Saksamaalt kaasa võtnud mitu kastitäit kalleid teaduslikke mõõteriistu, nagu kaalud, taimede lehepindala mõõtmise masin, tolmuimeja jms. Neis kastides on ka kõik muu vihmametsatööks vajalik: patareid, akud, stabilisaatorid, veekindlad taskulambid, kompassid, pliiatsid, paberid, kleeplindid jne. Ühesõnaga, nagu meile varsti valusalt selgeks saab, ilma nende kastideta ei ole meil metsa, st tööle asja.
Kogu selle varanduse oleme hoolikalt pakkinud niiskuskindlatesse metallkastidesse (ikkagi troopikasse minek!), mis on igast küljest sildistatud ülikoolide ja fondide logodega, et kastid kaduma ei läheks. Ühe pisiasja oleme aga unustanud, õigemini ei olnud Saksamaal lihtsalt võimalik teada saada, millised dokumendid täpselt nende masinate ja muude jubinate Brasiiliasse toomisel peavad ette näidata olema. Informatsiooni ega reegleid ei ole seetõttu, et keegi ei ole varem selliseid asju sellesse Brasiilia piirkonda toonud.
Igatahes ei ole meil tõenäoliselt vajalikke dokumente ja see muudab meid juba lennukis veidi ebakindlaks. Arutame Jensiga, milline oleks kastide kohaletoimetamise parim strateegia.
„Läheks nendega lihtsalt tollist läbi ja ootaks ära, mis juhtub?” pakun mina, tõtt-öelda küll pisut kaheldes, et meie siltidest sillerdavad kastid tähelepanuta jäävad.
„Ei julge hästi,” tunnistab Jens. „See võib veel konfiskeerimisskandaali või altkäemaksuga lõppeda. Räägiks tollitöötajatele ausalt kogu loo ära. Ehk nad teavad hoopis soovitada, kuidas neid kaste ametlikult maale sisse tuua.”
Juhendaja sõna jääb peale ja täpselt sellest hetkest saab alguse meie kannatustetee, mis vägisi hakkab meenutama Franz Kafka raamatut „Protsess”.
Oma saabumisõhtul lahkume lennujaamast veel suuremat paha aimamata. Meie kastid jäeti küll hommikuni tolli, aga sõbralikud ametnikud ütlesid ju, et ainult sellepärast, et nad ei taha enam vastu ööd tööd teha. Muigame isegi natuke mõnuga: ah see siis ongi see tore mañana-elustiil! No muidugi, õhtul tööd teha ei meeldi kellelegi. Vahva, et juba lennujaamas seda mentaliteeti nii ehedalt tunda saab! Olgu peale, sõidame siis meiegi oma mõõteriistadega metsa ülehomme, mitte homme. Tunneme ennast kohanemisvõimeliste, tublide ja tolerantsete maailmakodanikena.
Järgmisel hommikul lööb meie eneseusk ainult veidi kõikuma, kui lennajaamas öeldakse, et me tuleksime kolme tunni pärast tagasi, kuna vastutavat ametnikku ei ole tööl. Pärastlõunal saab meie kannatlikkus aga juba esimese tõsise hoobi, kui tööle saabunud ametnik teatab, et nii-nii, kastid küll, aga niisama lihtsalt te neid kätte ei saa. Selleks on vaja ära täita hulk lisadokumente. Pealegi ei saavat me nende dokumentide vormistamisega mingil juhul ise hakkama, vaid meil soovitatakse omale advokaat palgata. Advokaat? Oleme ju bioloogid ja tahame vaid metsa!
Pärast mõningast norutamist käärime käised üles ja haarame entusiastlikult telefonitoru järele. Asi see siis nüüd advokaat leida, kui Ana Paula oma perfektse portugali keelega aidata lubas! Minutite möödudes vajub meie suu aga üha enam ammuli. Kaheteistkümnendale advokaadile helistamise järel on selge, et ükski advokaat ei ole nõus sellises keerulises asjas nagu meie kastide lennujaamast päästmine vastutust enda peale võtma.
Lootusetuluke süttib taas alles siis, kui professor Marcosel õnnestub välja uurida, et siinsel ülikoolil on spetsiaalne impordi-ekspordi osakond.
„Tublid, et taipasime ülikoolist järele küsida,” patsutame Jensiga teineteisele tunnustavalt õlale.
„Akadeemias peitub jõud,” oleme kindlad.
Meie suureks pettumuseks tunnistab vastav osakond aga otse, et nemad on meie kastide asjus liiga nõrgad ja soovitavad linna pealt advokaati edasi otsida. Sellel õhtul näen oma vihmametsaunistust mitte päevade, vaid nädalate taha kadumas.
