mind vaadata, aga mitte puutuda,” tahaks tääkliilia justkui öelda.
Joshua puud on siin looduskaitse all. Rangelt on keelatud noori taimi kojuviimise või muul eesmärgil välja juurida. Räägitakse, et puu on oma nime saanud mormoonidelt, kes kõrbes rännates avastasid, et tääkliilia meenutab väliselt Joosepit, kes põlvitades käed üles Jumala poole tõstis. Sellest ka ingliskeelne nimi Joshua tree. Tääkliilia kasvab üliaeglaselt, inimesekõrgune puu võib vabalt olla saja-aastane. Pealegi on tegu kapriisse taimega, mis kasvab vaid ühel konkreetsel kõrgusel merepinnast, 1000 meetri piiril. Kes vähegi Ameerikasse satub, sellel soovitan külastada Joshua Tree National Parki California lõunaosas, mis on pindalalt peaaegu Eestimaa-suurune.
Mojave kõrbe kutsutakse kõrgeks kõrbeks, kuna ta laiub merepinnast 600–1500 meetri kõrgusel. Mojave on neljast Põhja-Ameerika kõrbest kõige väiksem, asudes Põhja-Ameerika edelaosas Sierra Nevada mäestikus. Paradoksaalsel moel asub siinsamas ka Ameerika kõige madalam punkt, turiste ja seiklejaid ligi meelitav müstiline Surmaorg.
MUUTUSTE TUULED
Olin valges majas elades oma eneseväärikuse mõõdiku välja lülitanud. Ehitasin enda ümber mõttelise kapsli, et end häbi ja alanduse eest kaitsta.
See nähtamatu kapsel aitas mul tundeid vaos hoida. Muremõtete labürindis ekseldes ei välistanud ma aeg-ajalt sedagi, et peaksin agentuuri esindajale helistama ja end koju laskma saata. Samas kujutasin elavalt ette, kuidas ma, saba jalge vahel, tagasi Eestisse lähen, vallandades kõmulaine oma suure seikluse ebaõnnestumisest. Ei, ma pole ju nii äbarik, olen loomult läbilööja!
Vana tuttav klomp tõusis jälle kurku. Nii ma siis siplesin selles omaloodud võrgus, üks osa minust võitlusvalmis, teine täielikult alla surutud. Hulpisin edasi-tagasi segaste tunnete supis, mille olin ise endale kokku keetnud.
Ühel hommikul aga – see oli umbes paar nädalat peale mu Vegasesse saabumist – hakkasid puhuma muutuste tuuled, mis mulle uued tiivad selga kasvatasid. Uudised, mis minuni jõudsid, peletasid eemale mõtted alla anda. Cindi teatas, et nädalavahetusel saabuvad meile külalised Saksamaalt. Need on pere eelmine au pair Tamara ja tema ema Doris. Endine lapsehoidja! Püüdsin seda mitte välja näidata, aga see erutus, mis mind tabas, oli sõnulseletamatu. Lõpuks ometi! Viimaks saan küsida kelleltki taustainfot selle pealtnäha perfektse perekonna kohta.
Teise põrutava uudisena kuulsin, et kohe varsti saabub koju lugupeetud pereisa ja me lendame kõik koos nädalaks Floridasse Disney Worldi külastama. Vau! Ma ei vaevunud enam analüüsima, mis hääletooniga Cindi neid teateid mulle edastas, mina nägin vaid valgust tunneli lõpus. Vaheldus, vaheldus, vaheldus, uued olukorrad, uued kogemused… Olin elevil nagu väike laps jõuluõhtul.
Kolmandaks sain teada, et Mikinzi hakkab esmaspäevast eelkoolis käima ja ma jään Alekiga kahekesi koju. Tuli välja, et ka Alek oleks võinud kooli minna, aga kuna ta kasutas endiselt mähkmeid, ei võetud teda sel põhjusel vastu.
Olin segaduses. Nagunii ei käinud pereema tööl, veetes suurema osa päevast kodus, ja nüüd pidi üks lastest veel kooli ka minema! Aga mis saab siis, kui Alek potilkäimise ära õpib ning samuti kooli läheb? Mis roll siis minule jääb? Otsustasin küsimusi mitte esitada ja lasta asjadel minna, nagu nad lähevad.
Igatahes oli mul nüüd ometi midagi, mille nimel elada. Rutiin ja lõputud igavad õhtud väikses toapugerikus pidid lõppema!
Sakslased tõid endaga kaasa helge meeleolu, mis oli mult sunniviisil ära võetud. Kuna nad olid Euroopast ja seega Eestile lähemalt, tundus, nagu oleks mulle perekond külla saabunud. Tahtsin neid pidevalt kallistada. Mäletan selgelt, et tajusin lausa füüsiliselt nende kohalolekut. Kuigi ma polnud neid kunagi varem kohanud, tundus, et Tamara mõistab mind täielikult ja teab täpselt, mida ma läbi elan. Oli ta ju olnud samas olukorras kui mina. Meid ühendas tähtis lüli – host family ehk pere… või peaks lihtsalt ütlema, et Cindi. Olin kui värisev hiireke, valmis pisaraid valades Tamara õla najal nutma. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saame omavahel segamatult rääkida.
