Sobib?”
Miks ei sobi. Kell kuus veereb ülikooli parkimisplatsile vana logisev alkoholilõhnaline (sest kütuseks on suhkruroost toodetud etanool) minibuss, mis osutub Dieteri autoks. Sõidame läbi poole Recife ja üle Capibaribe jõe. Hetkeks kaovad isegi linnatuled, kuid õige pea on taas valge ja oleme jõudnud Aldeiasse, Recife eeslinna. Ühtäkki pöörab Dieter auto nina vastu kõrget müüri.
„Siin me elamegi,” teatab ta.
Alles nüüd märkan müüris võimsate hoobadega sissepääsuväravat ja tumendatud klaasidega valvuriputkat. Putkast väljub mustanahaline valvur, kelle mundri all pungitab automaat.
„Tere õhtust, Dieter!” hüüab ta sõbralikult valgete hammaste välkudes ja avab värava.
„See on meie condomínio,” selgitab Dieter. „Valvatav elamuühistu. Kakskümmend maja. Meie oma on siin.”
Dieteril ja tema saksa perel – naisel Sabinel ja lastel Brittal ja Auréliol – on minu unistuste kodu. Suur ristpalkmaja keset vihmametsa. Selle vihmametsaga pingutas Dieter muidugi veidi üle, kuid maja krunt asub tõesti vanal metsaalal ja pühendunud bioloogina on Dieter oma hiigelsuurde aeda kõikvõimalikke kohalikke puu-, põõsa- ja lilleliike juurde istutanud, nii et see annab vihmametsa mõõdu välja küll. Lapsed kiiguvad puuoksa küljes, millel ripuvad orhideed. Maja akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Pere saab oma aiast värskeid banaane, mangosid, papaiasid ja guajaave. Videvikus lendavad ringi helendavad jaanimardiklased nagu romantilised laternad. Ja öö hakul, kui tsikaadid siristama, vabandust, kreissaega saagima hakkavad, on tekkiv lärm nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima. Ja kõige tipuks on keset seda aeda veel ka üks veidi edev luksusasi – bassein.
Sel õhtul ei usu ma oma silmi ega kõrvu. Ma ei jõua Dieterit ega Sabinet nende külalislahkuse eest ära tänada, kuid nemad ainult naeratavad ja peavad minu tänusõnu täiesti üleliigseteks.
„Siin kandis ei käi just tihti võõrast rahvast ega külalisi, nii on ka meil huvitavam,” selgitavad nad.
Lapsed magama pandud, tuleb Sabine minuga basseini äärde. Ta on oma koduperenaise eluga nii rahul, et see lausa kiirgab ta olemusest. Sabine on suurt kasvu, lühikeste lokkis juuste ja väga muretu naeratusega. Riisume basseinist välja sinna kukkunud puulehti, mürgiseid saja- ja tuhatjalgseid putukaid ning kõrvale jutustab Sabine oma elulugu:
„Me tulime Brasiiliasse pealt kahekümnestena nagu sina. Dieterile pakuti Lõuna-Brasiilias Porto Alegres mõneaastast troopiliste liblikate uurimise projekti. Mina tulin kaasa. Meil ei olnud muud hinge taga kui vana mootorratas. Ja siia me jäime. Siin abiellusime ja sündisid lapsed. Auréliole panime juba brasiiliapärase nime. Lapsed räägivad omavahel portugali keelt. Ma olen väga õnnelik. Saksamaal ei oleks me endile iial sellist maja, aeda ja elu lubada saanud.”
Pärast basseini puhastustöid pikutan selili selles soojenduseta soojas vees, vaatan süsimusta troopika tähistaevasse ja mõtlen, kui ettearvamatu on elu. Jensi vastus mulle doktorantuurikoha määramisest tuli väga ruttu ja pidin kibekiirelt Eestis vana eluga hüvasti jätma ning Saksamaale kolima, et tähtsaks troopikareisiks ettevalmistusi teha. Saksamaal veedetud kuud möödusid hommikust õhtuni range töötähe all. Suur sõit oli ju nii lähedal. Brasiiliasse jõudnud, näidati meile aga täiesti ootamatult stopptuld. Ja siin ma nüüd vedelen – töötegemise asemel ühe saksa pere „vihmaaia” basseinis. Meenuvad minu vanaema sõnad:
„Kui sul on kiire, siis istu maha ja oota, küll kiire läheb mööda.”
Ehk peab see, või isegi pigem just, paika ka teisel pool ookeani?
Nii jäängi sellesse paradiisiaeda ja – majja elama. Küll mitte kahekümneks aastaks, aga siiski paariks kuuks. Loomulikult ilma üüri ja muu sääraseta – midagi muud nendest toredatest inimestest ei ootakski.
