valged poollagunenud minibussid, täpselt nagu Dieteri oma. Dieter ostiski omale ühe vana kombi, et autoröövlitele vähem silma torgata. Aga ma pean sind hoiatama, et kombis sõitmine käib suusõnal, nii et harjuta kõvasti portugali keelt. Kombidel ei ole marsruuti, numbrist rääkimata, vaid kombi uksest, kui see on olemas, ripub poole kehaga välja paljasjalgne noormees ja hüüab tänaval seisjatele kõva häälega, kuhu see kombi parasjagu teel on. Kombi peatamiseks pead käega märku andma ja kombis sõites pead sõidu ajal ukse vahel akrobaaditrikke tegevale poisile ühe reaali andma ja selgitama, kus sa maha soovid minna. Ütle, et tahad sõita Aldeia seitsmenda kilomeetriposti juurde. Ja arvesta veel, et kombisse võetakse inimesi peale ka siis, kui istekohad on juba täis, seega pead võib-olla istuma kellegi süles. Igaks juhuks ütlen ka, et kombijuhtidel ei ole sageli juhilube, nende sõiduriist ei ole ühelgi ülevaatusel käinud ja nad ületavad lubatud sõidukiirust mitu korda. Aga sa jõuad varem koju kui mis tahes bussiga.”
Kõik see kõlab täpselt nii hullult, et vist just sellepärast, ja ka iseseisvuspüüdest – kui kaua ma sõidan teiste inimeste autodega, elan teiste inimeste kodudes ja kasutan neid oma tõlkidena – otsustangi järgmisel päeval kombiga koju sõita.
Õhtul ülikooli ees seistes ja üht lähenevat kombit nähes pigistan käes tugevamalt Eestist kaasa ostetud pipragaasi ja otsustan, et päris ilma võitluseta ma oma elu siiski käest ära ei anna. Selleks ei paista aga vähemalt esialgu mingit põhjust olevat.
„Eia-Camaragibe! Eia-Camaragibe!” kõlab kombi uksel kõlkuva noormehe suust üsna sõbralikult.
Alles siis, kui kolmas säärane kombi on mööda põrutanud, hakkan kahtlustama, et „Eia” võib olla välja hääldamata „Aldeia”. Tõstan käe.
„Aldeia?” küsin vapralt.
„Sim, sim!”17 naeratab kombi uksehoidja südamlikku harvade hammastega naeratust ja tõmbab mu poolliikuvasse bussi, mille aknale on suurelt kirjutatud: Deus é fiel18.
Pikemast vestlusest minuga ei tule ei temal ega ühelgi kaasreisijal paraku midagi välja. Ma lihtsalt ei saa aru, mida nad räägivad, kuigi nad püüavad. Lihtrahva keel on mulle Brasiilia elu alguskuudel eriti kõrge pilotaaž. Bussis on täiesti tavalised töölt koju sõitvad inimesed, ei mingeid bandiite – raskete toidukottidega pereemad ja kõhukad pereisad nagu igas maailma nurgas.
Aga siis järgneb karistus minu hulljulguse eest. Ulatan kombi uksehoidjale 50 senti, pomisen lootusrikkalt „Aldeia, quilómetro sete”19, ent ta ei saa minust aru. Kordan veel ja veel kord, proovin suud nii- ja naapidi väänata, aga midagi on valesti. Mul ei ole ka mingit muud sõnavara, et ennast kuidagi teisiti arusaadavaks teha, seega korrutan oma lauset nagu papagoi. Ka pereisad ja pereemad püüavad kuidagi aidata, kuid see teeb asja ainult hullemaks – ma satun paanikasse. Silme eest käivad läbi pildid, kuidas ma enam kunagi kuhugi pärale ei jõua. Kombist välja pole ka mõtet astuda, sest ma ei tea, kus ma olen…
Õnneks näen ma ühtäkki tuttavat Capibaribe jõge, üle mille pääseb Aldeiasse.
„Aldeia!” karjatan õnnetundest.
Kogu buss juubeldab ja rõõmustab koos minuga. Nüüd hoian pilgu pingsalt paremal teepervel ja kui märkan tuttava condomínio valvuriputkat, hüüatan:
„Aqui! Aqui! Aqui!”20
Kombi pidurdab kummide kriuksudes, rahvas plaksutab nii, et mul jäävad kõrvad lukku, ja saadab mind õhusuudlustega uksest välja. Jooksen kergendunult Dieteri-Sabine poole ja pärin, mida ma küll valesti tegin, et sõit libedamalt ei läinud.
