olid kõvad mehed meie, nooremate eesti keele, ugrimugri- ja rahvaluuletudengite silmades. Üks põhjus oli ka see, et nad kõik elasid Supilinnas. Mina tundsin ennast nendel esimestel aastatel Supilinnas täiesti turistina, kes sattus sinna lihtsalt mõnele järjekordsele järelpeole.
Nägin Anzorit üle hulga aja möödunud talvel, kui ta mulle ülikooli peahoone taga vastu jalutas. Võtsin tal kohe nööbist kinni, et leida vastuseid paarile asjale, mis pole mulle selle raamatu kirjutamise käigus rahu andnud.
„Kas ma võin öelda, et Supilinn oli enne, 1980ndatel ja 1990ndate alguses, hipilinn?” küsisin apteekri-pilguga. Mina isiklikult adun kommuunides elavate inimeste mõttelaadi hipilikuna. Ma ei leia sellele tundele paremat sõna. Seega, mulle näis Supilinn hipilinnana. Enamik mu sõpru ütleb seepeale, et ei. Ei. See pole nii, Mika.
Aga need, kes seda väidavad, ongi ise kõige suuremad hipid…
Anzori tõmbas mu jutuhoole piduri peale. Ta pani mulle südamele, et ma pole sellele ikka päris hästi pihta saanud. Hipid ei elanud Supilinnas. Ei. Hipid toimetasid toona ja toimetavat siiamaani pigem Karlovas. Aga Supilinn, see oli tõeline ühepajasupp, kus elas ja elab siiani palju väga erinevaid tegelasi. Vanarahvast, kes polnud sealt ära läinud. Tudengeid. Kunstnikke. Krimisid…
Ootasin kannatlikult, mis järgneb.
Anzori jätkas: „Supikas oli liiga karune ja liiga toores, täis suhteliselt jõhkrat olelusvõitlust. Sellepärast kinnitasidki Supikas sel ajal kanda sellised tüübid, kes risti ette ei löö. Seal oli päris elu. Lillelapse positsiooniga sa seal kaua ei püsinud, seal olid tõelised krimkad ja seal olid keskmisest jõulisemad tudengid, kes kortereid maha võtsid ‒ make peace, not war’ini asi ei läinud. Pigem oli Supika loosung make love and war. Armastus ja sõda!”
Anzori rääkis 1980ndate Supilinnast sellise ajaloolase kaasaelamisega, nagu ta räägiks näiteks keskajast. Mul oli kahju, et ma tulin Eestisse alles 1993. aastal ja magasin maha need kuldsed aastad, kui Supilinn sai endale boheemluse aura…
Aga meie juhuslikul kohtumisel ei tahtnud ma Anzorit veel niisama minema lasta. Ta oli ju omal ajal kuulus korterite „mahavõtja”. Esimest korda kuulsin mahavõtmisest Supilinna Susannalt, kelle juures ühe saatusliku öö veetsin. (Väike vahemärkus: kui keegi armastab võõrsõnu, siis jutt käib niinimetatud skvottimisest. Skvott ehk mahavõtt. Mulle meeldib kõige rohkem soomepärane parasiitväljend „majade vallutamine”. Aga see ei sobi kirjeldama Supilinnas toimunut, sellel on liiga tugev ideoloogia. Anzori lähtus naturaalsest vajadusest ja „mahavõtt” on päris tabav väljend.)
Niisiis meelitasin Anzori tänava pealt ära, läksime Laia tänava Genklubisse. Klubi klientuuri järgi võib öelda, et Supilinna hipilikud tuuled puhuvad sinna tugevalt. Jagub boheemlust ja mis põhiline, seal on lahtine tuli (kamin), mille ääres on väga hea kirjutada. Soojus on minule ühe kohviku või kõrtsi juures põhiline. Pole vist kellegi saladus, et mitmed Tartu kohad on talvisel ajal külmad nagu öised Tallinna poole sõitvad Taisto bussid. Võib-olla teen siin Tartu kohvikutele ülekohut, aga armastan üle kõige soojust ja see on ka üks põhjus, miks ma elan ahiküttega majas. Siis saab toa kütta täpselt nii soojaks kui vaja!
Nõnda me istusime Genklubi mõnusa kamina ääres, jõime õlut ning Anzori rääkis ära, kuidas korterite mahavõtmine käis.
„Skvottimine tuli moodsa sõnana ajakirjandusse kahetuhandenda aasta alguses. Tegelikult olime seda enne juba üle kümne aasta teinud. Me võtsime korteri maha või võtsime maja maha…”
„Kuidas see käis?” segasin vahele.
„Kõigepealt oli vaja leida tühi maja, edasi oli tehnoloogia väga lihtne: vana luku südamik kirvega pooleks, vahetad selle ära, keerad lahti ja lähed sisse.”
