oli mõni kidramängija, kes võttis üles vanu vikerviise. Enamik kidravendasid mängis hästi ja meie laulsime reipalt kaasa. Ma pean siiski lisama, et kitarriga Jaanidele teeb siin linnas silmad ette üks särtsakas Elina. Kui see neiu saadab ennast kitarriga ja laulab „Jambalayat”, siis on terve seltskond apelsinimaal. „Jambalaya” on tema leivanumber ja tuleb iga kord üha paremini välja. Laulu sõnad pole mul peas, kuid tulevad meelde Elinat kuulates ja vaadates. Tema kitarrimängu saatel seilaks ma jõelaevaga kas või Vahemerele välja.
See rand on Supilinna tagumine ots, nii nagu Tartu ülikooli botaanikaaed on kesklinna pool esimene. Kui ma kõnnin kesklinnast Supilinna, siis astun enamasti aiast läbi ja heidan pilgu taimedele. Väga heades kätes on nad, seda võib küll öelda. Juba 200 aastat on seal niidetud muru ja kujundatud istutusi. See on võimas. Aed on mulle väga armas ja külastame seda ka siin raamatus, sest pole ta Supilinnast nii kaugel midagi.
Ega kesklinngi kaugel ole. Botaanikaaia peavärav on juba Laial tänaval, kust algab Tartu vanalinna peaarter, Rüütli. Sellel tänaval on hästi näha linnajuhtide soov näidata Tartut aastaringse jõulukuusena, mille taustal saab turist suveniirfotosid teha. Vanalinna ehtimisega on selles linnas kõvasti üle pingutatud – valgustus on Rüütlil lausa tänavakivide sees ja Raekoja platsi ümbrust kaunistatakse, nagu ootaksid kohe ees kuninglikud pulmad. Mina olen lihtne soome mees ja selline ilustamine mõjub mulle priiskamisena. Kas seda on vaja, ülejäänud linna arvelt? Kontrast vanalinna ja Raekoja-taguste ning kõrvale jäävate linnaosade vahel tundub aina suuremana. Samas, see kontrast mängib ka Supilinna kasuks. Klantsitud kesklinna vahetu lähedus annab Supilinnale ainult agulipunkte ja inimnäolisust juurde.
Kesklinna ja Supilinna vahel asuvad Tartu boheemlaslikumad kõrtsid Zavood ja Genklubi. Mõlemad on Laial tänaval, Supilinna tõmbejõud just nagu tiriks neid kesklinna keskmest ära enda poole. Need 1995. ja 2006. aastast tegutsevad kõrtsid on linna boheemlaste kokkusaamiskohad. Rahvas, keda neis kohtades näeb, pole kesklinna ööklubide Barbied ja Kenid, vaid lihast ja luust inimesed, kelle silmades on igatsus teise inimese ja ilusa homse järele. Kui need kõrtsid tunduvad vahel ka rahvast tühjad, siis peremehed on ikka platsis. Süda on neil õiges kohas.
Tänu kesklinna lähedusele on auto Supilinna elanikele mõttetu asi. Tegelikult pole Tartus elades üldse vaja oma autot. Praegu ma ühega sõidan, aga püüan seda halba harjumust maha jätta. Enamiku oma elust olen saanud ilma hakkama, või üürides masinat, kui muidu ei saa. Suur osa Tartu linna võlust seisneb just selles, et linn on mõnusalt väike. Poole tunniga kõnnib päris kaugele ja tunni ajaga igale poole. Kõndimine on ka tervislik. See on kõige odavam ja lihtsam viis ennast kehaliselt ja vaimselt vormis hoida. Kui mul on mõni töömõistatus, siis ma lähen ja kõnnin. Hetkel maadlen näiteks uue lasteraamatu süžee kallal, nii et saapatallad on päris korralikult kulunud.
Iga kevad toob Tartu tänavatele ratturid ja igal aastal on neid järjest rohkem. Mulle see meeldib! Mida rohkem rattureid, seda enam peab linnavalitsus mõtlema, kuidas rattaga sõitmist lihtsustada. Väga vahva on ka see, et üha rohkem on linna peal näha ka linnarattaid ja üha rohkem rattapoode võtab neid oma valikusse. Mul pole otseselt midagi maastikujalgrataste vastu, aga mingil hetkel polnud Eesti rattapoodides mitte midagi muud pakkudagi. See oli see aeg, kui rattaid nägi linnapildis peamiselt autode katustel.
Tudengina olin minagi kirglik rattur, kuid kihutamiseks olen praegu liiga vana. Tunnistan ausalt üles: ma lihtsalt ei julge enam kiiresti sõita. Sellepärast soetasin endale mullu hoopis uue ratta – või õigupoolest ostsin ühe hästi vana. Soome oma. See oli armastus esimesest silmapilgust. Käisin oma eelmist ratast hooldamas Laulupeo tänava rattapoes ja nägin seal ühte kasutatud sinist Tunturit, mida oli väga hästi hoitud. Ratas oli täpselt samasugune nagu mu onul omal ajal, kui ma olin väike. Tegin proovisõidu ja ostsin ratta ära. See oli hea ost. Ka praegu seisab ta mu kõrval, vana armas sinine ratas, istun ta peale ja veeren järgmisel leheküljel vaikselt Jakobi mäest alla, otse aastasse 1994.
