piiparile märku andma, et ta saaks mulle tagasi helistada. (See oli siis ainus elujuhtum, mille puhul võisin lauatelefoni vastu võtta.) Ausalt öelda tundus kogu see piipariga jahmerdamine mulle hirmus aegunud, aga ma kehitasin õlgu.
Kui Cindi end viimaks minekule asutas, hakkas Alek nutma ja hoidis emmest kõvasti kinni. Lootsin, et naine paneb karjuva lapse mulle sülle ja läheb lihtsalt ära, kuid ta viis mudilase hoopis tuppa tagasi ning hakkas pikalt-laialt seletama, miks emme peab ära minema ja et emme tuleb varsti tagasi ja et emme armastab oma väikest Alekit ega jäta teda kunagi maha. Olin meeldivalt üllatatud! Mu kiirustav ja närviline perenaine leidis aega, et last rahustada ja talle olukorda selgitada. Poiss jättiski peagi nutu, ei mingit trotsi ega suurt skandaali, ning ronis ema sülest maha. Juba ta mängiski omaette.
Andsin käega märku, et nüüd oleks Cindil õige hetk minema lipsata, laps ei märkakski seda, kuid perenaisel polnud kiiret. Ta pidas paremaks mulle väikse loengu pidada: „Ei, ei, isegi kui laps nutab ema äraminekul, on siiski parem, et ta teadvustab seda ja saab aru, et ema tuleb tagasi, sest kui ta äkki mänguhoos avastab, et ema on salaja ära läinud, võib ta arvata, et teda on maha jäetud ja ema ei tulegi tagasi. Ainult nii saab lapsele õpetada usaldust.”
Kuldsed sõnad. Milline ausus ja arvestamine lapse tunnetega! Esimest korda oli mul meeldivoma perenaist kuu-lata – tema hääl tundus pingevaba ja siiras. Kuigi ma olin taas käitunud tema meelest valesti, oli kuuldud mõtteavaldus siiski kõigist senistest sümpaatseim. Hetkeks isegi tundus, et ta räägib minuga kui võrdsega, mitte ülevalt alla nagu teenijaga.
Tore oli näha seda inimlikku tahku Cindis. Pead tõstis lootus, et vahest muutub kodune õhkkond siiski ajapikku sõbralikumaks.
Paar minutit hiljem astus ta toast välja, hüüdes ukse pealt veel kord kõva selge häälega head aega. Alek jooksis emmele järele, jäädes paarikümneks sekundiks uksele tihkuma, kuid unustas siis oma mure ning tormas õe juurde mängima.
Sellega oli pesamuna nutudraama lahendatud. Rohkem ei tulnudki kordagi ette, et Alek oleks ema lahkudes tönnima hakanud.
Uks sulgus Cindi järel. Hingasin sügavalt sisse ja kasutasin võimalust majas natuke põhjalikumalt ringi vaadata. Palusin, et lapsed mulle oma tuba näitaksid. Sellal, kui nemad mulle enda mänguasju demonstreerisid, jõudsin kindlaks teha, et nende toas kaamerat pole. Hingasin kergendatult. Otsustasin, et suurema osa ajast veedamegi lastetoas.
Köögis olev salasilm oli mind hakanud häirima märksa rohkem, kui olin alguses arvanud. Iga kord, kui kööki astusin, tundsin, et keegi jälgib mind. Kalkuleerisin igat oma sammu, käisin kui süte peal. Pikapeale võis see päris ängistavalt ja ahistavalt mõjuma hakata.
Niisiis olin Aleki ja Mikinziga esimest korda omavahel. Kuulasin laste juttu suure huviga, sest nende lihtsast kõnepruugist oli mul aru saada hoopis kergem kui täiskasvanute omast.
Korraga puhkes nende vahel tüli. Alek krahmas Mikinzi käest mänguasja ega tahtnud seda enam tagasi anda. Palusin teda, et ta mänguasja õele ulataks, aga selle peale sai poiss hirmus pahaseks. Ta jonnis, vehkis kätega ja viskas mänguasja kolinal maha. Mikinzi omakorda tundus olevat kogenud draamakuninganna. Ta pingutas nutta mis jõudis, ja kaebles, kuidas Alek talle liiga on teinud. Jäin endale kindlaks ning vähese aja pärast oli tüli möödas ja unustatud. Tavaline lastevaheline arusaamatus, selliseid asju tuleb ikka ette.
Natuke hiljem tahtis Mikinzi pissile minna – ja just ema tuppa. Ma ei vaielnud vastu, sest nii sain master bedroom’i ehk ema-isa magamistuppa pilgu heita. Kuid ei midagi üllatavat, sealgi oli kõik valge ja steriilne nagu igal pool mujalgi.
