salata, aias päikese käes sai teha ka väikese uinaku, et pärast naasta tööle uuendatud energiaga. Kui te kohtute mõne riigiametnikuga, kelle kliendisõbralikkus jätab soovida, küsige talt, kas ta ikka on oma lõunase uinaku teinud – see ei pea sugugi pikk olema, olgu öeldud, et magades panin mobiili äratuskella 20 minuti peale. Selline akusid laadiv uinak keset päeva võtab stressi ära küll. Soovitan soojalt kõigile inimestele, kes teevad mõttetööd.
Kui ma nüüd meenutan neid ministeeriumiaegu, siis tuleb mulle meelde, et mõned kolleegid vaatasid mind ikka väga kahtlaselt, kui ma neile ütlesin, kus ma söömas käin… sestap pean rõhutama, et toiduvalik on Herne poes täitsa normaalne ja mitte ühtegi halvaks läinud asja ei ole ma seal ealeski näinud. Millega ma siis maiustasin? Menüüs olid mul erinevad pirukad ja mõni hea šokolaadijook, banaan ja Fazeri piimašokolaad ja vahel ka kohalik aus hamburger. Eesti burgerid on mulle alati rohkem meeldinud kui mis iganes teise riigi omad. Ikka liha maitsega kotlet, suur sai, hea kapsasalat ja parajalt rammus hapukoorene kaste. Minge Herne poodi ja mekkige! Selles poes käib ka Tartu vaim.
Herne poele ja ühtlasi ka kõigile teistele Tartu väikepoodidele võlgnen välismaalasena midagi, mille peale iga eestlane kohe ei tulegi. Minule olid sellised poed nimelt suurepäraseks keele õppimise kohaks. Ostmine käib Herne poes ju sõnade abiga, sest kogu kaup on müüja valduses olevates riiulites ja letikappides. Lähed leti juurde, ütled, mida soovid, ja müüja otsib kauba lauale. Minu esimesed eestikeelsed sõnad Tartu linna peal võisidki vabalt olla „Palun pool Uku leiba ja üks Ene sai… ja kolm moosipirukat”. Alguses oli eesti keel muidugi raske, aga letipoed oli hea praktika.
Kord juhtus minuga niisugune lugu, et läksin üksi poodi ja vaatasin hoolega pirukate virnasid. Mulle tuli meelde, et Eestis on väga tähtis, kas saiad on küpsetatud täna, mitte eile või üleeile. Kahjuks polnud minu sõnavara veel kuigi suur. Aga rääkima peab. Kui järjekord oli minu käes, tervitasin müüjat ja küsisin rahuliku ja selge hääldusega: „Vabandage, kas need saiad on toored?” Müüja kohkus ja vastas mulle: „Ei. Ei. Need on täna toodud.”
Korraks jooksis mul juhe kinni. Ma sain tema vastusest suurepäraselt aru. Aga miks ütles ta mulle ei-ei, kui ma enda arvates küsisingi, kas need on tänased saiad…?
Aga mis seal ikka. Teatasin müüjale, et võtan neid saiasid nii ja nii mitu tükki, ning lahkusin poest. Kui kõndisin tänaval, sügades kukalt, siis mõtlesin, et pean õhtul vaatama sõnaraamatust, mida ma õieti ütlesin. Müsteerium sai õhtul lahenduse. Vaatasin sõnaraamatust järele, et soome keele tuore on eesti keeles hoopis värske, täiesti uus sõna minu jaoks. Ah nii, et tuore polegi toores, kuigi minu meelest oleks see loogiline. Aga mida see „toores” neil tähendab…? Lappasin sõnaraamatut edasi ja leidsin vastuse: toores on soome keeles raaka. Tohoh! Alles siis sain aru, mida ma tegelikult küsinud olin. Pole ime, et müüja nägu venis pikaks. Sel hetkel tõotasin endale, et ma ei räägi eesti keelt, kui ma ei tea, mida ütlen. Sageli mõtlesin enne poodiminekut läbi, mida ma müüjaga rääkida kavatsen.
Kõik väikesed kodupoed ongi lahedad just seetõttu, et seal sa suhtled müüjaga. Ma ei kujuta ette, et ma hakkaksin kaubamaja kassaga lobisema maast ja ilmast, aga Herne poes saab juttu ajada küll. Vestlesin kord üle leti ka Herne poe peremehega. Ta on sümpaatne mees, kes rääkis mulle vahvalt, et kui ta tegi poe, oli tal silmade ees üks teatritükk, Oskar Lutsu „Tagahoov”. Ja nii ta otsustas, et teebki ühe väikese poe Supilinna agulisse. Seda oli südantsoojendav kuulda.
Rääkisime omanikuga ka kohalike suhtumisest poodi. Mind üllatas see, et ta oli siiralt murelik, et osa Supilinna elanikest kihutaks poe öise lärmi tõttu linnaosast kohe minema. Kinnitasin, et niimoodi mõtlevate inimeste osakaal peab olema väga väike, sest minu sõpruskonnas on kõik õnnelikud, et nende lähedal on oma pood. Väike armas kodupood on tänapäeva supermarketiühiskonnas suur haruldus.
Tookord poes tundsin rinnus väikest torget. Eks ma ole isegi käinud öösiti Herne poes ja vaevalt et meie seltskond tol hetkel kõige vaiksema häälega oli. Enne öise alkoholimüügi keeldu oli Herne poest läbilippamine tavaline asi.
Tartu liitus öise alkomüügikeeluga aastal 2006. Kurjad keeled räägivad, et Herne pood liitus keeluga omakorda veidi hiljem. Mina otsustasin ühel ööl eelmise aasta talvel seda asja katsetada. Küsisin kella kahe paiku öömüügiluugi juures: „Kas ma saaks kaks Premiumit?” Sain kurja pilgu saatel vastuseks, et mida ma ometi kell kaks öösel küsin. Ei saanud ma mingit õlut. Vanast harjumusest küsijaid käib seal luugi juures vist rohkemgi, sest kunagi suvel ilmus poe juurde ka konkreetse kirjaga silt:
Palun ära alkoholi kell 22.00‒10.00 küsi.
Teie tellimused salvestatakse helis ja pildis
(videovalve).
Tänades
Herne pood.
Öise alkoholimüügi keeld on igatahes päris tugev löök poele, mis on ainukesena Tartu linnas endiselt avatud ööpäev läbi.
Seda enam vajab pood oma linnaosa kliente. Mina igatahes soovin Herne kaubamajale pikka iga!
REMONT
Elame praegu Evaga vanas puumajas, mille putitamine on meil igasuvine tegevus. Olen leppinud sellega, et maja tuleb korda teha, kuid sellest arusaamise teekond on minu jaoks olnud pikk ja vaevarikas.
Kui ma tulin Eestisse, olin täielik võhik kõiges, mis puudutab klassikalisi mehetöid. Kas tüüpiline soomlane? Ma ei taha kõnelda kõigi Soome meeste eest, sest näiteks mu soomlasest sõber Antero on teinud oma Lepiku tänava korterist tõelise pärli ja lisaks suudab ta pidada loenguid Baltikumi juugendarhitektuurist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