SUSANNA
Läbi aegade on Supilinnas elanud palju boheemlasi, kes kujundanud linnaosa maine selliseks, nagu ta täna on.
Susanna on üks neist.
Kohtusime 1994. aasta suvel Illegaardis, fotogaleriis-džässiklubis, kus kihas Tartu kunstielu. See oli poolkinnine klubi, kuhu sai sisse liikmekaardiga. Ilma kaardita pääses otsima sõpra, kel liikmekaart olemas. Kord ütlesin ukse peal, et lähen otsin Aino Kallast, kes peaks klubis olema. Teda polnud, aga mind ei aetud ära ka. Turistid hoidis see kaardinõue igatahes eemal. Rahvast oli klubis enamasti siiski palju, eriti sügisest kevadeni. Fotonäitused seinal olid põnevad, just seal nägin ma esimest korda Toomas Kalve teoseid. Suure klaveri taga mängis tihti Mülleri Sass. Tema kingad olid erinevast paarist ja nii ka tema muusika ning lauluhääl.
Tol saatuslikul suveõhtul polnud Illekas eriti kedagi. Võlvidega saalid olid tühjad nagu suvine Tartu. Linnas olid ainult mõned üksikud välisüliõpilased, korduseksamite tegijad, hulkuvad koerad, kassid ja ülelinnaline bussipiletite kontrollija. See oli ammune aeg, kui enamik rahvast teadis piletikontrolli nägupidi ja sõitis bussiga ning taksosid oli rohkem kui sõiduautosid. Ma arvan, et tänapäeva noor ei kujuta ettegi, milline linn oli enam-vähem autotu Tartu. Mina mäletan seda.
Aga istusin siis tühja linna peaaegu tühjas Illekas. Minu Eva oli linnast ära. Mina üksi ula peal, sarvi maha jooksmas.
Susanna köitis mu pilku kohe, nagu ilusatel naistel kombeks. Ta lummas mind oma enesekindlust kiirgava iluga. Jalas olid tal heledad kulukad ja seljas valge hõbedaste litritega pluus. Näolapp oli kena. Meik tema näol oleks olnud sama kuritegelik kui keevitusmask Mona Lisal. Ta naeratas kogu aeg, ka siis, kui ta suu oli kinni. Seda salapärast naeratust jagus igasse ilmakaarde, just nagu da Vinci eespool mainitud meistriteose modellil.
Susannat olin näinud sageli linna peal, ülikooli raamatukogus ning sinna kesklinnast viivatel treppidel. Illekas olin näinud teda varem kaks korda. Arvatavasti märkas ta mu piidlevat pilku juba siis. Tema moodi naine pidi olema meeste imetlevate pilkudega harjunud. Muidugi oli ta tookord klubis kellegagi koos.
Aga sel õhtul, kui nägin Susannat Illekas kolmandat korda, oli ta üksi. Vaatasin talle silma, julgust kokku võttes. Minu näo tundis Susanna kindlasti ära, see oli pisikeses Tartus paratamatus. Tuntakse ära, kuid ei tutvustata. Tartlaste ühine saatus.
Olin üksi nagu temagi. Suundusin tema laua poole contralikult nõtkuva sammuga ja mõtlesin, mida öelda. Oma viskibassiliku tämbri üle olin uhke. Seda juba sellest ajast, kui Soomes üks tüdruk moosis ja materdas mind ühes ja samas lauses, öeldes, et näen välja nagu täielik jobu, aga kui hakkan rääkima, siis hääl on täitsa isase moodi.
Madalamaid toone otsides küsisin: „Kas ma tohiksin pakkuda sulle klaasi veini?” Ütlesin seda nii aktsendivabas eesti keeles, kui suutsin.
Susanna kiitis mu plaani heaks. Kõndisin baarileti juurde ja mõtlesin pingsalt, kuidas vältida oma margi täis tegemist. Ma polnud just otseselt luuser, lihtsalt üks ennast täis unistaja. Täpsemalt olin ma sel hetkel ilma metsata metsandustudeng, kes pealegi otsustanud põllumajandusülikoolis õpingud pooleli jätta. Tartu ülikoolis olin juba sees, erialaks eesti keel võõrkeelena. See oli välismaalastele tasuta ja oligi peamine põhjus, miks ma läksin ülikooli eesti keelt õppima. Kui mul oleks olnud kuskilt võtta 2000 dollarit aastamaksu, oleksin ma tudeerinud inglise keelt või maalimist.
Tellides baarist punast veini, tuli mulle pähe geniaalne mõte – mängida eestlast. Laua juurde naastes tutvustasingi ennast Mihklina Kadrinast ja saime niimoodi kenasti jutu peale. Võimalik, et nii minu kui ka Susanna häälduses olid juba mõned hilistunnile omased segased sagedused, sest ta jäigi mu Eesti