Järgmisel hommikul arvan hetkeks, et olen sattunud tagasi koloniaalajastusse. Dieteri-Sabine köögis askeldab süsimusta nahavärvi ja lumivalge põllega tädi, õues riisub lillepeenraid tumepruun paljasjalgne noormees.
„Ah jaa, ma vist ei tutvustanud teid veel, see on Mauricea, meie koduabiline,” ütleb Sabine mulle mustanahalist köögitädi tutvustades.
Mauricea elab lähedal asuvas favela’s, on üksikema ja oma tööotsa üle ülirõõmus: toidab lapsed ära. Kuigi Sabinel poleks ühtegi abilist vaja, ta on ju ise kodune. Mauricea ja Sabine ongi pigem sõbrannad.
Ka aiatööline Josias on favela elanik. Ta aitab Dieteril vihmaaeda korras hoida.
Veel tuleb välja, et Dieteri ja Sabine tütrel Brittal on täna seitsmes sünnipäev. Mauricea küpsetab hiigelsuurt šokolaadikooki. Sabine osutab sellele ja räägib:
„Britta on natuke solvunud, et ta sünnipäeva nii tagasihoidlikult tähistame. Tema klassikaaslaste sünnipäevad on mitu korda suurejoonelisemad. Mina aga olen selle vastu, et keset suurt vaesust lapse sünnipäevale nii palju raha kulutatakse. Brasiilia keskklassi hulgas on ka imikute igakuised tähtpäevad nagu festivalid: peosaal on muinasjutuloss, kus on sada külalist, tuhat maiustust ja kümme tuhat õhupalli.”
Kui õhtul Dieteri logiseva minibussiga ülikoolist tuleme, on Britta klassikaaslased vihmaaias peetud basseinipeolt juba lahkunud. Miljoni õhupalli asemel lendavad aias ringi tuttavad, neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja õhus seguneb sülge suhu toov grilliliha lõhn oma õied avanud helikooniate ja ingveriliste magusa aroomiga. Isa sülle pugenud Britta õnnelik nägu ütleb, et ta on oma isiklikus muinasjutulossis.
Dieteri ja Sabine pool elamisel on vist ainult üks halb külg. Nimelt sinna liiklemine. Meie sipelgaprojekti maastur on Jensi käes. Ma ei saa iga päev Dieteri minibussi teenuseid kasutada ja pean varsti üksi ülikoolist tagasi oma uude koju Aldeiasse saama.
Minu plaan kaardi abil linnas orienteeruda ja seeläbi iseseisvaks hakata läheb vett vedama. Leian Recife linna plaani alles kolmandast raamatupoest, olles juhatatud järjest suurematesse ja suurematesse ostukeskustesse, sest väikesed poed ei saa omale sellist tarbetut vidinat sortimendis lubada, keegi ei ostaks seda nagunii, kinnitatakse mulle. Mulle meeldib see kaart väga, sest ma pole eluilmas midagi sellist varem näinud, aga suurt kasu temast ei tundu olevat. Kaart on kohati käsitsi joonistatud-kirjutatud! Eriti loetamatud ja ebatäpsed on vaesemate linnaosade tänavad ja nende nimed, rääkimata favela’dest, kus tänav ongi vist suhteline mõiste ja kuhu on tõenäoliselt parem esialgu mitte sattuda.
Niisiis õpetab Sabine mulle ühel hommikul, mis numbri ja marsruudiga bussi peaksin otsima ja kuhu sõitma. Õhtul selgub, et ka see orienteerumise moodus pole kerge.
Kõigepealt ei leia ma ülikooli taga tolmusel ja auklikul tänaval õiget bussipeatust üles, sest peatustel pole silte. Lõpuks suundun lihtsalt sinnapoole, kus näen suurimat hulka inimesi seismas. Arvatavale peatuse lähemale jõudes näen vajalikku bussi juba uksi sulgemas. Ta peatuski ainult sekundiks. Annan euroopalikult jalgadele valu, bussi aga loomulikult enam kätte ei saa ja pean oma tormakust kohe kibedalt kahetsema, sest juba paarist kiiremast sammust olen läbinisti higine. Järeldan, et võib-olla ka hoopis kliimast ja mitte ainult kultuuri eripärast tingituna ei kiirusta brasiillased kunagi kuhugi. Ka seekord selgub, et tormata polnud põhjust. Umbes tunni aja pärast tuleb mu buss ju ometigi uuesti, ja veelgi enam – mitte üksi, vaid täpselt sama numbriga liinibusse sõidab korraga ette tervelt neli.
