kargasin, käed laiali, oma toast välja niipea, kui olin kuulnud laste hääli. Kuid väike Alek tahtis ikkagi minna emale tere ütlema. Katsusin teda küll nii- ja naamoodi meelitada, aga tema nõudis oma tahtmist ning pääses mu käte vahelt plehku. Hetkel, kui poiss ema magamistoa ukse avas, läks mul silme eest korraks mustaks. Lootsin Cindi mõistmisvõimele, aga temal polnud plaaniski olukorda lapse või minu seisukohast vaadata. Tema jaoks oli hommik rikutud, millest ta ka valjuhäälselt teada andis.
Kirjeldatud vahejuhtumi tõttu hakkasin öösiti halvasti magama. Juba kella nelja paiku ärkasin hirmuga, et olen sisse maganud. Panin end valmis ja istusin ukse juurde, käed süles, ootama, millal lapsed ärkavad. Toolil istudes vaatasin oma sõrmi – need värisesid! Tõstsin käed korraks põlvedelt, et kontrollida, kas see on tõsi. Jah, mu käed tõmblesid silmanähtavalt.
Alandus, häbi ja pidev hirm midagi valesti teha olid minust lühikese ajaga endassetõmbunud inimese teinud. Peakuklas-ärinaise-imagost polnud midagi järel – ainult fotod, millelt naeratas vastu mu endine, enesekindel ja rõõmus mina. Olin nädalaga muutunud omaenda halliks varjuks. Kahetsesin oma kodust uisapäisa lahkumist, tundsin koduigatsust. „Sa vana tobe paigalpüsimatu seikleja,” tümitasin end mõttes, „said nüüd, mis tahtsid!”
Suures toas ma telekat vaadata ei julgenud. Kartsin, et järsku unustan kaamera olemasolu ning kratsin endal kogemata tagumikku või haigutan ennastunustavalt ja see jääb lindi peale. Köögis käisin kikivarvul ja hinge kinni hoides. Ladusin plastkausse nõudepesumasinasse ühtlase tempoga nagu robot, siis nühkisin kraanikausi ümbruse veeplekkidest puhtaks, üritades nii palju kui võimalik kaamera poole seljaga olla.
Silmad on hinge peegel, ma ei suutnud taluda mõtet, et keegi jäädvustab mu pilgu – otsekui soritaks alatult hinges. Selleks, et oma tublidust demonstreerida ja olemasolu õigustada, pesin kaks korda päevas mikrolaineahju ning otsisin pidevalt uusi asju, mida korrastada või puhastada.
Püüdsin iga hinna eest Cindi pilku vältida, kuulates teda nagu teenijanna, silmad maas. Ainult noogutasin nõusoleku märgiks. Tegin ära kõik vajaliku ja rohkemgi, et end tegevuses hoida. Niipea kui lapsed magama said, sulgusin oma tuppa. Mitte et mul olekski muud valikut olnud – ka Cindi ise lukustas end oma magamistuppa juba pool kaheksa õhtul. Peale seda jäi maja haudvaikseks.
Loomulikult ei saanud õhtuti Cindiga veiniklaasi taga sõbrannatamisest juttugi olla. Samas polnud mul ka üksi kuhugi minna. Kesklinn oli kaugel, ümberringi laius miilidepikkune eramurajoon. Iga mõnekümne meetri järel kõrgus järjekordne iseloomutu karpmaja, nagu oleks kinnisvaraarendajad rikki läinud ning lasknud sirklil ja joonlaual omapäi tegutseda. Uued hooned kerkisid kolme kuuga. Kusjuures ehitusmaterjalid ja – meetodid, mida kasutati, olid minu jaoks seninägematud ning panid imestusest ahhetama. Huvi pärast jäädvustasin fotokaga aeg-ajalt ühte ja sama kohta. Piltidelt on näha, kuidas silmapiir paari kuuga muutus. Majakarpe aina kerkis ja kerkis – näis, et ostjatest puudust ei tule.
Mul polnud linnaosa kaarti, seega polnud mul õnnetuseks aimugi, kus ma õieti asun. Kuna ma ei tohtinud ka internetti kasutada, tundsin end vangina. Polnud isegi ühtegi tuttavat, kellele helistada – ma ei tundnud Las Vegases kedagi peale oma perenaise ja ta kahe lapse.
Õhtuti oma tuppa jõudes veetsin aega inglise-eesti sõnaraamatut lugedes. Õppisin sõnu ja tõlkisin fraase, mida olin päeva jooksul kuulnud ning üles kirjutanud. Voodi peale ei julgenud istuda, sest see krägises kohutavalt. Pelgasin, et järsku käib Cindi, märkmik käes, ja kirjutab üles, millal ma pikali heidan ning kunas üles tulen. Voodi peale söandasin istuda alles siis, kui olin kindel, et ta on magama jäänud. Mu kuulmine oli nii teravaks muutunud, et kikitasin kõrvu iga väiksemagi heli peale, mis majas kostis. Mu enda hingamine ja südame kloppimise kohin hakkasid mind juba häirima.