Minule on need tühjad majad ikkagi kummaline mõiste. Mis mõttes tühjad, kuidas nad tühjaks jäid? Anzori oli kannatlik. Ta seletas mulle, et tühje maju olevat toona olnud väga palju. Kui näiteks mõni omasteta naisterahvas suri, võis terve ta maja tühjaks jääda ja sinna imbusidki sisse „mahavõtjad”.
Ma ei tahtnud Anzorilt küsida, milliste majade juures ta täpselt toimetas. Las jääb väheke saladuseloori ka! Igatahes viimane koht, mille nende sõpruskond maha võttis, asus Herne tänaval. Kui maja aastal 1996 erastati, tuli kommuunil sealt lahkuda. Uus omanik tuli kohale peremehepilgu ja dokumentidega. Mahavõtmise ajastu oli ümber saanud. Elektergi polnud enam tasuta, linnavalitsuse uued süsteemid hakkasid oma jagatavat voolu mõõtma hoopis hoolsamalt.
On lahe mõelda tagasi sellele tühjade majade ajastule. Tore on ka meenutada seda, kuidas kõikvõimalike ürituste järelpeod toimusid tõesti Supilinnas. Ma arvan, et peamine põhjus oli kesklinna lähedus. Kaugele sa ikka öises linnas kõnnid. Teine pea sama oluline asi oli alati avatud Herne pood. Kui öösel sai märjuke otsa, siis lihtsalt kõnniti läbi Laia tänava hoovide Hernesse. Seal sai öösel käidud küll, üksi ja kambaga. Müüdi väikesest luugist. Kui ostunimekirjas oli kast õlut, siis anti kaup luugist üle pudelikaupa. Seda õlut andis ikka vedada! Kolmas tegur on muidugi see, et Supilinnas elas palju kunstnikke.
Aga sealse kandi legendaarsete järelpidude fenomenil on veel üks aspekt, mille Anzori oskas mulle loogiliselt edastada.
„Vaat, seal oli sihuke asi, et kui oled mingi maja maha võtnud, siis sa kuklas tead kogu aeg, et see on maha võetud. Sa küll rahuldad oma eravajadust, aga sees tiksub, et sa oled selle saanud millegi või kellegi arvelt. See on ikkagi avalik hüve, mida sa kasutad…”
Seda öeldes läksid Anzori tõmmud silmad põlema: „…Ja kui sina oled midagi niisama saanud, siis kuidas sa saad takistada seda, et järelpidu tahab toimuda! Oli loogiline, et minnakse Supikasse, sest see oli nagunii kogukonnalt saadud ruum. Sellist „minu oma”-mõtlemist polnud, sa olid selle saanud ja tahtsid ise tagasi anda. Maha võetud maja on ju alati ajutine, see on antud sulle laenuks.”
Vaat see oli küll Anzori suust tõeline indiaanlase jutt. (Ja ühe vana hipi jutt kah, minu meelest.)
HERNE POOD
Juba mitmel korral siin raamatus olen teid sinna viinud, aga võib-olla olete seal varem ka ise küllalt viibinud… Juba 20 aastat on Herne tänaval tegutsenud üks pood, mida tunneb vist igaüks, kes elanud Tartus üliõpilase elu. Fänne on poel palju. Kas te teate Eestis mõnda teist toidupoodi, mis müüks suveniirina oma T-särki?
Kohalikud on andnud poele toreda hüüdnime – Herne kaubamaja.
Herne pood on lahti 24 tundi ööpäevas ja selle poe öise alkoholimüügi kohta on liikvel omajagu linnalegende. Kirjutan selles peatükis siiski ainult oma kogemustest, sest nii on aus. Kõlakaid võib rääkida see, kes tahab. Mina ei taha.
Esiteks on minu meelest tõeliselt vahva, et Supilinnas on oma pood, kuhu võid minna dressides või hommikumantlis. See ongi õige kodupood. Just selline pood, kus sind tuntakse ja kust saab kõike, mida äraelamiseks vaja. Niisuguseid poode on Tartus praegu vähe ja inimesed kipuvad eelistama suure valikuga suuri marketeid. Aga minu jaoks on väikese Herne poe sortiment täiesti piisav.
Kui ma töötasin haridus- ja teadusministeeriumis (2006‒2011), siis käisin lõuna ajal sageli Supilinnas kõndimas. Oma lõuna ostsin Herne poest ja Oa tänava ökopoest (mis paraku kolis Supilinnast mullu ära). Mõned kolleegid ministeeriumis pidasid mind vist imelikuks. Nemad seadsid sammud ikka kaubamajja. Aga mulle meeldis suund kesklinnast eemale, pealegi oli see ka poliitiline otsus – ma tahan toetada
