taevalikku rahu, nii jaburalt kui see ka ei kõla. Temas ei olnud seda sõjakust, mis tärkas minus pärast esimest õlut. Ma ei tea, kust ma olen selle pärinud, aga juba algklassides oli mul kange tahtmine võidelda millegi õiglase nimel. Mul oli kogu aeg oma õigus, mida taga ajasin. Olen saanud sellest kombest peaaegu lahti. Aga Susannas seda sõjakust polnud. Ta oli minu täielik vastand – kui mina võitlesin kogu maailma vastu, õhkus temast rahu ja leplikkust, avatust ja sallivust. Kui mina sähvasin väljapoole välkudena, põles tema sisemine tuli vaikse leegiga. Tema elurõõm versus minu enesehävitamine. Susanna oli sisemiselt ilus, mina sisemiselt see, kes ma olen alati olnud – väiksem või suurem koll, sõltuvalt alkoholipromillist veres.
Õhus oli tunda elektrit, vastastikust tõmmet. Ma ei mäleta, millest me algul rääkisime, aga kuidagi läks jutt pargindusele ja haljasalade kujundamisele. Seda olin ju Tartusse tulnud õppima. Susanna õppis midagi keerulist arstiteaduskonnas, aga mitte arstiks. Ta ei näinudki tulevase arsti moodi välja. Ei, ta nägi normaalne välja. Maalähedust oli temas kuhjaga. Ta nahk oli nii pruun, et mina küll ei öelnuks, et tegu on ülikooli raamatukogu seinte vahel tarkust taga ajava noore naisega.
Tal oli kaasas kaks õuna ja nii jõudsime oma jutuga lõpuks õunasortide juurde. Ega ma seda muidu ei mäletaks, aga otsustasime mingil hetkel minna külastama tema aia puid ja põõsaid. Olin veennud teda oma dendroloogilistes oskustes! Ja kõvasti paremini kui õppejõud Eino Laasi, kes pidas pikalt aru, kas ta ikka saab mulle eksamil rahuldava hinde välja panna. Aga sel hetkel oleks isegi Laas mind uskuma jäänud ja mu peale lausa kade olnud.
Maksin arve ja purjetasime Rüütli tänavale. Näitasin talle maja, kus toimusid mu botaanikaloengud, Lai 36. Maja fassaad oli lagunenud ja on seda muide siiamaani, kaheksateist aastat hiljem. Kangialune oli pime, kuid puhas. Meestudengite kusemine kangialustesse polnud siis Tartus veel eriti kombeks.
Põikasime kangialuse alt hoovi. Hoovi taga oli pisike nõlv, kust alla ronides sai Supilinna, Herne tänava otsa. Paremat kätt jäi botaanikaaed, kus olin käinud kevadel neli kuud praktikal. Naljakas, aga tundsin Tartus tol ajal rohkem puid ja põõsaid kui inimesi.
Tegime Susannaga ühe peatuse Herne poes, ostsime veini ja paki jogurtit. Linn oli pime, aga Susanna käest hoides suutsin puumajade vahele tallatud radadel püsti püsida. Mul polnud aimugi, kus ma olen. Pidime olema ikka Supilinnas, sest kuskil vasakul, kõrgel mäel, undasid õlletehase ventilaatorid.
See polnud esimene kord, kui ma sattusin Supilinna, olin käinud seal mõnikord varemgi ja teadsin üldjoontes, mida linnaosa endast kujutab – olime Lepiku tänavas näiteks pidanud maha ühe rahvusvahelise tudengite seminari lõpupeo. See oli maailma parim seminar, teemaks alkoholi tootmine Eestis, korraldajaks rahvusvaheline põllumajandust õppivate üliõpilaste organisatsioon, lisanditeks potitäis tatraputru ja piisavalt seda, millest seminaril kõneldi.
Susannaga sattusin seekord aga kaugemale linnaosa südamesse. Kõndisime igapidi diagonaalis läbi suurte aedade, ümberringi ainult puumajad ja pimedus. Minusugusele soomlasele oli see ka rännak läbi aegade. Minu kodukandis olid viimased puumajad linnapildist juba ammu kadunud.
Peatusime ühe mitmekordse puumaja juures ja Susanna tõstis oma käe huultele, vaikimise märgiks. Ma ei hinganudki, kui ronisime maja teisele korrusele mööda nagisevaid treppe. Koridor lõhnas, nagu mu vanaema majasse oleks tehtud India kaupade pood: see oli suitsukonide, talveriiete, lavendli ja viirukikokteili segu. Alles teisel korrusel pani Susanna koridoritule põlema. Ta tutvustas mulle trepikoja seinale maalitud vigureid – trafarettmaalinguid, nagu kunstiõpikud ütlevad. Nii trepikoda kui ka Susanna elamine oli neid mustriribasid täis, tema enda kätetöö. Igas toas olid uut moodi mustrid. Mõne koha peal olid näha originaalid, millest Susanna oli oma motiivid noppinud. Šabloonid oli ta leidnud linna pealt antikvariaadist.
