremat kätt kõõlub nõlval sarapuupõõsas, mis kukub ühel päeval alla Supilinna, kui mõni aednik ei seo teda tagasi Tähtvere linnaosasse. Järsk mägi on jõe oru teine nõlv ja ühtlasi Tähtvere ja Supilinna linnaosade looduslik piir. Jõe ürgse sängi teine pool on kaugel Peetri kiriku torni juures. Tornikiiver on remondis. Tellingud ulatuvad tipuni välja ja tahes-tahtmata tekib mõte, et selle alt ronib pärast välja uus Tigutorn, mitte vana hea kiriku tornikiiver.
Minu ees on Supilinn, kuhu rändan edasi koos teiega, et vaadata, milline rahvas selles maagilises linnaosas elab. Praegu pole veel kedagi näha. Küünitan aia pealt alla ja näen ainult jupikest Tähtvere tänavat. Pisikesele krundile on veetud veoautotäis ehitusliiva. Selle hunniku otsas oleks tore turnida.
Mõelge, terve veoautotäis liiva, võib-olla isegi kaks täit! Silm ei seleta nii kõrgelt.
Igal pool mujal näen ainult rohelist. On puude viherduse aeg, nagu ütles keeleuuendaja Johannes Aavik. See rohelus katab kogu Supilinna. Puude latvade vahelt ei paista mingit liikumist. Naljakas linnavaade, nagu vaataksin metsa. Midagi linnalikku pole esmapilgul üldse näha.
Tähtvere tänavast järgmine paralleelne tänav jõe poole on Lepiku. Silmi kissitades tunnen ära sealsed majad, saan isegi aru, kus see tupiktänav lõpeb. Siin ja seal puude latvade vahel paistab fassaadijuppe, korstnaid ja katuseharjasid. Lepiku taga peab järgmine paralleel olema Herne tänav, kui mõelda ruudustiku moodustavate tänavate paiknemisele. Otsin oma pilguga Herne 38 ja 40 majasid, sest need peaksid ometi siia paistma. Olen istunud nende majade vahel päris palju ja imetlenud puumajade suursugusust. Hoonete vahel on üks pesukööki ehitatud saun. Tolle ees pisikesel pingil istudes olen tundnud ennast sama väiksena, nagu istuksin kahe ülikooli peahoone vahel.
Kuid Herne 38 ja 40 katused pole mulle siit mäeharjalt näha või ei suuda ma neid leida. Tuleb tõdeda, et puumajad oskavad väga hästi rohelusse sulanduda!
Kui ma hüppan mõttes üle Herne tänava, siis tulevad edasi Oa ja Emajõe tänav – ja siis on jõgi. Rahuliku vooga Emajõgi on Supilinna linnaosa teine looduslik piir. Supilinn on nii kitsas, et jõeni on siit vaevalt et pool kilomeetrit maad. Pikkust on Emajõe luhal laiuval Supilinnal umbes kilomeetri jagu.
Supilinn, see pisike neljakandiline maalapp, algab minust paremat kätt ehk kagust, botaanikaaia tagumiselt müürilt. Jõe rannast, aia müüri serva äärest ronib Jakobi mäele üks maaliline tänav. Selle keskel jookseb ametlikult kesklinna ja Supilinna piir. Tänava nimi oli algselt Botaanika, täna tunneme teda Kroonuaiana.
Teises suunas, minust vasakule ehk loodesse jätkub Supilinn, kuni pilt läheb täiesti roheliseks. Seal kuskil on Supilinna spordipark ja Eesti maaülikooli dendropark, kus talvel on linna parimad suusarajad, olümpiavõitja Kristina Šmiguni lapsepõlve-trennikoht. Pärast parki, paari korea nulu taga saab Tartu linn otsa ja algab võsa ehk Tähtvere vald.
See on väga huvitav, et juulis ei näe ma Supilinnale peale vaadates mitte midagi muud kui puude latvu. Mõnes teises Tartu-suuruses Euroopa linnas oleks nii lähedal kesklinnale vähemalt omajagu poodide neoonvalgustust. Siin pole. Ei paista siia isegi mitte Herne poe kahemeetrine hernekaunakujuline silt. Tollel pole muidugi voolu sees, aga pole vajagi. Terve Lõuna-Eesti teab nagunii, kus see pood asub.
Tänu poele võib Herne tänavat nimetada Supilinna peatänavaks. Sealsed majad on igaüks omamoodi, mõned puust, mõned kivist, mõni kõrgub mitme korruse jagu, mõni kössitab maad ligi. Niisugune vaheldumine teebki tänavapildi põnevaks ja ilusaks. Vanimad majad on juba tsaariajast, kõige värskem maja pärineb eelmisest aastast. Üldpilt on siiski omamoodi harmooniline.
Supilinna kõige ilusam tänav pole aga õieti tänav, vaid üks põlispuude allee. Pean silmas Emajõe tänava otsast algavat paplite alleed, mis jälgib truult jõeperve ja lõpeb alles seal, kust algab Supilinna-tagune liivarand.
See on minu ja paljude teiste arvates linna parim rand. Juba sellele rannale mõtlemine toob naeratuse suunurka.
Rannas on alati lõbus, ükskõik mis rahvaga. Mõnikord saab nalja juba randa minnes, sest see kant on ka noorte autoomanike sihtkoht, mistõttu võib sinna kõndides näha tõeliselt kentsakat vaatepilti, kui vanu bemme veetakse köiega ära isegi kahekaupa. See juhtub siis, kui noored on olnud nii jutuhoos, et makikuulamine on viinud akudest viimasegi voolu. Täitsa kahju noortest.
Vanasti niisuguseid asju ei