Järgmisel advokaadi otsimise ringil õnnestub Ana Paulal üks advokaat pehmeks rääkida. Oleme vahepeal hankinud ka nõutavad dokumendid ja läheme nüüd koos advokaadi ja paberikuhjaga lennujaama. Meil on kõik vajalikud dokumendid kaasas ja kõik on otsast lõpuni legaalne. Meil on ette näidata vähemalt kümne allkirjaga ülikoolidevaheline koostööleping, templitest kirju leping finantseeriva fondiga siin ja finantseeriva fondiga Saksamaal. Ja peame oma viha juba üsna suure jõupingutusega alla suruma, kuuldes, et need on põhimõtteliselt õiged dokumendid küll, aga vales formaadis.
Järgmised päevad veedame ülikooli tähtsaid uksi kulutades ja dokumentide ümbervormistamist paludes. Ana Paulal on õnnestunud väga ränga raha eest palgata „kõvem” advokaat kui eelmised. Seega on meil järjekordsel lennujaamaskäigul kaasas uues formaadis dokumendid ja tippadvokaat. Mida see advokaat siis teisiti teeb kui eelmine? Tema tugevus seisneb selles, et ta tutvustab meid ühele veidi kõrgemale tolliametnikule ja kaob seejärel ise jäljetult. Ja mida teeb see tolliametnik? Ta vaatab meid kahetsusväärse pilguga ja ütleb:
„Vaesekesed, et te nende kastidega vahele jäite, oleksite pidanud tollist mööda hiilima!”
Kui Jens räägib, kuidas me ise läksime teatama, et meil ebaseaduslikud mõõteriistad kaasas on, jääb kõrgem tolliametnik meid suu ammuli vaatama. Haletseb meid veel ja kirub Euroopa ausust.
Maailmapilt segi löödud, sukeldume metsa asemel taas suurlinnaellu ja mina hakkan arvama, et olen vale eriala valinud – oleksin pidanud õppima juurat. Kastirindel aga ei lähe asjad mitte selgemaks, vaid hullemaks: meie uus tuttav kõrgem tolliametnik selgitab meile, et nende dokumentidega, mis meil on õnnestunud hankida, saame oma kastid riiki sisse tuua vaid kolmeks kuuks. Selleks et terve aasta oma kaste näha, nagu soovime, peaks Jensil olema paber, mis tõendab, et ta töötab siinse ülikooli heaks. Peale selle peavad viimasele paberile alla kirjutama nii siinne ülikool kui ka Saksa ülikool, kuid paberite saatmine faksiga pole lubatud. Kohalik tõde on aga, et lennupost Euroopast saabub terve igaviku mööda tundmatuid teid, et lõpuks jõuda Brasiilia asemel mõnda Põhja-Ameerika väikelinna või üldse mitte kuhugi. Tagatipuks selgub, et siinne ülikool ei taha ülepea sellist dokumenti anda.
Ja et meie kannatuste i-le täppi peale panna, pakutakse meile lahenduseks, et Jens peaks kas illegaalsete kastide eest trahvi maksma või tükkis kastidega Saksamaale tagasi sõitma. Ah et kui suur see trahv on: pool mõõteriistade maksumusest ehk 10 000 dollarit. Ah et kas trahvi ära makstes saaksime oma kastid kätte ja võiksime lõpuks ometi metsa tööle minna: jah, jalamaid, mõne kuu pärast.
Kas te olete kunagi olnud olukorras, kus elu tundub nii segane ja kontrollimatu, et valaks endale puhtast nõutusest vett pähe, pööritaks silmi ja naeraks? Täpselt sellises seisundis viibime viimaste lennujaamast saadud uudiste peale. Seisund kulmineerub sellega, et muidu raudsete närvidega Jensi kannatus katkeb ja ta teatab, et ta läheb tõesti kas Saksamaale tagasi, nagu tolliametnik soovitas, või hulluks. Õnneks ei tee ta ei ühte ega teist ja kuna tundub, et meil tuleb tõepoolest vihmametsa asemel pikemaks ajaks linnaelu peale jääda, hakkame endile Ana Paula elu- ja külalistetoa asemele püsivamaid eluasemeid otsima.
VIHMAAED
Jens kolib hotelli ja mina lähen lõunale selle sõbraliku saksa professori Dieteriga, kes mulle meie esimesel kohtumisel kergekäeliselt sõbraõlga pakkus.
Tolliprobleemide tõttu edasi lükkunud vihmametsatöö sunnib meid linnas paiksemat elukohta otsima, mis saab ootamatu pöörde enne, kui on õieti alatagi jõudnud: juba esimesel lõunal sõbraliku saksa professori Dieteriga pakutakse mulle lahendus.
„Tule meie poole elama,” ütleb Dieter minu jutustuse peale meie kastidraamast ja võtab muretult ette järgmise portsjoni maguskartulit.
„Meil on ka vihmamets,” lisab ta veel vürtsiks
