eristada Red Rocki kanjoni järgi, mille jalamil asus me kodu. Otsustasin, et hakkan kasutama iga võimalust, et valgest tsitadellist pääseda.
Mhm, ühistranspordi ebaefektiivsusest polnud mul sel hetkel veel õrna aimugi. Samuti ei osanud ma tajuda vahemaid, mis osutusid arvatust palju pikemaks.
MÕTLEMAPANEV BUSSISÕIT
Koju jõudes selgus, et erakoolis avati rühm lastele, kes veel mähkmeid kasutasid. Nii avanes vanematel võimalus ka poeg kooli panna, mis muutis täiesti mu senist päevakava.
Peale tavapärase hommikul laste ukselt kinnipüüdmise panin nad kiiresti riidesse, söötsin ja tõstsin autosse, et ema saaks nad kooli viia. Pärast seda olin vaba kella kolmeni pärastlõunal, kui Alek ja Mikinzi koolist saabusid. Lepingu järgi pidin töötama nelikümmend tundi nädalas, mitte rohkem kui kaheksa tundi päevas. Samuti oli pere kohustatud mulle kaks vaba päeva andma. Laste kooliskäimise tõttu ei tulnud aga nelikümmend tundi kuskilt otsast välja, seega andis Cindi mulle lisakohustuseks maja koristamise.
Siinkohal soovitus kõigile, kes kavatsevad au pair’ina tööle minna: lugege oma lepingut korralikult! Minu lepingus oli kirjas, et ma pean küll tegema kergeid kodutöid ja enda järelt koristama, kuid ma ei pea hoolitsema suuremate tööde eest. Sellise sõnastuse tingis loomulikult pragmaatiline arvestus, et kui ma peaksin end koristades kogemata vigastama, pole see ei agentuuri ega ka pere vastutada. Minu perenaine, olgugi et seaduskartlik, ei talunud aga mõtet, et ma elan nende kulul liiga kerget elu. Ta määras mulle kaks kümnetunnist tööpäeva, lisaks lühikestele pärastlõunastele tööaegadele, ja tegi minust ametlikult kogu valge maja koristaja.
Minu käsutusse anti lapid, ämbrid ja puhastusvahendid ning kästi maja kord nädalas laitmatult puhtaks küürida. Kuna ma polnud lepingusse eriti süveneda viitsinud, võtsin uue kohustuse muidugi nurinata vastu. Või kui aus olla: ma poleks nagunii julgenud Cindile vastu rääkida. Pealegi, ega koristamine konte murra – kah nüüd asi maja lapiga üle käia.
Kuna hommikupoolikud jäid korraga vabaks, tegin esimese katse omapäi välja minna. Sain teada, et lähim bussipeatus on Summerlini haigla juures, umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusel. Lähim pood jäi nelja kilomeetri taha. Ohoo, mõtlesin, ma jõuan selle ajaga kõiksugu asju ette võtta, peaasi kui kell kolm jälle kodus olen, et lapsed parki viia.
Enne kui ma oma esimesest bussisõidukogemusest pajatama asun, pean märkima, et ma pole kunagi klassidevahelise hierarhia pooldaja olnud. Ma vihkan India kastisüsteemi ja seda, et inimesi nende staatuse, riiete, vara või mille tahes järgi lahterdatakse. Minu kogemus aga andis mulle rohkesti mõtlemisainet ja pani juurdlema selle üle, et inimest võib paika panna ainuüksi ta välise oleku, kehahoiu ja näoilme järgi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