Miljonilinnas tuhandete majade vahele kiilutuna tundsin end erakordselt üksi. Tümitasin ennast mõttes: milleks oli mul vaja siia tulla!?
Sellal kui Cindi raamatukogus või kus tahes ära oli, mängisin lastega nende toas või klaveritoas. Lapsed tahtsid pidevalt hobust mängida. Neljakäpukil maas, lasin neil oma seljas ratsutada. Klaveritoas laulsin neile eesti lastelaule. Iseäranis meeldis Alekile ja Mikinzile „Põdra maja”, mille sõnad neile isegi aegamööda meelde jäid.
Suureks rõõmuks oli meile park koos mänguväljakuga. Seal olid ronimisredelid, liivakast, kiiged ja liumäed. Ei puudunud ka korvpalliplats ja tenniseklubi. Varju pakkuv pargikompleks asus kohe meie maja taga künka otsas, mille nõlvalt sai end toredasti alla veeretada. Parki ja elumaju eraldas raudaed ja koodiga avatav värav. Iga taimeke, puuke ja palmike oli haljasalale täpselt planeeringu järgi istutatud. Ka muru oli künkale külvatud ning kastmissüsteemid paigaldatud, sest ega muru ju kõrbekliimas looduslikul moel ei kasva. Kõnni- ja rattateed olid perfektsed, dekoratiivne kiviklibu mustritena maha laotud.
Kuigi selles maastikus polnud midagi looduse loomulikust olekust – iga sentimeeter oli lihvitud ja pügatud –, oli see siiski kaunis ja puhas puhkepaik. Omamoodi nauditav isegi: tehislik, steriilne, inimsoo vajaduste jaoks mugandatud maailm. Tollest pargist sai mu pühakoda ja pääsemine. Seal ei jälginud mind kaamerasilm ega kummitanud keelud ja käsud. Keerasin näo päikse poole, hingasin sügavalt sisse ning naeratasin taevale vastu.
Lasin ka lastel teha, mis neile vaid pähe tuli. Ronida nii kõrgele, kui nad vähegi suutsid, ja lasta alla igast mäest. Oo, nad lausa jumaldasid mind selle eest! Ema neile nii palju vabadust ei andnud. Olin teadlik, et Cindi võib meid eemalt jälgida, kardinavarjust piiluda, kuid miskipärast ei kartnud ma teda õues olles nii palju kui toas. Pealegi pakkusid puud meile varju, selle olin toaaknast vaadates kindlaks teinud.
Ilm oli talve kohta jumalik. Minule oli see suvi, sest väljas püsis keskmiselt 15 soojakraadi, päike säras iga päev ja mis kõige olulisem, ei mingit niiskust, sademeid, muda, lörtsi ega sellest põhjustatud märgi jalanõusid. Olin Las Vegase ilmast tõtt-öelda vasikavaimustuses. Kui lihtne oli lapsi riidesse panna! Botased jalga, õhuke jakk peale ja minek. Mõnikord ei saa Eestis suvelgi nii kergete riietega hakkama.
Kui ma lastega ühel päeval esimest korda ronimistorni kaasa läksin ja kõige ülemisele korrusele jõudsin, takerdus mu pilk millelegi, mida olin varem ainult telekast näinud. Silmasin kauguses sudu seest miraažina välja joonistuvat Las Vegase peatänavat ehk Stripi. Kuna ma polnud sinna veel kordagi sattunud, oligi see minu jaoks miraaž. Kuigi ainult kahekümne kilomeetri kaugusel künkast, mille otsas ma tol hetkel seisin, oli tuledes särav tänav mulle kauge ja kättesaamatu.
Olin lummatud! Käisin Stripi imetlemas iga kord, kui lastega parki mängima juhtusin. Seal ta lookles, minu Tuhkatriinu-unistus – siis võid lossi aknast kaeda, kuidas pidu särab, keeb…
SURMAORU LÄHEDAL
Summerlini linnaosa asub Las Vegase läänepoolsel küljel, Red Rocki kanjoni jalamil. Kuna peatänav asub oru põhjas, paistavad neoontuledes vilkuvad kasiinod sinna kätte, nagu oleksid nad peo peal.
Lääne poolt mäe otsa ronides seletab silm ähmaselt idapoolset linnaotsa, kuigi see on ligi kuuekümne kilomeetri kaugusel. Kujutage ette, et võiksite Räpinast Tartu poole vaadates näha nagu linnulennult kõike, mis kahe linna vahele jääb.
Las Vegas asub Mojave kõrbes, mille loodus on esmapilgul üksluine ja pruun. Lähemal vaatlemisel aga selgub, et mitmekesine ja kaunis. Taimestik koosneb enamasti iga kuju ja suurusega kaktustest, kõrbetaimedest, jukadest ning igat sorti madalatest okaspuudest ja – põõsastest. Minu vaieldamatu lemmik on Mojave kõrbes kasvav Joshua puu ehk eesti keeles lühilehine tääkliilia. Selle ülespoole ulatuvad smaragdroheliste tuttidega harud jätavad mulje,
