oli ikka veel sama täis mu taldrik. Hinge hakkas hiilima süütunne söögi äraviskamise pärast. Hellitasin endamisi lootust, et ehk mõni köögitööline võtab kartuliportsu pere jaoks koju kaasa. Ma ei teadnud siis veel, et sama hästi võiksin ise lasta järelejäänud söögi endale kaasa pakkida.
Tagasi hotelli jõudnud, eskorditi meid väiksesse umbsesse konverentsisaali, mis oli servast servani täis päevinäinud koolipinke. Kõik sada kuusteist kohalesaabunud lapsehoidjahakatist suruti metall-laudade taha, nii et tundsime end kui silgud tünnis. Esimese koolipäeva tunne tuli tagasi – kui ehk välja arvata see, et sõbraliku armsa õpetaja asemel põrnitses meid mornilt kaks keskealist mustanahalist naist. Nende olekust oli aru saada, et nad on seda juttu pidanud juba sada korda klassi ees rääkima.
Istusin viisakalt pingis ja kuulasin, kõrvad kikkis, kuid aru sain ainult mõnest üksikust fraasist. See, kui kiiresti lektorid rääkisid, pealegi New Yorgi aktsendiga, muutis loengu kuulamise äärmiselt piinarikkaks. Pikkamööda hiilis ligi väsimus, mis oli tingitud magamatusest, ajavahest ja meelikurnavast kultuurišokist. Ma polnud vist elu sees niisugust rammestust tundnud. Olin nii läbi, et mul oli täiesti ükskõik, kas mind visatakse tukkumise pärast klassist välja või saadetakse tagasi koju. Tänu Ivikale püsisin kuidagimoodi poolärkvel. Ivika katsus mulle vaiksel sosinal tõlkida, mida mustad memmed rääkisid, ja togis mind aeg-ajalt küünarnukiga, et ma norskama ei hakkaks.
Tol õhtul jätsin söögikorra vahele. Langesin poolsurnult oma kitsukesele voodipoolele ega pannud tähelegi, millises helistikus mu uus naaber norskas. Minu poolest oleks võinud toas galopeerida hobusekari, mind poleks see ikka seganud.
Järgmisel hommikul ärkasin äratundmisega: appi – kolm päeva veel! Kas ma pole juba küllalt õppinud esmaabi andmist ja kuulanud igavat juttu sellest, kuidas lapsi tuleb suure hoolega jälgida? Miks peab kõike seda üha ja üha üle kordama!? Mäletan mõtet: „Saaks ometi kord see õudus otsa, jõuaks juba oma pere juurde Las Vegasesse!”
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid tüdrukute vahelt kaduma pinged. Tekkisid uued tuttavad ja sõbrad ning klassiruumis läks sagin valjemaks. Pingelangus pani paljusid itsitama ning mustanahalistel memmedel hakkas mõõt täis saama. Nad tegid resoluutse otsuse: kui keegi veel kas või ühe piiksu teeb, visatakse ta armutult loenguruumist välja. Prouad olid nii kurjakuulutava olemisega, et kellelgi ei tekkinud kahtlust – neil on tõsi taga. Klass jäi hiirvaikseks. Mina aga, kes ma olin harjunud Ivika vaikse tõlkimisega, sosistasin harjumuspäraselt: „Mis ta räägib?” Minu küsimust ei saanud küll keegi peale Ivika kuulda – istusime teineteisele nii lähedal –, kuid tormi tekitamiseks piisas sellestki, et loengupidaja nägi mu huuli liikumas.
Suur vari langes mu peale. Oeh, et maa mind neelaks, jõudsin mõelda, ja libistasin end peaaegu pingi alla, vajudes nii kössi kui võimalik. Olin kindel, et kohe järgneb „Kevadest” tuttav süžee: mind tiritakse kõrvupidi laua alt välja. Pigistasin silmadki kinni… kui kärgatas esimene käsklus: „Out!”2
Seejärel jõudis minuni teine kärgatus. Ajasin end aeglaselt sirgu, tõusin püsti, kohendasin seelikut ja hakkasin pika sammu ning sirge seljaga ukse poole kõndima. Peast käis läbi, et peaksin neile seletama – ma ei saa inglise keelest aru, mul on vaja tõlki. Siis aga meenus, et ma ei oska seda ju korralikus inglise keeles ütelda. Otsustasin selja veel pikemaks ajada ning kõndisin kõrvale vaatamata edasi. Kui ma lõrisevast šaakalist möödusin, märkasin üllatunult, et olen temast peajagu pikem. Lõuga ülespoole ajades katsusin kogu oma kehakeelega märku anda, et olen tast suurem, igas mõttes.