Ühel õhtul otsustasid Tamara ja Doris Las Vegase peatänavat Stripi vaatama minna ja kutsusid mindki kaasa. Vaatasin Cindi poole altkulmu küsiva näoga, mispeale ta teatas: „Mine jah, sa pole ju seal veel käinud.”
Tamara naeratas armsalt, oleksin tahtnud suurest heameelest talle kaela karata. Autosse istudes asusin kohe pingsalt ümbrust jälgima, et panna tähele, kuhupoole auto pöörab. Lugesin hoolsalt rohelisi valgustatud tänavasilte. Kuna olin mänguplatsilt alla südalinna vaadates avastanud, kus Strip asub, teadsin juba enam-vähem, mis suunas me liigume.
Tänu võimalusele majast lahkuda tundsin pingelangust. Autos oli pime ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Pisarad voolasid vaikselt mööda mu põski. Õnneks ei märganud eesistmetel istuvad sakslased seda. Ma polnud veel valmis neile oma hinge välja valama. Südant täitis korraga nii suur koduigatsus, et ühtäkki polnudki mul mingit huvi Stripi näha. Kõige parem oleks olnud kohe lennujaama sõita ja mitte kunagi enam tagasi tulla.
Astusime läbi paarist hotellist, kus meeletud inimmassid, kõlisevad automaadid, hüüded ja vali naer mu pahviks lõid. Pugesin tagasi oma kookonisse ega näidanud välja ühtki emotsiooni. Tamaral ja Dorisel oli kaks piletit David Copperfieldi show’le kuulsas Caesars Palace’i hotellis. Pidin umbes kaheks tunniks endale tegevust leidma, et hiljem nendega kokkulepitud ajal kokku saada.
Kuid Caesarsisse ma jäingi – seal oli kõndimisruumi kilomeetrite kaupa. Vahtisin, suu ammuli, lakke kinnitatud tehistaevast. Illusioon, mis tekkis – nagu laiuks pea kohal hubane päikseloojang –, oli tõepärane. Toetasin selja hiiglasliku Vana-Kreeka või Vana-Rooma stiilis purskkaevu najale ning vaatasin üles. Kui olin taevast juba küllalt imetlenud, hakkasin Las Vegase suurimat vaatamisväärsust, tema inimesi vaatlema.
Kõik, ma kordan – kõik, ükskõik mis kujuga või värvitooni nad ka olid, tundusid õnnelikud kesk seda kunstlikku suurushullustust. Ümberringi sähvisid fotoaparaadid. Inimeste nägudelt võis välja lugeda uhkust – vaat, kus ma olen! Lisaks lummas mind ameeriklaste sõbralikkus ja vahetu suhtlemine, kui nad palusid mul endast pilti teha. See, kui ülevoolavalt nad mind selle pisiteene eest hiljem tänasid, jättis mulje, nagu oleksin kangelasteoga hakkama saanud. Tundsin üle pika aja, et olen maailmale kasulik.
Jalutasin pikkamisi poetänava põhjapoolsesse otsa, kus asub hiiglasuur troopiliste kalade akvaarium. Vaikselt veeelukaid silmitsedes kulus aeg kiiresti. Oleksin võinud sinna jäädagi, kui iga poole tunni tagant poleks hakanud lärmakas show. Caesars Palace näitab kõigile, kes vaadata soovivad, suurejoonelist Atlantise show’d, mis kestab umbes seitse minutit ja lööb ringikujulise keskplatsi paksult inimesi täis. Purskkaev lõpetab purskamise, võimsad mütoloogilised kujud ja tuldpurskav draakon sirguvad maa seest, valjuhäälditest kostab raskesti mõistetav dialoog ning lõpuks vajub kogu kupatus jälle maa alla tagasi ja purskkaev hakkab uuesti tööle. Väga suursugune küll, aga kas ka seda väärt, et selle pärast pikk jalutuskäik ette võtta?
Rahvamassidest ümbritsetuna tahtis üksindustunne ja koduigatsus mu maha tappa. Oleksin andnud kõik, et koos nende nõmedate kujudega vajudagi maa alla ning sinna jääda. Kas pole kummaline – reisimine ja uue avastamine oli olnud mu suurim kirg. Olin alati olnud seltskonna hing, kes teisi tegevusele õhutas ja kõigest vaimustusse sattus – kuhu see kõik oli kadunud? Kuhu oli jäänud mu loomupärane rõõmsameelsus ja pulbitsev uudishimu?
Oh, ma igatsesin nii kohutavalt tagasi sõprade ja pere juurde, et tundsin: terve maailma rikkus pole midagi väärt, kui ei saa seda kallite inimestega jagada!