„Kuidas sa seda peatuse nime ütlesidki?” pärib naerev Dieter, kellele minu jutustus väga meeldis.
„Nagu Sabine käskis: Aldeia, quilómetro sete,” vastan.
„Tuleb öelda sete, mitte sete,” selgitab Dieter.
„Mis vahet seal on?” ei saa mina aru.
„No kuula hästi: set-ji,” hääldavad Dieter ja Sabine püüdlikult kooris, sõna lõppu veidi teistmoodi susistades, kui mina seda teinud olin.
Kuidas on vahepeal läinud meie kastidel lennujaamas? Tuleb välja, et ootamine tasus end ära. Täpselt kolm kuud pärast meie Brasiiliasse saabumist laheneb kogu probleem nii ootamatult ja hästi, justkui poleks seda kunagi olnudki: laialdaste sidemetega professor Marcose tuttav professor São Paolo ülikoolist tekitab vajaliku koostööpaberi, Kaiserslauterni ülikool Saksamaal reageerib omalt poolt, tolliametnikud muutuvad koostööaltiks ja advokaadil on hea päev.
Mina aga arvan, et meie kastilugu ei lahenenud mitte ühe või teise isiku kaasabil, vaid et see tabamatu kõik-lähebnii-nagu-läheb brasiilia vaim, mida järgnevate aastate jooksul nii tihti enda ümber tunnen, oli otsustanud, et me saame oma kastid kätte ei vähem ega rohkem kui kolme kuu pärast. Lihtsurelik selle brasiilia vaimu vastu ei saa; rumal võitleb, elutark ootab ära.
Bioloogide seas on levinud uskumus, et troopikateadlased on natuke laisavõitu või vähemalt ei ole nad nii produktiivsed kui parasvöötme kolleegid. Aga ma ju ei saanud oma doktoritöösse kirjutada, et ühe välitöö aasta asemel veetsin Brasiilias kaks sellepärast, et ma ootasin: et bussi ei tulnud, et meie töövahendeid hoiti lennujaamas kinni, et vihm segas tööd, et Vanessa tädi oli haige, et auto jäi suhkruroogu kinni või oli paranduses ja et peeti jalgpallimatše, mil ka ööpäev läbi avatud poed olid kinni, ülikoolidest rääkimata. Sellepärast olen kõik need seigad pelgalt siia raamatusse tagantjärele üles tähendanud.
METSA POOLE
Lõpuks ongi käes päev, mil sõidan esimest korda elus vihmametsa. Kõigepealt ootab aga ees mitmetunnine reis mööda metsikuid teid ja läbi troostitute külade džungli.
Tähtis päev, mil sõidame esimest korda vihmametsa, saabub ootamatult. Äkitselt on meie juba terve ülikooli peal kuulsad kastid lennujaamast päästetud, Jens peab paari päeva pärast Saksamaale tagasi lendama ja suurtes vihmahoogudes on parasjagu paus. Otsustame ilma pikema ettevalmistuseta terve töögrupiga – mina, Jens, Ana Paula ja mudilased – vihmametsas ära käia, et oleks käidud.
Päev algab sellega, et läheme Recifes kõigepealt ühte hiigelsuurde kaubanduskeskusesse, mida siin nii ametlikult kui ka rahvasuus kutsutakse ingliskeelse nimetusega Shopping Center. Recifes on neid neli, sealhulgas Lõuna-Ameerika suurimaid omataolisi, pindalaga 180 000 m2. Just sinna me lähemegi. Peale poodide on ühes korralikus Shopping Center’is umbes kümmekond kino, restorani ja juuksuritöökoda. Meie laadime oma maasturi kasti täis makarone, maguskartulit, suitsuliha, piima, õunu ja šokolaadi ning sõidame metsa, täpsemalt Recifest kolmsada kilomeetrit lõuna poole Alagoase osariiki Ibateguara linnakesse ja sealt mööda põldudevahelist mudateed seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse kümne majaga suhkrurootööliste külla Coimbrasse. Seal asubki Pernambuco ülikooli välibaas, mida ei leia üheltki kaardilt, küll aga on see näha Google’i kaardirakenduse satelliidipildil koordinaatidega -8°59’25.32” ja -35°50’35.79”.
Linnakivide vahelt välja jõudes saan esimest korda aimu lähikonna
Jaa-jaa!
Jumal on truu.
Aldeia, seitsmes kilomeeter.
Siin!