Juba mõne aja pärast kutsuti mind ruumi tagasi ja kõik tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud. Jutust endiselt aru saamata unistasin endamisi Las Vegasesse jõudmisest ja hõljusin kujutelmades, kui tore kõik hakkab olema…
Viimasel õhtul pidime ühekaupa püsti tõusma ja ütlema, kuhu keegi edasi sõidab. Ootasin ja lootsin, et keegi peale minu veel Vegasesse läheb, kuid asjatult. Järjest toodi kuuldavale kohanimesid, mida ma polnud varem kuulnudki. Üks tüdruk teatas, et ta läheb Miamisse Floridas, mispeale käis klassist läbi erutuskahin ning kõik kukkusid spontaanselt plaksutama. Sain aru, et küllap see Miami peab üks ihaldatud paik olema.
Kui minu kord kätte jõudis ja ma teatasin oma sihtkoha, hakkas klass suureks üllatuseks lausa vilet laskma. Kuulsin siitsealt kadestavaid kommentaare. Esimest korda mõistsin, et linn, kuhu ma peagi jõuan, on eriline. Seni olin salamisi lootnud vaid, et seal on soojem kui Eestis.
Kursusekaaslaste reaktsiooni kuuldes sain igatahes aru, et mul on hullupööra vedanud. Enesetunne paranes tunduvalt. Valetaksin, kui salgaksin, kui palju kadestavad pilgud ja ovatsioonid mulle korda läksid.
VIVA, LAS VEGAS!
Lennuk oli puupüsti täis. Mitte ainult hiigelsuuri inimesi, vaid ka nende tohutuna näivaid sulejopesid, kotte, sisutut juttu ja valju naeru, mille peale ma iga kord võpatasin.
Olin kohalejõudmise nimel valmis kõik välja kannatama. Isegi minu kõrvale prantsatanud mehe, kes kuidagi ei tahtnud tooli mahtuda. Küll tõstis ta käetoe üles ning püüdis end igal moel kokku pakkida, kuid jäme reis punnitas ikka poolenisti minu toolil. Naaber hingas raskelt. Kartsin, et ta võib reisi ajal rabanduse saada. Õnneks ei haisenud ta hullusti.
Istusin akna all ja pöörasin pea ära, lootes, et saan magama jääda. Minu plaani keeras aga kihva ees istuv reisija, kellel oli külmetus ja tugev nohu. Kuna ta ei tahtnud oma kõrvalistuja peale köhida ja aevastada, surus ta näo võimalikult akna lähedale ning turtsus ennastunustavalt sinna, kuhu ulatusid mu põlved. Peitsin nina salli sisse, et mitte nakatuda, ning lubasin endale, et viskan salli kohale jõudes minema.
Sulgesin silmad ja unistasin tulevasest pereidüllist. Peale viietunnist sõitu teatas komandör, et lennuk hakkab maanduma. Ta hääl polnud kaugeltki nii ametlik kui tema Euroopa ametivendadel. Rõhutades sõnaühendit Las Vegas, hoiatas lennukikomandör inimesi pattude eest. Rahvas itsitas, siit-sealt kostis humoorikaid hõikeid. Olin pahviks löödud vabast ja vahetust suhtlemisest reisijate ja lennuki personali vahel.
Kui teil kellelgi peaks elus ette tulema võimalus reisida mõne Ameerika siselennuga, soovitan seda soojalt – tegemist on laheda kogemusega.
Kui silmipimestav tulemeri paistma hakkas, polnud kahtlust – siin ta on, linn, mis kunagi ei maga. Süda hakkas pekslema ja peopesad tõmbusid higiseks.
Tol ajal tohtisid inimesed veel lennujaamas saabujaile väravasse vastu tulla. Silmasin oma peret niipea, kui olin õhulaevast välja astunud. Armsa välimusega blond naine, valged tennised jalas, hoidis käes silti „Welcome Kersti”3. Teine silt „We Love You Kersti”4 oli duubelvankris istuva imearmsa prillidega tüdrukukese käes. Jäin seisma, lai naeratus näol ja süda erutusest kloppimas.
Naine embas mind ja hüüatas: „Oh, my god, you are so attractive!”5 Sekundi murdosaks jäin kahtlema, kas ma kuuldud fraasist mitte valesti aru ei saanud. Teadmata, mida seepeale kosta või kuidas käituda, jäin kohmetult vait. Ümber keerata ja lennukisse minna polnud võimalik. Miskipärast ei kõlanud need sõnad komplimendi, vaid etteheitena.
HELEVALGES MAJAS
„Kui
Tere tulemast, Kersti!
Me armastame sind, Kersti!
Oo, mu jumal, sa oled nii kaunis!