Arvutitoast möödudes avastasin klaveri. Puudutasin korraks põgusalt klahve, mispeale lapsed kohale jooksid. Mängisin neile lugu „Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh…” ja meil oli koos tõeliselt lõbus olla.
Ootamatult kuulsin garaažiust avanemas. Kargasin instinktiivselt püsti, et oma riideid kohendada. Lausa imekspandav, kui närviliseks Cindi tulek mu tegi, süda hakkas peksma ja laupa kattis higi. Siis aga meenus ta hommikune suhteliselt meeldiv olek ning ma hellitasin vaikselt lootust, et ehk on juhtunud vahepeal ime ja kurjast võõrasemast on saanud hea haldjas.
Andur piiksatas, seejärel lendas pereema uksest sisse. Kuidagi väga kiirelt käis see tal! Pehmed sammud tõttasid lastetoa poole. Ainuüksi nende sammude järgi võisin oletada, et perenaine polnud tulles niisama pingevaba, kui oli olnud lahkudes. Ta nõksatas lävepakul seisma ja vaatas punetava näoga üle ukse. Võin vanduda, et ta hoidis isegi hinge kinni. Suunurki sunnitult ülespoole kiskudes piiksatas Cindi viimaks kõrgendatud toonil: „Hi!”
Juba tabas ta kõrgepingena särisev energiavoog mindki – tundsin, et parem on olla ettevaatlik. Tervitasin vastu, lapsed jätkasid kilgates mängu. Jälgisin perenaist silmanurgast. Nägin, kuidas ta rind vajus kohinal allapoole, nagu oleks õhku täis ahmitud kopsudelt punn minema veerenud – nad on elus! Kas ta oli terve äraoldud aja hinge kinni pidanud? Ja nüüd, nähes, et kahtlane lapsehoidja polegi lapsi minema viinud või maha löönud, sai jälle hingata?
Küsimuse peale, kuidas meil läks, kirjeldasin ausalt ja nii hästi, kui mu inglise keel seda võimaldas, mis vahepeal oli juhtunud. Mainisin, et meil oli Alekiga väike arusaamatus – „No big deal!”11. Seda ütlust ma teadsin ja tundsin uhkust, et see mulle õigel hetkel meelde tuli.
„Mis arusaamatus?” tahtis Cindi teada. Kuna mulle ei meenunud, kuidas on inglise keeles sõna „tülitsema”, kasutasin vahejuhtumi kirjeldamiseks sõna fight. Olin filmidest kuulnud, kuidas abielupaarid kurdavad: „We fight all the time.”12 Seletasin siis Cindile oma konarlikus keeles, et „I fight with Alek little bit”13.
Oh sa poiss, seda poleks ma küll tohtinud öelda! Cindi rind kerkis jälle kummi, nagu ta oleks mitu kuupmeetrit õhku sisse hinganud, ning naine hüüatas silmi punnitades: „Did you fight with your hands!?”14 Issake, ta hääl värises ja nägu muutus kaameks! Tundus, et ta peab tõesti võimalikuks, et olen Alekit halastamatult nüpeldanud.
Mõistsin, et olin vist siiski valet sõna kasutanud. Kokutades ja värisedes üritasin leida sõnu enda õigustamiseks keeles, mida ma sugugi ei osanud. Sooritasin peas kiire tõlkeharjutuse ja kuigi grammatiliselt valesti, suutsin konkreetselt ning pealtnäha rahulikuks jäädes öelda: „No, we only fight with words.”15
Mul polnud aimugi, kas sellest lühikesest lausest võib abi olla. Tundsin end kui laps, kes on hirmust halvatud. Mis ta järgmisena ette võtab? Sekundid liikusid aegluubis. Kummaline, kuidas paari tühise hetke jooksul võib peast läbi käia terve stsenaarium.
Kujutasin ette, kuidas mind käeraudades minema viiakse, süüdistatuna lapse ahistamises ja juustu varastamises.
TUHKATRIINU UNISTUS
Kes oleks võinud arvata, et mina, kes ma viimastel aastatel olin harjunud prominentide seltsis aega veetma, tunnen end Las Vegases kõige paremini laste mänguväljakul?
Cindi umbusaldus minu vastu aina kasvas, atmosfäär majas muutus iga päevaga üha lämmatavamaks. Mul oli tunne, nagu elaksin ühe hingetõmbe abil – kui Cindi oli kodus, hoidsin hinge kinni, niipea kui ta lahkus, lasin tossu välja.
Mulle
Ei midagi erilist.
Me kakleme kogu aeg.
Ma kaklen Alekiga natuke.
Kas sa kaklesid kätega?
Ei, me kakleme ainult sõnadega.