Ta kodu oli väga armas. Vististi sellepärast, et see polnud niisugune elektroonikanäitus nagu minu lapsepõlvekodu. Kõik asjad ja toidud Susanna elamises peegeldasid tema hinge tasakaalu. Kasutaksin meelsasti sõna öko, aga seda sõna polnud siis õieti olemaski. Tekk oli lihtsalt villast ja laudlina lihtsalt linasest. Tee oli lihtsalt Hiiumaal kasvanud piparmünt. Mahl lihtsalt vanaema aia õuntest. Lihtsad oma asjad.
Linnale kuuluva maja üürnikuelu oli teema, mis pani Susanna rääkima juba rohkem erutatult. Ta rääkis mulle sellest, kuidas ta oli omal ajal sinna majja kolinud. Ta oli oma sõpradega avastanud, et majas on tühje pindu, ja kolinud sisse, maja nii-öelda maha võtnud. Samamoodi olevat end sisse seadnud tudeng Anzori kusagil Lepiku tänaval ja näitleja Merca Oa tänaval. Sain Susanna käest üldse põhjaliku ülevaate Supilinna elanike eluolust, mis oli mul hommikuks meelest läinud.
Ühel hetkel kukkus Susanna ümisema. Eestlased on tõesti laulurahvas! Seda olin märganud juba siis, kui mu kursavennad võtsid viisi üles bussipeatuses, oodates bussi number 9, mida tuli lõputult oodata. Susanna laul oli aga pigem loits, mistõttu tundsin ennast nagu Odüsseus sireenide saarel. Ta hääl oli lummav ja mina olin ta lummusesse langenud. Nii täiuslikku naist ei saa ju ometi olemas olla! Ta laulis mulle kummalisi viise ja imestas, et ma neid ei tunne. Aga kust ma saingi neid tunda, kui ma polnud Eestis üles kasvanud. Mul hakkas piinlik, et ma talle valetanud olin.
Tunnistasin kunagi keset ööd üles, et olen soomlane, aga Susanna ei uskunud mind. Kohe teps mitte. Alles siis, kui esitasin talle ainsa Soome laulu, mille sõnad mul peas olid (Soome hümni), jäi ta uskuma. Minu süda läks igatahes kergemaks ja vabandasin, et olin teda tüssanud.
Kuid õnn õnnetuses – tuli välja, et Susanna on suur Soome fänn. Neil aastatel käis pea iga eestlane Soomes maasikaid korjamas. Nii oli käinud ka tema.
Edasi jätkusid taas minu piinlikkuse hetked, sest selgus, et Susanna tundis soome popmuusikat rohkem kui mina. Kuulasime kassette ja tõlkisin talle mõned sõnad salmidest, millest ta polnud aru saanud. Esimest korda oli mul Tartus soome keelest ka tegelikku kasu! Rääkisime Susannaga ka Ummamuudu „Kõnõtraadist”, mis oli tolle suve lööklaul. Ta ütles, et kui laul välja tuli, arvasid mõned põhjaeestlased, et see on Soome laul. Mina niimoodi küll ei arvaks, aga põhjaeestlaste arvamused ongi omaette ooper.
Siis tegi Susanna meile põrandale voodi. Võtsin tubli sõõmu viina, et jääksin magama, oma naist petmata. Minu arusaamine petmisest oli tollal umbes niisugune, et võõra naise kaisus magamine pole petmine, alles armatsemine on. Muidugi proovisime armatseda ka, aga sellest tsirkusest pole mõtet siin leelotada, sellest tegevusest ei saaks haikut ka kokku.
Ärkasin hommikul vara ja kiiresti. Susanna oli aeglane ärkaja. Väga huvitav vastandlikkus seegi. Ühise katuse all elamine poleks meil seetõttu vist kerge olnud.
Hämmastaval kombel tundsin ennast hästi. Võtsin laualt õuna.
Märkasin, et laud oli täis õunte sabasid, sest Susanna sõi õunad täitsa ära, eestlaste kombe kohaselt. Läksin välja ja hakkasin uurima aia puid, mida õhtul tema juurde jõudes polnud enam meeles teha. Aga sortidest ei saanud ma sotti. Samas, mõnikord ongi toredam, kui sa ei tea taime või sordi nime – nagu rahvuste puhul. Võibki öelda, et see on vana Tartu sort. Ka Supilinna Susanna on sel juhul vana Tartu sort, kui nii võib naise kohta öelda. Võib ikka. Kirjanik võib öelda kõike – ja peabki ütlema.
Ma ei jäänud pikalt ta juurde. Ere päike tuletas meelde mu teist elu, teisi kohustusi ja võimalusi. Tundsin ennast kehvasti, mis seal parata. Kaine peaga on kole koguda maailma muresid oma õlgadele. Tatsasin aias ringi ja sain aru, kus ma olen. Kesklinn paistab! Öösel läbi võõraste aedade kõndimine oli ajanud mu suunataju sassi.
Kui jõudsin tagasi tuppa, säras Susanna seal nagu kuradi poolt saadetud ingel… aga meie suhe oli väär. Miski mu sees ütles,
